COUM ba ya, my lord

Anders Härm

18. oktoobril möödus 34 aastat briti kunstirühmituse COUM Transmissionsi skandaalse näituse „Prostitutsioon” avamisest.        18. – 26. oktoobrini 1976. aastal toimus Londoni Kaasaja Kunsti Instituudis (Institute of Contemporary Art) rühmituse COU M Transmissionsi näitus „Prostitutsioon”. Sellest näitusest kujunes 1970ndate briti kunsti üks suuremaid skandaale. Näituse avamisel pakuti konventsionaalse veini asemel õlut, esinesid stripparid ning muuhulgas ka rühmituse liikmetest koosnev ansambel Throbbing  Gristle (e. k „tukslev krõmpsluu”) koos LS D ja punkbändi Chelsea’ga, kus tegi kaasa Billy Idol. Performance’i- ja kunstirühmitus COUM Transmissions eksponeeris näitusel peamiselt oma performance’ite materjale ehk reliikviaid ja dokumentaalseid ülesvõtteid. Skandaali peamiseks põhjuseks aga said hoopis Cosey Fanni Tutti teosed, mida galeriis isegi avalikult ei eksponeeritud ning mida pidi galeristi käest spetsiaalselt küsima. Tegemist oli  fotoalbumiga, kus Cosey eksponeeris kõrvuti performance’ite dokumentatsiooniga fotosid endast kui pornomodellist, kõrvutades nii sümboolselt ka kunstniku ja prostituudi positsiooni.

Nimelt käis Cosey paar korda nädalas aktimodelliks ühes stuudios, kus mõnevõrra kiimalised vanamehed said teatud tasu eest erootilisi akte pildistada. Cosey oli selle töö võtnud perekonna rahalise seisu toetamiseks, sest entsüklopedist Genesis P-O rridge ei teeninud oma artiklitega just kuigi palju. Näituse  pealkiri „Prostitutsioon” ja kogu sisu pidi olema tegelikult kapitalistliku elukorralduse metafoor. Kuidagi imbus info selle kohta kollasesse meediasse ning näitusest, mille ehmunud direktor umbes nädalapäevad pärast avamist sulges, sai kõmu-uudis. Sellest kirjutas nädala jooksul umbes sada ajalehte. See kõik olevat Simon Fordi andmetel toimunud samal ajal pungi väljapritsega avalikku meediasse. Vaid nädal pärast Sex Pistolsi ja Johnny Rotteni  skandaalset „Shit’ i” („Paska”) olevat Bill Grundy show’s „Today” („Täna”) olnud järg Cosey ja Genesise käes.     

  See kõik ei taha päriselt klappida, sest Pistolsi intervjuu tehti kinnitatud andmetel 1976. aasta 1. detsembril. Aga aegruum oli kahtlemata sama ning meedia oli varmas neid pungi kunstilise ekvivalendina käsitlema. Üks paremkonservatiivne parlamendisaadik nimetas neid vihaselt tsivilisatsiooni lammutajateks (Wreckers of the Civilization), millest sai pealkiri  Simon Fordi raamatule, mis käsitleb põhjalikult nii COUM Transmissionsi (1969–1976) kui ka Throbbing Gristle’i (1975–1981) fenomeni. Aga milleks Transmissionsi ja Gristle’i fenomenist üldse kõnelda? Kas või juba sellepärast, et COUM Transmissions markeerib teatud nihet kujutava kunsti ja popkultuuri suhetes. Tegemist on laiemalt siiski suhteliselt tundmatu fenomeniga nii performance’i- kui muusikaajaloos. Tegemist on bändiks transformeerunud  kunstirühmitusega, kes kandis oma radikaalse nihilismi ning transgressiivse performance’i-strateegia popmuusika väljale. Throbbing Gristle’i näol on tegemist bändiga, kelle panust elektroonilise muusika ajaloos on raske alahinnata. Neil on osa nii ambient’i kui industrial’i kujunemisel ning samuti samplerite leiutamisel ning teiste tehnoloogiliste uuenduste kasutuselevõtul popmuusikas. COUM Transmissions asutati 1969. aastal  Hullis, kui ühel narkopeol kohtusid Carol Newby ja Neil Andrew Megson, kellest said protsessi käigus Cosey Fanni Tutti ( sõnamäng, mis seob ühte „Cosey” ehk siis „kannusoojendaja” „cosy” ehk siis õdusaga ning Mozarti ooperiga, mida võib tõlkida kui „Nii teevad kõik naised”) ja Genesis P-Orridge (Genees P-Uder). Megson oli sündnud Hullis, käinud ka Hulli ülikoolis, kuid siirdus 1969. aastal Londonisse, kus ühines tänavateatri-trupiga  Transmedia Explorations (Transmeedia Uurimused).       

Sisuliselt hipikommuunina tegutsevas grupis harrastati kineetilist draamat ning peomängude (à la pudelimäng) põhimõttel korraldatud tänavaaktsioone. Igatahes ei pidanud ta seal vastu kauem kui kolm kuud, mille järel ta kommuunist lahkus ning mööda Inglismaad ringi reisis. Legendi järgi olevat saanud sel ajal nägemuse ning talle olla viirastunud rühmituse nimi, tema enda pseudonüüm ja kogu sümboolika. Megson ja Newby armusid  ja COUM Transmissions oligi sündinud. Kuna neilt kogu aeg küsiti, mida COUM Transmissions tähendab, tegid nad 1973. aastal kontseptuaalse projekti („Three million and one names of COUM ”) „COUM i kolm miljonit ja üks nime”. Sellest realiseeriti kontseptuaalne „Tuhat ja üks nime”, kus nad väitsid, et COUM on totaalne summa kõigest, mis iial on tema kohta öeldud, mõeldud ja kirjutatud, pluss kõik see, mida ükskõik millise meediumi  vahendusel ta teeb, pluss kõik see, mida ta kunagi ei ole teinud, mõelnud teha, või oleks võinud teha. „Tuhat ja üks nime” koosneb sellistest väidetest, nagu siin toodud lõik: „COUM peksab riigi puruks / COUM on imetore ja perversne / COUM , mu jumal / COUM ütleb ja teeb ükskõik mida, et saada reklaami” („COUM smashes the state / COUM is fab and kinky / COUM ba ya my lord / COUM will say or do anything for publicity”).       

Seitsmekümnendate alguses koosnes  COUM 8–20 inimesest, kõigil olid imelised pseudonüümid, välja arvatud John Smithil, kelle nimi arvati olevat piisavalt hea. Aga rühmitusse kuulus päris segaseid tüüpe nagu The Very Reverend Lelly Maull, Cosey lapsepõlvesõber, kes kandis varastatud preestrirõivaid ning röövis kirikuid ja politseijaoskondi. Aga ka näiteks Timothy Poston, Genesise sõber, kes mängis COUM i performance’ites mannekeeni Amplified Nude Lady’t (e. k „võimendatud alasti  daam”), kandis üll pikka musta kuube ja kõrget mütsi. Ta oli matemaatik ning õppejõud Warwicki ülikoolis. 1972. aastal kolis ta Brasiiliasse, kus olevat inspireerituna oma osalusest COUM i aktsioonides hakanud tegelema katastroofiteooriaga.     

Pettumus tagatud       

COUMi inspiratsiooniallikaid oli peamiselt kaks: varasel Hulli perioodil Fluxuse antikunsti ideed ning peamiselt Londoni perioodil 1973. aastast edasi Viini aktsionism ja eriti Otto  Muehli ümberpööratud ühiskondlikud rituaalid. Fluxuse ideoloogina kuulutas selle üks liidreid George Maciunas loomingu kollektiivsust ja strateegilist depersonaliseerimist, sest individualistlik kunst toodab taas kultuurilisi müüte ja väärtussüsteeme; rühmituse eesmärgiks sai aga kõrge kunsti ja seda taastootva kultuuri hävitamine. Fluxust iseloomustas Maciunase järgi internatsionalism, intermediaalsus – eri meediumide kasutamine, minimaalne  väljendus – argiste, igapäevaste materjalide kasutamine ning napp väljenduslaad, ajalisus vastandina igavikulisusele, kunsti ja elu piiri kaotamine, mängulisus ja lõpuks võibolla kõige olulisem neist – huumor. Teine New Yorgi underground’i leedulasest suurkuju Jonas Mekas ütleski, et Maciunase meelest oli kunsti kvaliteet mõõdetav ainult ühel viisil: kvaliteet on lõbu. Maciunase enda sõnadega: „Fluxus pole midagi muud kui anekdoodid, mängud,  varietee, Cage ja Duchamp”. Nii nagu Fluxuski oli COUM midagi kunsti- ja muusikarühmituse vahepealset, ühtpidi nagu performance’itrupp, teisalt aga nagu bänd. Kui Fluxuse referentsipind ja dialoogipartner oli peamiselt avangardmuusika, siis COUM il jäi see kusagile popkultuuri ja avangardi vahele. Seda, millega nad tegelesid, võiks vabalt nimetada ka muusika kontseptualiseerimiseks, kus artikuleeritakse ja häkitakse performatiivsete aktide  kaudu seda maailma, mis muusikat raamib. 

Kuna nad väärtustasid antiprofessionaalsust nagu Fluxuse kunstnikudki, siis näiteks pille valiti selle järgi, mida kõige vähem mängida osati. Nii sattuski näiteks Porridge’ile viiul. 1971. aastal toimus COUM i esimene raadioesinemine „Edna ja suurepärased surfarid” („Edna and the Great Surfers”). John Smith oli laulja, kes seisis esinedes surfilaual, mis oli asetatud veeämbrile. Kontserdi kontseptuaalseid  lähtealuseid kirjeldab P-Orridge nii: „See oli aeg, millal gigantsed trummikomplektid olid in ja igal bändil pidi olema suurem komplekt kui kellelgi teisel. COUM hakkas mängima normaalse setiga. Siis hakkasid transamehed trumme järjest juurde tooma, kuni terve lava oli trumme täis. Ühel kontserdil võtsid nad lihtsalt mingi elutoa sisustuse, panid selle keset saali üles ja istusid oma instrumentidega seal tund aega ega teinud piiksugi”. 1972. aastal pidid nad esinema Rockfolk Contest’il setiga „This Machine Kills Music” („Masin tapab muusika”), mille kohta John Peel kirjutas, et nad tulid kohale ja tahtsid olla ainus bänd, kes diskvalifitseeritakse. COUM i loosung oli tol perioodil: „Pettumus on tagatud!”.       

Nende tehtud muusikat on praegu väga  keeruline kirjeldada, kuigi varajaste asjadega on ilmunud kassett „23 Drifts to Guestling” („23 nihet Guestligusse”) 1983. aastal. Olen nendega tuttav üksnes kirjelduste kaudu. Laul „God sucks Mary’s hairy nipple” („Jumal imeb Mary karvast nibu”) algas näiteks sõnadega: „The spirit spunk of jesus turns us on to death / while we mourn our life / here in public heaven” („Jeesuse vaimne südikus pöörab meid surma poole, kui me leiname oma elu avalikus  taevas”). Või siis selline lugu nagu „Dry Blood Tampax” („Kuiva vere tampoon”). Algab see elektroonilise oreli ja P-Orridge’i häälest ära viiuliga. Tekib paus, kui laulja karjub torusse: „September!”. Sellele järgneb fraas:       

„My Teddy bear hot water bottle is ever so good / my Teddy bear hot water bottle / I’d fuck it if I could / my Teddy bear hot water  bottle / I call him baby Timothy” („Mu kaisukaru kuuma vee pudel pole eales nii hea / mu kaisukaru kuuma vee pudel / kutsun teda pisi Timothyks”). See laul oli pühendatud Timothy Postonile.       

Teist tüüpi aktsioonidest võiks mainida sellest perioodist 1972. aastal Tutti, P-Orridge’i, Postoni ja kirjakunstniku (mail-art) Opal L Nationsiga koos asutatud L’Ecole D’Art Infantile’i (infantiilse kunsti kool), mis kuulutas välja beebide võistluse, et leida kõige infantiilsemat last. Temast pidi tehtama postkaart ning 18aastaselt globaalse infantiilsuse ikoon ning  infantiilsusekooli direktor. Teema, mis neid kui postmodernseid kunstnikke köitis, oli autoriõigus, copyright. Tutti õmbles P-Orridge’ile copyrigh’i märkidega püksid, nad korraldasid aktsiooni „Copyright Queen” („Autoriõiguse kuninganna”), mille käigus P-Orridge kattis Cosey keha copyright’i kleepsudega, nad andsid välja ka raamatu „Copyright Breeches” („Autoriõiguse püksid”), kus kõik inimesed ja asjad piltidel olid varustatud copyright’i märgiga  1972. ja 1973. aastal oli Fluxshoe näitusetuur Inglismaal. P-Orridge tundis huvi ning osales mitmel üritusel. Ta saatis isegi ühele olulisele Fluxuse kunstnikule Ken Friedmanile kirja, kus palus endale saata kõik Fluxuse materjalid ja Fluxbox’id, et need siis hävitada, sest ainult nii pidavat saama Fluxuse antikunsti idee ja võitlus kunsti kaubastumise vastu lõpuni viidud. Friedman olevat talle vastanud, et kohe, kui ta saadab talle 20 000 dollarit,  saab ta kõik materjalid ja võib teha nendega ükskõik mida. Isegi kui P-Orridge arvas, et Friedman talle tõesti midagi saadab, hakkasid nad eemalduma Fluxuse kunstist.   

Jumal imeb Mary karvast nibu     

1973. ja 1974. aasta vahetusel kolivad P-Orridge ja Cosey Londonisse, et jätkata seal COUM Transmissionsi tegevust, sest Hullis oli neil jalgealune natuke kuumaks läinud ning neid seostati The Very Reverend Lelly Maulli kuritegudega. Londonis koosnes COUM esiotsa neist kahest, 1974. aastal liitus nendega ka Peter „Sleazy” Cristopherson. Performance’ite iseloom võttis hoopis teise pöörde, muundudes  transgressiivseteks rituaalideks, kus suguline vahekord, urineerimine, kõikvõimalike erinevate materjalidega nagu veri ja sperma töötamine oli täiesti tavapärane. Nagu juba öeldud, oli ottomuehlilik argirituaalide ümberpööramine ning kodanlik seksuaaltabude eiramine neile hinge läinud. Siinkohal tsiteerin lihtsalt Genesist, kes meenutab: „Ma tegin selliseid asju, nagu toppisin kanapäid oma peenise otsa ja siis üritasin nendega masturbeerida, samal  ajal valasin ennast ussidega üle. 1976. aastal Los Angelese Kaasaegse Kunsti Instituudis tegime Coseyga performance’i, kus ma olin alasti, jõin ära pudeli viskit ja seisin naelte peal. Siis ma tegin endale klistiiri vere, piima ja uriiniga.   

Siis tõusis tuul ja kogu see „kombo” lendas Chris Burdeni ja teiste kohal viibinud inimeste pihta. Ma lakkusin selle mustalt betoonpõrandalt, võtsin 10-tollise naela ja katsusin seda alla neelata, see ajas mind oksele. Ma lakkusin oma okse ära, Cosey aitas mind. Ta oli alasti ning üritas endale žiletiga lõigata vagiinast nabani  ulatuvat haava, misjärel ta süstis oma vagiinasse verd. See nirises välja, me imesime selle vere süstlasse, mille me omakorda süstisime mustaks värvitud munadesse ning üritasime seda süüa. Siis me oksendasime ja seda okset me kasutasime klistiiriks. Seejärel mul oli vaja urineerida ja ma urineerisin suurde klaaspudelisse ja jõin selle kõik ära, kui see veel kuum oli. (Siiamaani oli kõik improviseeritud). Seejärel roomasime teineteise juurde, lakkudes  põrandat puhtaks (kuna me ei taha endast ju segadus maha jätta, y’know, pealegi ei ole ilus kunstigaleriid solvata). Chris Burden, kes on tuntud selle poolest, et ta on radikaal, jalutas oma tüdruksõbraga minema, öeldes, et see ei ole kunst, et see on kõige rõvedam asi, mida ta on näinud, ja need inimesed on haiged. Ja seda ütleb mees, kes lasi endale performance’i käigus kätte tulistada ning kes ennast auto katusele risti laskis lüüa”. 

Menukunsti objektid   

1976. aasta „Prostitutsiooni” näituse skandaal jäigi COUM Transmissionsi luigelauluks, kuigi nad tegid seejärel veel paar performance’it.  Selleks ajaks oli nende huvi hakanud juba nihkuma rohkem bänditegemise poole ning nendega oli liitunud ka Chris Carter, kes oli loomuldasa rohkem muusiku ja elektrooniku suundumusega kui kunstnik. Genesis P-Orridge kommenteeris seda nihet järgmiselt: „Paistab olevat üldine trend nooremate kunstnike hulgas, et nad huvituvad rokilavast, justkui oleks see samasugune kunsti tegemise vahend nagu värvid. Mõned kunstnikud tegutsevad  kui menuteosed (fame-art-objects), nad on ise muutunud meediumiks ja meedium on olla kuulus”. Kuigi Throbbing Gristle ja COUM Transmissons olid selleks ajaks eksisteerinud juba ligi aasta, sai sellest skandaalist tõukejõud, et oma kunstilisele tegevusele rühmitusena joon alla tõmmata ning kanda see täielikult üle rokilavale, mis muidugi ei tähendanud, et kontseptuaalseid pettumusi oleks vähem produtseeritud. Pigem vastupidi. 

Artikkel põhineb 30. septembri üritusel „Mission of the Dead Souls – Throbbing Gristle 35” („Surnud hingede missioon – Tukslev  Krõmpsluu 35”) EKK Mi klubis peetud ettekandel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht