Dialoog tagab maali vaimse tervise

Jaan Elken, TÜ maalikunsti õppetooli professor, bakalaureuse- ja magistriõppe programmijuht

Professionaalid hindavad Tartu ülikooli maaliõpetamist kõrgelt, ametnikud kõnelevad keskpärasusest.        Saksa filosoof, Tartu ülikooli audoktor Jürgen  Mittelstrass ütles oma ettekandes „Ülikooli tulevik” Euroopa Akadeemia Herculese sümpoosionil Torinos 2009. aastal: „Protseduurid Euroopa kõrgharidusasutuste kvaliteedi hindamiseks töötati esmakordselt välja 1980. aastate keskel. Praegu kasutab enamik Euroopa riike süsteeme kvaliteedi hindamiseks või tagamiseks. Niisugust arengut kihutab tagant soov anda kõrgharidusinstitutsioonidele suurem autonoomia ja nõuda neilt tõhusamat aruandlust.  See on üllas eesmärk, kuid selle saavutamiseks valitud vahendid on valed. Kui allutada akadeemiline tegevus standardiseeritud kriteeriumidele, on olemas oht, et ta kaotab oma olemusliku võime. … Ei ole olemas üldist kvaliteedimääratlust ega mudelit, mis kehtiks kõigis valdkondades, kus on tähtis kvaliteet. Nii on see ka teaduses ja hariduses ning seepärast on kvaliteedi hindamine kõrghariduses (ja selle institutsioonides) ikka veel teatud mõttes  kunst ilma meistrita. See omakorda tähendab, et ühelt poolt on kvaliteedi hindamine (suuresti ebatäiuslik) abinõu, mis peaks lahendama akadeemilise minapildi probleeme, teisalt aga ise üks probleemidest” (Akadeemia 2011, nr 1).       

Just selliste probleemidega maadleb praegu Tartu ülikooli maaliõpe: kuidas paremini tõestada kvaliteedi olemasolu üha uutele ja uutele komisjonidele; kuidas täita kontrollpaberite laviini nõnda, et tegelik kvaliteet kaduma ei  läheks, selgitada omapoolset arusaama kvaliteedist. Siiani oleme tegutsenud usus, et selleks on lõpetajate kunstilised oskused, nende valmisolek lülituda kunstiellu ja nende hilisem loominguline aktiivsus – kvaliteeditõendus on bakalaureuse- ja magistritööde kaitsmine, mille hindamisel on osalenud Eesti targimad kunstiotsustajad kaasaegse maali alal. Nende hinnangut ma austan ja usaldan. Viimasel üleminekuhindamisel otsustasime lisaks dokumentidele  korraldada ka näituse Tartu Kunstimajas.     

Näitus oli Tartu kontekstis publikuhitt ja kogus päeva jooksul ligi kolmsada külastajat, see on sama palju kui mõni näitus kuu jooksul. Võimalik, et näitus komisjoni „ei kõnetanud”: polnud ju komisjonis mitte ühtegi maalikunstiga otseselt seotud inimest, viiest liikmest oli  vaid üks tegevkunstnik, praegune EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan Andres Tali. Protestida tuleks süsteemi vastu, mille puhul loomeerialade hindamise komisjon koosneb inimestest, kellel puudub erialane pädevus. TÜ maalikunsti õppetool oli üks esimestest, kus õppekavad väljundipõhiseks kirjutati. Struktuuri täiustumine on pidev protsess, eelmisel õppeaastal lisandus maaliteoreetiline aine „Maalimine lubatud!”. Ekspertkomisjoni  aruande järgi oli maaliõpetamise koha pealt nagu kõik korras, vigu leiti korralduslikus pooles: soovitati õppekava eesmärgid selgemini sõnastada, tihendada koostööd Tartu Kõrgema Kunstikooli ja EKA ga (suuline kokkulepe on olemas), komisjoni soovitatud praktika ainekaart on koostatud ja lülitub sügisest õppekavasse (Y-galeriiga on suuline kokkulepe olemas, kirjalik ootab allkirjastamist). Märkusena toodi ka välja, et meie üliõpilased kasutavad vähe Erasmuse  vahetusprogrammi, ent kui üliõpilasi on vähe, ei saa vabatahtlik mobiilsuski olla väga suur. Soovijad on semester või kaks õppinud Valencia polütehnilise instituudi kaunite kunstide osakonnas, İstanbulis Marmara ülikooli kunstide osakonnas, Łódźi ülikoolis, kõikide nende koolidega on meil kahepoolsed lepingud olemas. Korraldame jätkuvalt õppereise peaaegu igale Veneetsia biennaalile, Londonisse Goldsmithi kolledžisse, Moskva Surikovi nimelisse kunstikõrgkooli, Peterburi kunstiakadeemiasse jm. Õppekava sai üleminekuakrediteeringu tingimisi kolmeks aastaks. Enamik Tartu maaliõppe probleeme tuleneb stabiilsuse puudumisest, õhus ripub kogu aeg ähvardus: Tartu maal pannakse kinni! See mantra ei ole uus, aga põhjustab pideva ebakindluse nii vastuvõtu kui edasise arengu planeerimisel. 1997. aastal oli tollase dekaani Jaan Rossi ning minu ülesandeks leida õppetoolile sobilikud  ruumid. Postimehe tollast intervjuud märkas Tartusse elama asunud väliseesti metseen Aino Järvesoo. Just tema annetatud raha eest tehti korda ülikoolile antud endised EPA ruumid, et seal hakataks andma maaliõpet. Kahjuks parvvundamendile rajatud maja keldriruumide remondiks annetatud rahast ei jätkunud. Kuid kas vundamendipraod ning nüüdseks ka läbijooksev katus on põhjus, et sulgeda õppekava ja müüa Tartu kesklinna magusas piirkonnas  asuv uhkete kahhelahjudega õppehoone, mis oli algselt aadlielamuks ehitatud? Ülikool on tagajärjetult otsinud rakendust vanale anatoomikumile, vana anatoomikumi ruumid sobiksid suurepäraselt kunstiõpetuseks: need on kõrged, avarad, valgusküllased.     

Dubleerimine       

EKA s saavad vabade kunstide teaduskonda astunud kunstitudengid valida maalieriala  alles pärast esimest õppeaastat, seega jääb neil maaliõpinguteks napilt kaks aastat. Tartu ülikooli maaliosakonda on tulnud viimastel aastatel õppima selgelt ametioskustele orienteeritud noored, kes tahavad saada just maalikunstnikuks, keda paeluvad õpetamise kindlad kriteeriumid. Ilmselt ei ole vaja refereerida rahvusvahelise kunstimaailma (vahel tundub, et juba igaviku kestvat) love-story’t või ka „viha-armastuse” saagat maalikunsti olulisusest ja ebaolulisusest,  „tulemisest ja lahkumisest”. Piisab, kui öelda, et üle 80 protsendi kunsti ostu-müügitehingutest hõlmab maalikunst (reformierakonna maailmavaatega inimestele võiks see argument sobida) ja vähemalt Londoni olulised muuseumi- ja galeriipinnad on ka sel kevadel jätkuvalt maalikunsti päralt. Hooaja uudisena on tagasi (õnnetuseks provintsile, peab ju ennast kogu aeg uutele liistudele sättima!) aga nn maaliline maalikunst – Tartu ülikooli ja koolkonda  aastaid iseloomustanud laad. Tundub, et tegelikult (kunsti)üldsus ei teagi täpselt, mis Tartus toimub, hinnang antakse eelarvamuste ja ringlevate legendide alusel, millest üks on kapseldumine Pallasesse. Võib rääkida regionalismist, kuid massiline reisimine ja Interneti online’i informatsiooni paljusus lihtsalt ei lase nii väga koolkondlikku isolatsiooni kultiveerida. Mõnikord on sellest isegi kahju.   

Natuuristuudiumi toetab meil hea plastilise anatoomia õpetus, õppejõud on semiootikust maalikunstnik Rauno Thomas Moss, kes on ka uue ülikooli kirjastatava anatoomiaõpiku illustratsioonide autor. Klassikust geomeetrilise  maali pioneeri Jüri Kase ja kauaaegse maalidotsendi Anne Parmasto kõrval töötab valitaval õppejõukohal veel Veiko Klemmer, ülikooli maalieriala enda kasvandik, kelle kõrvalerialana omandatud informaatikutaust võimaldab tal olla populaarsete digimaalikursuste juhendaja. Lepinguliste õppejõududena on kursusi andmas eelkõige Eesti tipud ja paljudega on töösuhted regulaarsed (Tiit Pääsuke, Raivo Kelomees, Mall Nukke, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Maarit Murka, Laurentsius, Rein Kelpman, Erki Kasemets). Ülikooli vaimne potentsiaal on mõõtmatu varaait kunstiõppurile. Nii nagu vanemate kunstiajaloolaste hinnangul on selgelt märgata kultuuriliselt laiem silmaring ja kompetents TÜ taustaga kunstiteoreetikute puhul, pakub ülikool paindlikumat ja valikurohkemat kokteili ka maalierialal õppijale. Iseasi, kas selleks kõigeks aega jääb, kahetsusväärselt on ka  maalierialal õppijad sunnitud majanduslikel põhjustel ühitama õpingud töölkäimise „meeldiva kohustusega”.       

Iga loomingulise eriala vaimse tervise huvides on säilitada vähemalt kaks tõmbekeskust.  Dialoog on igasuguse kreatiivsuse, miks mitte ka võistluslikkuse stiimul. Loomulikult pole kaunid kunstid võrreldavad majandusliku kasumivõidujooksuga, veel vähem ametnike suva järgi kuulekalt ümber paikneva palgaarmeega. Ministeeriumiametnike lahmivad hinnangud nõuaksid täpsustamist, kes või mis on nende silmis „keskpärane”? Kultuuriliselt tähenduslikku paika (ja Tartu seda Eesti kunstilugu silmas pidades on) loodud maaliõpetuse õpetajakooslus  ning õpetamismetoodika on andnud häid tulemusi, meie viimaste aastate edukad magistrilõpetajad on startinud jõudsalt Eesti (ja rahvusvahelisse) kunstiellu. Näiteks Tartu kunstimuuseum on ainuüksi viimastel aastatel pidanud vajalikuks omandada Laura Põllu, Nadežda Tšernobai ja Eda Lõhmuse loomingut – kõik nad õppisid vaevalt mõned aastad tagasi alles meie magistrantuuris. Magistriõppe kunstide sünteesi pakkuva nn dekonstruktsioonikursuse  (maal, digitaalne video, installatsioon, tegevuskunst, keskkond jms) tulem on näituseprojektid professionaalsetes galeriides. Selle kursuse näitused on olnud Y-galeriis, Draakoni galeriis, Tartu Kunstimaja galeriis, Monumentaalgaleriis jm. Aasta jooksul kõikjal üle Eesti korraldatud eriala tutvustavate näituste tulemusena on soovijaid ka kõikjalt üle Eesti. Uute annete pealevool kaugematest regioonidest teeb Tartu maalikoolist vaata et regionaalpoliitilise  mõõtmega kultuuriprojekti. Neid aspekte pole keegi kaalunud, neist teavad vaid asjaosalised, kunstimaailma sisering. Miks ei kuulata ega reastata neid aspekte? Meie bakalaureuseja magistritööde kaitsmiskomisjonide esimeesteks ja liikmeteks on olnud nimed Eesti kunstimaailma tipust: näiteks Tallinna Kunstihoone juhataja kunstiteadlane Harry Liivrand, EKA maaliosakonna kauaaegne professor maalikunstnik Kaido Ole, Kumu kaasaegse kunsti kuraator ja kunstiteadlane Eha Komissarov, Tartu ülikooli professor kunstiteadlane Jaak Kangilaski, Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor Tiiu Talvistu, Tartu Kunstimuuseumi direktor Reet Mark, retsensentideks aga väga paljud kunstnikud ja teoreetikud Kiwast Siramini. Kui see seltskond on hinnanud meie lõpetajaid jätkuvalt muu hulgas ka kõige kõrgemate hinnetega, siis millisest „keskpärasusest” jutustavad kunstiküsimustes ebapädevad  ministeeriumi ja akrediteerimiskeskuse ametnikud? Meie bakalaureused on astunud edukalt EKA magistrikursustele. Kas kunsti prestiižiga on lood Eestis juba nii kehvad, et ministeeriumiametnikud annavad muuseumidirektoriteüleselt hinnanguid maalikunsti ja maalikunsti õpetamise kvaliteedile? Kas sellist kontrollimatut ülemvõimu nautivate ametnikega Eestit me tahtsimegi? Teadus- ja haridusministeerium on sõnumi noortele kunstnikele  viimase nädala jooksul enam kui reljeefselt artikuleerinud: kodumaa teie annet ei hinda, kunsti ega kunstnikke see riik ei vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming