„Cityscape” ehk Mida me aasta jooksul Tallinna Linnagaleriis linna kohta teada saime

Andri Ksenofontov

Tallinna Linnagalerii tegi ringi peale viieteistkümnest näitusest ning Kaarina Ormio ja Anja Helmineni kureeritud kolmest videolinastusest  koosnevale projektile „Cityscape” ehk „Linnamaastik”, mida kureeris Anders Härm. Et ürituste arvuks ümmargune 20 täis saada, tasub mainida ka Liina Siibi oma näituse saateks korraldatud ettekannete ja arutelude õhtut galeriitoas, kus arutati hirmu üle linnaruumis, ning „kesktalvisele hnotile” pühendatud kunstivestlust projektiruumis MÄRZ.         

Meenutuseks loeme näitused veel kord üle kronoloogilises järjekorras: Silver Vahtre, Ignar Fjuki „Nähtamatu arhitektuur”, Urmas Pedaniku „Vaated” (kuraator Reet Varblane), Erki Kasemetsa „Kohad”, Liina Siibi „Gimme Danger”, Alessandro Damiano „Studi d’ombra” (kuraator Elnara Taidre), Art-Raidersi, Igor  Vareškini, Oleg Vladimirski „Odessa пунк” (kuraator Anders Härm), Marko Nautrase „Vuje”, Ott Kadariku „Rahvusvaheline panoraam vol. 2”, Jass Kaselaane „Tulge tagasi inimese lapsed”, Anu Vahtra, Johnsoni ja Johnsoni (Taavi Talve, Indrek Köster), Timo Tootsi, Claudia Domsi, Mikk Heinsoo, Urmo Metsa, Marit Ilisoni „Linna kohal” (kuraatorid Helis Heiter ja Kadri Klementi), Sigrid Viiru, Taaniel Raudsepa „Koridor”, Eva Labotkini „Magamajäämine”,  Karel Koplimetsa, Ivar Veermäe „Don’t Be Evil”, c: (Tanel Rander), Erkki Luugi „Kesktalvine hnott” ning Miklós Erhardti, Marcell Esterházy, Balázs Faa, Zsolt Keserue, Sarolta Szabó, „Ungari utoopia” (kuraatorid Dénes Farkas ja Anders Härm).     

Projekt pandi kokku kunstnike ja kuraatorite esitatud avalduste alusel, avaldusi tuli palju. Nii lihtsalt see käiski. Alguses toimusid vaatlevad ja kujutavad näitused, neile järgnesid tegelikkusesse sekkuvad. Linnamaastiku olemuslikku esteetikat otsisid modernistlikus võtmes Silver Vahtre, Ignar Fjuk ning Urmas Pedanik. Omal ajal olid nad nii-öelda internatsionaalse  stiili vastu mässajad, ent tagantjärele vaates toimus see mäss ikkagi modernismi laeval ja sinna ka kuulus. Ent Urmas Pedanikku ei huvita ainult tulevikulinna visioon, mis paistab arvuti emaplaadil jalutavale sipelgale. Tema jaoks on linn selline, nagu see on, ka lihtsast tehnilisest rajatisest võib saada tervitaja koduses kohas. Selles mõttes seisab Urmas Pedanik väljaspool modernistlikku futurismi. Linna kui loomingu inspiratsiooniallikat kasutavad Liina  Siib, itaallane Alessandro Damiano, Odessa fotograafid Igor Vareškin ja Oleg Vladimirski ning Odessa fotorühmitus Art-Raiders. Juhtumisi moodustavad nad klassikalise esteetikakolmiku. Aristotelese järgi esindab kuriteoga seotud paiku külastav Liina Siib traagilist, Alessandro Damiano ratsamonumendid esindavad dramaatilist ja huumorikuningad odessalased, muidugi koomilist; Kanti järgi vastavalt ülevat, ilusat ja inetut. Linn lööb sellised kenasti  kategoriseeritud kaardimajad sassi, perutavat linna ei ole veel ükski teooria taltsutanud. Kuriteopaigad on looduslikult kaunid pargid, Alessandro Damianot ei huvita ainult pronkshobuste aistinguline ilu vaid ka nende üldistatud ülevus ja kohalolek, odessalaste objektiivid näitavad sisseelatud linna ilu ja koomiliste stseenide tagant paistvat elutraagikat. Ainus ratsanik, kes kindlalt linna seljas suudab püsida, ongi kunstnik, kasutagu ta siis sõna- või kujundikeelt.         

Kunstnikule on lubatud olla ka prohvet, nagu Ott Kadarik oma fantasy-fotoseerias, kus ta pani Photoshopi abil põlema ja kihama kõik, mis ühte arhitekti tänapäeval erutab. Ent kindlat tulevikku kõigele näitas Jass Kaselaane  installatsioon surnuaiaristidest, sest surnute linnaosa ei kao ühestki linnast mitte kuhugi. Moodne sotsiaalne kunst mitte ainult ei kujuta elu, vaid ka sekkub sellesse. Üleminekut kujutamiselt sekkumisele esindas Erki Kasemetsa näitus. Linnad ei eksisteeri ainult maastikus, need esinevad ka piltpostkaartidel ning neid ta turistina külastaski ja joonistas oma tahtmise järgi ümber. Kuraatoriprojektis „Linna kohal” on jälgitud katuseid linnulennult  ning esitatud lennukite liiklus reaalajas arvutiekraanil. Karel Koplimets ja Ivar Veermäe tegid seda Google’i kaameraautolt. Eva Labotkin täitis linnapildi ja ühistranspordi oma isikliku uneliivaga. Taaniel Raudsepp ja Sigrid Viir ehitasid kipsplaatkoridori, mis kujutas neid koridore, mille labürinte nad läbisid, kui käisid riigiasutuste turvakaamerate lindistusi vastavalt isikuandmete kaitse seadusele välja nõudmas. Kaks kunstnikku pöörasid tähelepanu asjaolule, et  linn mässitakse reeglite võrku, kusjuures reeglite kehtestaja ehk valitsus ise neist reeglitest tihtipeale ei hooligi.   

Ungarlaste sissevaade     

See modernismis peituv iva, mis modernismi purustas ja kõrvale heitis, on eelkõige teaduslik printsiip, taotlus olla objektiivne ja leida  üldkehtivaid mudeleid ja vorme. Ühiskonnateadus võeti objektiivse uurimise alla modernism ise ning selgus, et modernistlik linnaehitus nurjus oma eesmärkide saavutamisel. Ent erapooletu ja põhjalik vaatlus selgitab välja ka modernistliku linnakultuuri õnnestumised. Sellist sotsioloogilist ülevaadet ja kriitikat esindab Zsolt Keserue dokumentaalfilm „Nagyolvasztó / Kõrgahi”, kus räägitakse ühe 1950ndatel loodud rasketööstuslinna Dunaújvárosi ajaloost.     

Kui selle proletaarsed esmaasukad algusaastatel haritlastele kõõrdi vaatasid, siis edaspidi kujunes linnast üks edumeelseid kaasaegse  kunsti keskusi. Dunaújváros on ka praegu majanduslikult ja kultuuriliselt arenev linn. Arhitektuurset uuringut esindab Sarolta Szabó „Eksperimentaalne korterelamu, 2003”. Autor tegi avastuse, et iga kord, kui ta aknast välja vaatas, ei näinud ta mitte midagi meeldejäävat, meelde ei jäänud ka naabrite näod. Ainult naabruskonna hääled sidusid kokku veerandsaja aasta pikkuse arhitektuurse koduelamuse. Sarolta Szabó hakkas oma koduidenteeti  detektiivi kombel välja selgitama, uurides projekte arhiivides, tuhnides prügis, käes rahvaküsitluse läbiviijat teeseldes ukselt uksele. Filmis ja lindistas. Oma töödes kogutud projektmaterjale ja välitöötulemusi kõrvutades võrdleb ta linnaehitajate taotlusi tegeliku tulemusega. See oleks ülikasulik suvepraktika arhitektuuriüliõpilasele ja sunnitöö lollustega patustanud linnaametnikele. 

Balázs Faa „Täiuslik linn”, kile peale trükitud ja aknale kleebitud geomeetriline kärg-võrgustik, osatab modernismi irooniliselt. Selline võrgustik on lääne arhitektide silmavaadet läbi aegade kujundanud nagu kärbse kärgsilm, mis lõhub terviku enne moodulühikuteks ja ehitab  alles siis mosaiigina tagasi tervikuks – sellegipoolest on maastik kildudeks. Ent irooniale vaatamata kujutab tulemus uut esteetilist väärtust. See esindab arvutiga genereeritavat piiramata mustrit, horisontaalse võrgustiku levikut üle maailma serverihaaval, veealustest optilistest kaablitest sidesatelliitideni. Marcell Esterházy kirjutatud programm laob pihuarvuti ekraanil rõduaknaid ja uksi ümber nii, nagu neid ümber on ehitatud. Vanajumal jäi paneelmaja  seinale kaardimängu klikkima.       

Modernistliku magalalinna umbseisu näitab Miklós Erhardti video „Havanna”. tegemist on ühe 1980ndatel ehitatud halva kuulsusega Budapesti mikrorajooniga, mis võimude poolt Kuuba revolutsiooni auks Havannaks nimetatud.  Autor üüris ühte paljudest mahajäetud poekestest, mis kooperatiivide moodustamise ajal õitsesid ja supermarketite tulekuga laostusid. Lõpuks ei teadnud Miklós Erhardt enam, mida selle üüritud pinnaga peale hakata, nagu ta ei teadnud ka, kuidas kogunenud videomaterjali kunstistipendiumi õigustavaks asjaks kokku panna. Viimane õnnestus tal lõppkokkuvõttes suurepäraselt, aga Budapesti võimudele jääb Havanna pähkel veel parajaks hambamurdjaks.  Näituse kuraator Dénes Farkas tunnistab, et kui 1980ndate lõpu ühiskondlike murrangute ajal soojendati Ungaris suuri lootusi, oli tahe midagi muuta, siis nüüd, kui juba 20 aastat on elatud heaolus ja demokraatias, ei ole nende 20 aasta kohta midagi erilist ette näidata.     

Urbs versus mets       

Erkki Luuk ja Tanel Rander kuulutasid Tartu varatalvisel näitusel Uriaadi lõppu. Sellega kukutati iidne Ur, linnade linn ehk ülim urbs Rooma, urbaniseerinud inimkond urbsetes betoonmoodustistes,  mida nimetatakse majadeks. Tanel Rander kaubamärgiga c: ja Erkki Luuk tõid Tallinna Linnagaleriisse kesktalvise hnoti. Tanel Randeri lõputu kirvetõstmise ja pillamise video käis tagatoas ringi, pimendatud eesruumis oli üks Linnagalerii paremini kujundatud installatsioone üldse. Kõigest kaks samblakarust notti põrandal laevalguse sõõris, ülejäänud valgustid heitmas seintele tuhme hüperboole. Külgseinas üksik video metsast, mis on nii hahk, et  ei ole enam video, vaid puude vahele mattunud hämarus.     

„Igaveses klaasis, pagujääs – möödub sajand nagu mullast, okstest ja seebist vest, mida / moestläinud talumees omale nuttes selga passitab, sisustades sellega terve kuu / lumme mattunud, hämuses juhmuses, täiuslikus seiskumises lamab tohutute võsastike / ja lundtäis juurte vahel kesktalvine hnott.  Sammeldunud, kõnevõimetu, pooleldi / maakoorde pehastunud ja integreerunud, lamab see puujuurte all, otsegui illuminaator.” Sellest illuminaatorist paistab „küla, surm või jää”, nagu luuletab Erkki Luuk. Väljakutsuvalt antiurbanistlik, aga kes siis veel kui mitte linnamees vana noti kunstisaali kannab ning selle eest kütet ja elektrit maksab? Meile on antud rohkem looduse kui linna mõistmist. Loodus elab kõnes ja kujutluses edasi, aga kui  linnast kirjutatakse raamat või artikkel, siis kukub see enamasti surnult maha. Luuletaja näitab, et keel on elus, hnott on elus, ning linna loojad ja seletajad võiksid õppida, kuidas linnanähtusi niimoodi sõnadesse, reeglitesse ja teooriatesse panna, et linngi ellu jääks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming