Carl Ehrnroothi kogu lõpp

Kaalu Kirme

Balti hõbeda teatmebaasi õige koht oleks Eestis.  

Carl Ehrnrooth  repro Ajakirjast Antiikki (Nr 3, 1994)

 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul Helsingi sadamas vastas kaks meest: Soome parim väärismetalliekspert Raimo Fagerström muuseumiametist, kellega olin juba varem kohtunud, ja tüse soliidne härrasmees Carl Ehrnrooth, keda Raimo tutvustas mulle Soome suurima Balti hõbedakogu omanikuna. Mehed olid otsustanud, et kõigepealt näidatakse mulle just Ehrnroothi kogu. Ronisin tüseda härrasmehe autosse ja sõit läks läbi pimeneva sügisõhtu Lahti poole. Udu oli nii tihe, et kahtlesin, kas üldse tervelt kohale jõuame, kuid Kalle, nagu sõbrad teda kutsusid, juhtis masinat kindla käega Seesta mõisani, mis jääb Lahtist paarikümne kilomeetri kaugusele.

Mõisahoone oli pikk kahekordne puitehitis ja seal algas minu üks põnevamaid avastusmatku eesti kullassepakunsti välismaistesse varakambritesse. Peahoone arvukates vitriinides, mille sisu lasti mul põhjalikult uurida, asusid Ehrnroothi enda kogusse kuuluvad kümned säravad hõbeesemed, kõigil Eesti või Läti kullasseppade märk peal. Eraldi hoonesse oli paigutatud minister Hynnise hõbedakogu, mille maht oli enam-vähem võrdne Kalle koguga. Nädal aega elasin külalisena Seestas ja uurisin üksipulgi sealset kaht ulatuslikku hõbedakogu. Hõbedakogu kõrval olid Kalle ja Raimo hõivatud ka Balti hõbeda andmepanga loomisega. Kalle arvutisse kanti iga väärtuslikum Eesti või Läti hõbeese, ükskõik, kus see asus. Arvutis olid üksikasjalikud andmed: iga eseme kaal, mõõdud, asukoht, lisaks eseme ja sel leiduvate märkide laitmatu tasemega fotod. Selle projektiga liitusin ka mina ning käisime andmepanga jaoks esemeid uurimas nii Tallinnas  kui Tartus, samuti Riias. Rootsis tegi seda tööd tuntumaid kolme krooni maa hõbedauurijaid proua Silferstolpe.

Mõni aasta tagasi sain teate Carl Ehrnroothi surmast. Mitte ainult kolleegi ja sõbra surm, vaid ka tema kogude edasine saatus tegi mu süngeks. Neil päevil sain Rootsi ühe suurema oksjonifirma Stockholmi Auktionsverki hõbedaosakonna juhatajalt Tomas Perssonilt kirja, kus teatati, et 17. kuni 27. novembrini toimub Stockholmis Balti hõbeda oksjon. Lisatud fotokoopial tundsin ära Ehrnroothi kogu esemed. Vaevalt suudavad meie muuseumid võistelda rikaste rootsi erakogujatega ja see suurepärane kogu pihustub üksikute omanike vahel. Kõige rohkem on kahju sellest, et kogus oli väga rariteetseid esemeid nagu ühe vanima teada oleva Narva meistri Gerd von Haveni kuuljalgadel peeker, teise kuulsa Narva meistri Ludolf Zanderi rikkaliku barokse kohrutusega joogikann, sama ese, aga Tallinna meistri Friedrich Lübkeni ainulaadse graveeritud dekooriga. Seal on Tallinna kullassepa Johann Seligeri rikkaliku dekooriga kandik-vaagen, mis oma laadilt on seni teada olevas materjalis ainukordne ning kaks hõbedast kohvikannu Narva meistritelt Heirich Fonnelt ja Johann Friedrich Gustavsonilt, Eestis pole ühtki nii varast hõbedast kohvikannu. Ei leidu meil ka ühtegi barokiaegset hõbelaegast, kuid oksjonil on üks Ehrnroothi viimaseid oste: jällegi Narva meistri Gerd von Haven noorema rikkaliku kohrutatud lillornamendiga laegas. Eestis pole ka rokokooteekanne, Stockholmis läheb aga pakkumisele Tallinna meistri Abraham Christian Rotermanni teekann.

Oksjonil läks müüki kokku 46 eset (kusjuures paaris küünlajalad, suhkrupuisturid või soolatoosid loetakse üheks esemeks). Neist 24 on valmistanud Eesti meistrid, 22 on tehtud Lätis. Kõik oksjoni 46 eset on kas XVII või XVIII sajandist, ainult kaks väiksemat täpselt dateerimata eset võivad olla valminud ka XIX sajandi algul.

Ilmselt ei õnnestu Ehrnroothi kogu päästa, jääb ainult loota, et auahned kunstikogujad ei mata oma uusi aardeid kuskile kivivõlvide alla, vaid hakkavad neid näitama avalikel väljapanekuil, et kunstiteadlased saaksid esemete uue asupaiga fikseerida. Teine küsimus on Balti hõbeda teatmebaasi tulevik: Carl Ehrnroothi surmaga jäi selle edasiarendamine soiku. Raimo Fagerström on avaldanud arvamust, et selle õige koht oleks Eestis. Kuidas suhtub sellesse Soome Museovirasto juhtkond, pole teada. Igatahes meil oleks potentsiaali seda edasi arendada, sest selle eriala spetsialiste on meil mitu. Balti juurtega Carl Ehrnroothi surmaga kaob aga ilmselt Soomes huvi sellele aega ja raha raisata. Meie kultuuriminister võiks oma nime raiuda kuldtähtedega  Eesti vaimuelu ajalukku, kui suudaks selle andmebaasi Eesti pinnale tuua. Koostöö Soome ja Rootsi ekspertidega võiks aga endiselt jätkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming