Dialoog endaga

Reet Varblane

Euroopa biennaal „Manifesta” Murcias ja Cartagenas 9. X 2010 – 9. I 2011.        Jaanuari esimese nädalaga sai läbi järjekordne kolm kuud kestnud üleeuroopaline biennaal  „Manifesta”. Tänavune (või siis õigemini möödunud aasta, s.o 2010. aasta oktoobris avatud) „Manifesta” leidis aset Lõuna-, täpsemalt KaguHispaania kahes linnas Murcias ja Cartagenas deviisi all „Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika dialoog”.          Ka selle „Manifesta” puhul pidasid korraldajad vajalikuks ikka ja jälle üle korrata, et „Manifesta” ei ole tavaline biennaal, et selle eesmärk ei ole mitte ainult iga kahe aasta tagant korraldada  suurejooneline rahvusvaheline näitus, vaid arendada kunstnike koostöövõrgustikku, jätkata eksperimentaalseid ja uurimuslikke töötubasid. Et „Manifesta” rolli nähakse kriitilises dialoogis Euroopa sees ja selle lähikonnas. „Manifesta” pakub võimaluse töötada koos kunstnikele ja kunstnike gruppidele, kellel on potentsiaali ja kes muidu võib-olla ei pääseks rahvusvahelisele kunstiareenile – on hüppelauaks.      

Viisteist aastat on piisavalt pikk aeg institutsionaliseerida igasugune, iseäranis selliste mõõtmete ning ambitsioonidega ettevõtmine, nagu seda on üle-euroopaline järjepidev kunstisündmus. Pole põhjust kahelda iga „Manifesta” sõltumatuses, nagu pole põhjust kahelda kogu selle institutsiooni bürokratiseerumises, teatud sõltuvuses Euroopa (kas või  Euroopa Liidu) poliitikast. Kuid olen üsna veendunud, et otsus kutsuda VIII biennaali kureerima mitte üks (või kaks) kuraatorit, vaid kolm täiesti erineva taustaga loomingulist (kuraatorite) kollektiivi – peamiselt Ida-Euroopa taustaga transit.org (Vít Havrànek Tšehhist, Zbynek Baladràn Tšehhist, Dorà Hegyi Ungarist, Boris Ondreička Slovakkiast ja Georg Schöllhammer Austriast), Alexandria Kaasaegse Kunsti Foorum (ACAF, Bassam El Baromi ja Jeremy Beaudry)  ning Avalike Saladuste Kamber (CPS, Khaled Ramadan, kes tegutseb Itaalias, Inglismaal ja Taanis, ning Alfredo Cramerotti, kes tegev Liibanonis, Taanis ja Soomes, ärgitas „Manifesta” tähendust üle vaatama. 

See oli hea otsus, nagu ka biennaali koha valik: Murcial ja iseäranis Cartagenal on pikk  ning kultuuriliselt mitmekesine ajalugu. Aga isegi kõikvõimalikud Rooma impeeriumi mälestusmärgid, amfiteatrid ja kindlused, mauride lossid pole niivõrd olulised kui selle piirkonna – ja taas iseäranis Cartagena – osa Hispaania kodusõjas ning sellele järgnenud Franco režiimi ajal. Ning veelgi olulisem on suhtumine oma minevikku, sellele näkkuvaatamine või selle salgamine, sellega toimetulek. Pluss muidugi praegust Euroopat vaevavad (segadusse  ajavad) migratsiooni, võõra ja oma, hirmu ja tolerantsi küsimused. Aga ei ole olemas ühtset Põhja-Aafrikat, nagu pole ka Lõuna-Euroopat: Põhja-Aafrikas võib leida Euroopat ja vastupidi, kõikvõimalikust eripärasusest rääkimata, nagu sellele on otseselt osutanud kõik kuraatorite kollektiivid kataloogi järelsõnas.       

Üsna teadlikud on nad olnud ka biennaali kui praeguse rahvusvahelise kunstiareeni kõige armastatumast ning samas kõige libedamast teest: et võita üldist (meedia, publiku) tähelepanu, kiputakse pakkuma välja järjest uhkemaid vaatemänge järjest suuremate staaridega, sest rahvas tahab endiselt suuri nimesid (isegi väikese Eesti meedia loodab meie graafikatriennaalil kohata üldtuntud kunstnikke,  staare, nagu on lugeda intervjuus Eve Kasega), mis aga omakorda viib kultuuri kihistumise ning sotsiaalse antagonismini. Kuigi Manifesta Fond mängib eksperimentaalsuse, uute, toimima jäävate võrgustike peale, vajab temagi ellujäämiseks üldisemat tähelepanu (kas või külastatavust, kuigi vähemalt seekord olid kõik biennaali näitused tasuta, kuid (kaasaegse) kunsti turism aitab toimumispaikadel kulutustega toime tulla ning võib kasulikuks osutuda  just tulevikule mõeldes). 

Üks mis kindel, staaride ahvatlusele suutsid kõik kuraatorid vastu panna ning vähemalt  teoreetilises plaanis (nagu selgub kataloogi järelsõnast) on nad üsna ettevaatlikud (ja kriitilised) n-ö kriitilisuse kontseptsiooni ning esteetilisuse kõrvalejätmise suhtes. Aga see ei tähenda mitte mingil juhul n-ö traditsioonilisemale lähenemisele lõivumaksmist. Kuraatorid on pannud enda tarvis hästi läbi mõeldult paika lähenemisnurga (metafoori), mille abil oma valik teha: CPSil on see „Kas ülejäänu on ajalugu?” (mida nad on püüdnud pigem ümber  lükata kui tõestada), transit.org-il „ajutise väljapaneku loomulikkus” (ehk teooria ja praktika kooskõla, postkolonialismi ja postkommunismi mõtteline dialoog, alajaotustes „moraal, vabadus ja eksterritooriumid”, „ekstaatiline vastuhakk”, „pime geograafia”, „liikumine ja ettekujutuslikkus, kollektiivne kogemus”, kui nimetada vaid mõned alajaotused) ning ASAFil „rakendusliku mõistatuslikkuse teooria”. Nad on olnud üsna skeptilised ka n-ö  lokaalsuse arvestamise suhtes, kuigi (eelmist „Manifestat” ei näinud, seetõttu ei käi see tähelepanek võib-olla selle kohta) nii palju ning hästi läbi mõeldud kohaspetsiifilisi, iseäranis Cartagenat puudutavaid projekte ei ole senistel biennaalidel olnud. Ja, mis peaasi, see kohaspetsiifilisus ei puuduta mitte ainult ühte või teist paika (olgu siis Cartagena vangla või sõjaväebaasid või kaevandused), vaid kunstnikud nagu Abed Anouti, Stepanos Tsivopoulos  või Laurent Grasso, kui taas tuua vaid mõned näited, on sidunud Cartagena piirkonna ajaloo omaenda paigaga, sealsete sündmuste ja nendesse suhtumisega. Abed Anouti Cartagena vangla ajalugu käsitlev film ei puuduta pelgalt vanglat (kuigi ka see ehitus oli siiani väga tugeva emotsionaalse laenguga), ka mitte ainult cartagenalaste hakkamasaamist oma Franco-aegse lähiajalooga, vaid seda Liibanoni sõja, oma ja võõra probleemi kaudu nii enda  sees kui ka n-ö biennaali uurimisülesandena. Muide, filmitegemise ajal, 22. VI 2010 otsustasid Cartagena linnavõimud vangla lõplikult sulgeda.         

Kui Euroopa ja Aafrika dialoogi võib algusest peale vaadata kui problemaatilist küsimuse püstitamist, siis loomuliku kohaspetsiifilise dialoogi kõrval hakkas silma ka aja(kultuuri) spetsiifiline dialoog ehk aktuaalsest teemast kõnelemine mõne varasema teose kaudu. Minu arvates parimad näited olid Otolithi grupi koloniseerimise (orjuse) problemaatika  läbi inglise XIX sajandi alguse maastikumaalija William Turneri omal ajal skandaali tekitanud „Orjalaeva” ning merekujutamise või ungari kunstnike Igor ja Ivan Buharovi (ehk siis Kornél Szilágui ja Nándor Hevesi) ning István Domonkosi luuletuse dialoog. Seal on imehästi tabatud vene avangardistliku filmiklassika atmosfääri ning samas analüüsitud Balkani olukorda. Või ka Lene Bergi Man Ray ja Duchamp’i dialoogi „Parunessi raseerimises”. Aga need  on tõesti pelgalt mõned näited, seda laadi, eelkõige mõne filmi või ajajärgu filmitegemise esteetikat on kasutatud paljudes töödes. Ja see on loomulik dialoog, mis ei puuduta ainult konkreetset Põhja-Aafrikat ja Lõuna-Euroopat, vaid eelkõige dialoogi kunstniku sees. Veel üks tähelepanek, mis puutub vahest enam tehnilisse valdkonda, kuid toob valitud kunstnike positsiooni hästi välja: nimelt kasutati sageli, eelkõige kohaspetsiifiliste tööde  puhul libisevat, horisontaalselt üle pildipinna jooksvat kaameratööd, n-ö rongiakna vaatepunkti. Kunstnik ei samastanud ennast sellega, mida oli filminud, ta oli pigem võtnud endale kõikehaarava, laia horisondiga vaatepunkti. Aga see polnud neutraalne, pigem jäi sellisena esitatud panoraam painama, kinnituspunkti otsima. Ei kõneldud ka mitte niivõrd mälestustest, vaid meenutamisviisist, arutleti, kuidas üht või teist sündmust on jäädvustatud, millisena  see on jõudnud praegusesse aega.         

Ka järgmine „Manifesta” on paika pandud: 2012. aastal peetakse see Belgia ja Hollandi Limbourgis, kuraatorina tahetakse aga näha pigem ühte seltskonda (või kuraatorit). Mõlemast on natuke kahju. Kuraatorite vaatenurkade mitmekesisus vahest ka vastandlikkus??) toimis hästi, kordagi ei tekkinud n-ö Ljubljana sündroomi (valusad poliitilised teemad on  surutud n-ö biennaali formaati ja seetõttu kaotanud teravuse). Oleks ka aeg ületada nähtamatu idapiir ja teha „Manifesta” kas või Moldovas või valida Eesti ja Tallinn, aga miks mitte ka Helsingi ja Tallinna dialoog, nagu oli mõttes 2006. aastal. Meil toimub kunstis palju (ja ka head), aga „Manifestat” oleks praeguses situatsioonis väga vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming