Dekoloniseeri!

Riin Kõiv

Tanel Randeri näitus „Decolonize this” Tartu Y-galeriis kuni 20. V. Taas on Y-galeriis vaadata kohalikku sotsiaalpoliitilisse konteksti asetatav aktuaalset sotsiaalset temaatikat kajastav näitus, mis on olemuslikult seotud kindlate aja ja ruumi koordinaatidega ning suunatud vaataja informeerimisele. Eks sellisele kirjeldusele vasta teatud mõttes peaaegu iga näitus. Tanel Randeri (s 1980, on esinenud ka nimede ChanelDior ja c: all) isikunäitus „Decolonize this” on seda ent keskmisest avalikumalt, puhtamalt, teravamalt. Valgustuslik, kriitiline ja informeeriv sisu, teatud mõttes isegi rahvahariduslik pretensioon on ülespaneku tuum, mille huvides vorm (ehk kunstilised eesmärgid) on diskreetselt, aga tõhusalt vahendi staatuses. Õigustades end selle asjaoluga, ei hakka esmajoones analüüsima üksikuid töid ega nende vormilist teostust, püüan avada üldise probleemsituatsiooni. „Decolonize this” on Randeri tulevase doktoritöö osa ja „tegeleb geograafilise identiteediloome ja -poliitikaga Eesti ja laiemas Ida-Euroopa kontekstis, kasutades dekolonialistlikke praktikaid ning postkolonialismiteooriaid”.1 Maastik on olnud Randeri fookuses ennegi. Erinevalt varasemast on nüüdne lähenemine aga varjamatult poliitiline. Kui eelmistes projektides väljendus Randeri ühiskonnatundlikkus ja -kriitilisus demonstratiivses eskapismis (nt Erkki Luugiga kahasse tehtud „Uriaadi lõpp” Y-galeriis 2010 sügisel), siis nüüd on avalikult ja sekkumise eesmärgiga võetud sihikule sootsium.

Mis on dekoloniseerimine ehk milles on probleem? Sõna otseses mõttes tähendab dekolonisatsioon kolonialismist ja selle pärandist vabastamist. Esiteks seisneb see koloniaalvõimu poliitilises kaotamises, teiseks aga ka endiste kolooniate emantsipatsioonis kultuurilises ja identiteedi-ideoloogilises mõttes. „Decolonize this” fookuses on viimane aspekt. Kui näitusele teoreetilist raami pakkuvad post- ja dekolonialistlikud teooriad on algupäraselt töötatud välja nn traditsiooniliste kolooniate, Lääne-Euroopa kunagiste suurvõimude poolt poliitiliselt ja majanduslikult koloniseeritud piirkondade ja rahvaste analüüsimiseks, siis aina enam vaadeldakse nimetatud võtmes ka näiteks Ida-Euroopa piirkondi.2 Ka Ida-Euroopas on hakatud pärast Nõukogude võõrvõimu lahkumist teostama ideoloogilist identiteedipuhastust, mis aga ühtlasi tähendab uue identiteedi loomist. Galeriis eksponeeritud fotod ja videod raporteerivadki Ukraina, Balkani, Baltimaade, peamiselt aga Eesti ja Tartu näitel, kuidas nende piirkondade kohaidentiteedi ja selle kaudu grupi- ja rahvusidentiteedi dekoloniseerival konstrueerimisel on ajaloos ekspluateeritud ja ekspluateeritakse siiani maastikku, sellega nii füüsiliselt kui ideoloogiliselt manipuleerides. Tartu linnas ja selle ümbruses on Rander otsinud välja linna okupatsiooniaegse militaaridentiteedi määratlenud piirkondi. Toonast olemist ja tähendust mätsitakse nüüd teadlikult kas uue, väidetavalt koloniaalvõimust vaba identiteedi alla (Raadi nõukogudeaegsele sõjaväelennuväljale plaanitakse ehitada Eesti Rahva Muuseumi uus hoone) või lastakse unustusse hajuda (Aki metsad, kus kunagi paiknes Nõukogude sõjaväe tuumapommiladu).

Kirjeldatud vabastava ja autentsust kehtestava ruumikujundamise hindamise teeb mõneti ambivalentseks asjaolu, et Ida-Euroopa, sealhulgas Eesti puhul saab rääkida dekoloniseerimises vähemalt kahest faasist ja suunast. Kui praegu kehtestame oma iseolemist nõukogude võimu ehk ida vastu, siis XIX sajandil oli tolleks kolonialistiks pigem lääs, millele reageeriti romantilise rahvusriigiideoloogiaga.

Randeri provokatiivne „tees” selles n-ö kahe näoga Januse kontekstis on laias laastus järgmine. Ida-Euroopa riikide rahvuslik identiteet, nagu see XIX sajandil idanema pandi ning nagu seda Nõukogude okupatsiooni lõppemisest peale taas teadlikult kultiveeritakse, on konstitueeritud lääne kapitalistlikust koloniaalimperialismist. Dekoloniseerimine nõukogude võimust kujutab endast iroonilisel kombel suuresti (taas)koloniseerimist lääne globaalkapitalismiga, seda nii majanduslikus, poliitilises kui ideoloogilises mõttes.

Piduliku žestina juhatavad näituse sisse kaks valguskastidel slaidi, millel on Caspar David Friedrichi romantiline rändaja (maalilt „Rändaja udumere kohal”, 1818) kehastatud Lääne-Euroopa imperialistist-kolonisaatoriks. Ühel silmitseb ta oma „valdusi” Ukraina lippu imiteeriva, sinist taevast ja selle all laiutavat kollast nisupõldu kombineeriva kompositsiooni kohal. Teisel on originaali udumaastik asendatud sinisest taevast, mustast metsahorisondist ja lumisest põllulagendikust moodustunud sini-must-valge talvise Eestimaa maastikuga: foto, mis aasta tagasi levis internetimeemina. Eesti identiteedis märgiliselt keskse sini-must-valge juured on saksa tudengikorporatsioonide traditsioonis. Ukraina lipu kollane meenutab stepimaastikku, ühtlasi aga ka neid aina sagedamini asendavaid teraviljapõlde, mis on toitnud nii Habsburgide, Venemaa koloniaalvõimu kui nüüd ka globaalkapitali huve. Mõlemad otsesed kolonialismi märgid on kohaliku maastiku külge kleebituna „omaks” interpreteeritud ning ühes sellega legitimeeritud.

Juba seeläbi, et XIX sajandi malli järgi rahvuslust kasutatakse ka praeguse rahvusliku ja riikliku enesemõtestamise alusena, on tänapäevane eestlase identiteet, olgu või ainult sümboolsel tasandil, ikkagi koloniseeritud identiteet. Lääne kapitali ja väärtustega „enesekoloniseerimine” on ent ka otsesem. Riiklikuks mainekujundusstrateegiaks on rõhutatada siinse ala igipõlist kultuurilist läänelikkust, skandinaavialikkust. Paistab olevat sümptomaatiline, et seda tehakse käsikäes hüsteerilise nõukogude pärandi mahavaikimise, estetiseerimise või sõjaka välistamisega. Ometi on see pärand reaalsete maastikuliste objektidena, aga ka inimeste mentaliteeti ja mällu juurdununa reaalselt olemas, ehk isegi rohkem ja sügavamal, kui ametlikus retoorikas propageeritud „läänelikkus”. On oluline märgata, et enesemääratlemise küsimustega ümber käies ei ole tehtud valikut mitte kohalikust tahkest reaalsusest lähtudes. Millest siis? Randeri seisukoht paistab olevat, et valiku dikteerib globaalkapitalistlik turuloogika.

Töid täiendab üksikasjalik tekstimaterjal, mis lisaks asjakohaste faktide tutuvustamisele seob need dekolonialistliku teooria konteksti. Teksti on palju: asjaolu, mis vaataja näitusesaalist pahatihti pigem eemale peletab kui kunstiteoseni juhatab. Tekst vohab sageli ebaproportsionaalselt üle visuaalse ning väsitab oma mahu ja keerukusega kohusetundliku vaataja juba enne pildini jõudmist ära. Randeri puhul küsimust ei teksti ega pildi vajalikkuse kohta ei teki. Ka pole teksti ning visuaali suhe ühemõtteliselt paika pandud. Niivõrd kui tekst kommenteerib pilti, samavõrd illustreerib pilt teksti. Näituse „Decolonize this” formaat on ajakirjanduslik: vaatad fotot, oled intrigeeritud, tahad teada, mis toimub, saadki teada, sest põnev teave on antud lihtsas keeles. Seda lugenud, vaatad pilti uuesti, aga juba teooriast juhitud pilguga.

Randeri „aruannet” ei oleks aga kohane kirjeldada neutraalsusemaiguliste sõnadega „dokumentatsioon” või „kaardistamine”, nagu seda viimase aja uuriva kunsti puhul tehakse. Interpreteerinud eksponeeritud piirkonnad ja nende iseteadvuse lääne globaalkolonialismi kantsideks, viskab Rander provokatiivsed taiesed end läänlasena tundvale vaatajatele otsekui kondi järamiseks ette: säh, dekoloniseeri see! Sealjuures jääb siiski ambivalentseks, kas vabaneda tuleb sovetlikust või uuest globaalkapitalistlikust kolonialismikihist. Kuigi iroonia, skepsis ja vaenulikkuski tänapäeva Eesti läänt ja Põhjamaid ihaleva identiteedipoliitika suhtes ei jää märkamata, on hoidutud näitus siiski otsese poliitilise agenda sõnastamisest. Kas on see märk heast maitsest ja intellektuaalsest taktitundest või hoopis eestlasele nii omasest poliitilisest otsustamatusest, jäägu vaataja arvata.

1 Pressiteade http://ygalerii.blogspot.com/2012/04/tanel-randeri-isikunaitus-decolonize.html.
2 Rander toetub paljus David Chioni Moore’i teoreetilistele käsitustele. Teoreetilist ja faktilist tausta avab ka autori blogi minusilmad.blogspot.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming