BRNO GRAAFILISE DISAINI BIENNAAL

 

Daniël van der Velden ironiseeris loengu alustuseks staardisainerite üle, kes käivad aastaid konverentsilt konverentsile sama ettekandega. 1990ndad juba tagasi?!

Brno graafilise disaini biennaal on olnud minu valgusekiir, kutsuv majakas hallil udusel disainimerel. Vanemate kolleegide käest kuuldud legendid sellest päikeselisest Lõuna-Tšehhimaa linnast, mida ükski turist ei leia, kus õlu on odav ja arhitektuur imekaunis ning kus iga kahe aasta tagant toimub Euroopa põnevaim ja esinduslikem disainiüritus, leidsid täiel määral kinnitust neli aastat tagasi, kui ise esimest korda sinna sain.

Toonased väljapanekud ja loengud olid äärmuseni erutavad. Sai lähedalt näha ja kuulda tollel hetkel kuumi ja tegusaid suurkujusid: Stefan Sagmeisterit oma kuulsuse tipul, Irma Boomi, Ruedi Bauri, Peter Biľak rääkimas graafilise disaini võimaluste piiridest. Nooremale rahvale pakkus vapustava elamuse Šveitsi verivärske ja ennenägematu disain. Õhus oli maailmataseme ja uudsuse vibratsiooni, millest osasaamine täitis mind eheda ametialase õnnetundega.

Sama olla kuuldavasti kordunud kaks aastat tagasi: traditsioonilise plakativernissaaži kõrval tõeliselt ajakajalised näitused nagu Peter Biľaki „Disain valges kuubis” ja Adam Macháčeki ning Radim Peško „Tööd Marsilt” (viimast saab loodetavasti näha juba sel sügisel meie kunstiakadeemias). Välja oli pandud eksperimenteerivaid disainiprojekte kõik­jalt maailmast, kuulda sai rahvusvahelisi staare Reza Abedinit, Catherine Zaski, Karel Martensit jt.

Hakkas tunduma, et elul pole vigagi. Tuleb vaid kahe aasta jooksul oma argiste toimingutega miskitmoodi välja vedada – küll Brno jälle akud energiaga täidab.

Ja siis sellel aastal: tsisternitäis külma vett kaela. Kas on põnev disain maailmast täielikult otsa saanud või, mis tõenäolisem: vana kaardivägi on Böömimaa disainielus taas ohjad haaranud. Ehk oli kahe viimase biennaali toimkonnas tegutsenud noorte sagimine liiga häiriv ja nende näitused laiadele massidele liiga mõistetamatud? Igatahes pakuti seekord valdavalt ürituse moderaatori Alan Zaruba sõpru ja tuttavaid sellest ajast, kui ta 1990ndate alguses Londonis õppis. Jonathan Barnbrook, Why Not Associates, Lucille Tenazas – need on totaalselt eilse päeva nimed, kes oma eilse päeva töid näidates totaalselt eirasid ürituse väljahõigatud pealkirja „Graafiline disain edaspidi?” („What’s next in graphic design?”). Moderaator Zaruba küsimused laadis „Kaua selle raamatu kujundamiseks aega kulus?” mõjusid tekkinud õhustikus iseäranis piinarikkalt.

Kolleeg Ivar Sakk aga mõistis taas tõrvapotist meetilga leida. Tema pakutud versiooni kohaselt võib olla tegemist varaste 90ndate lõbusa postmodernismi vääramatu tagasitulekuga. Ülalpool kirutud Zaruba on ehk hoopis kanaarilind kaevanduses, kes tajub nähtamatuid võnkeid esimesena ja teeb tänuväärset ettevalmistustööd.

Sel juhul on Eesti keskmisel disaineril põhjust rõõmustamiseks. Kui mujal maailmas tuleb hakata 15aastase tolmukihi alla mattunud kujutamisviise ettevaatlikult taasavastama, siis siit ei ole need kuhugi kadunudki. Mõneks ajaks võib meist saada üks universumi moodsamaid disainikeskusi.

Kristjan Mändmaa

 

Liiga vähe huvitavat ja peavoolust erinevat

Graafilise disaini suurnäitus Brnos on Euroopa vanim, toimus sel aastal juba 23. korda. Ekspositsioon oli väljas nii Moraavia galerii näitusesaalides kui satelliitnäitustena mitmel pool linnas. Lisaks plakativäljapanekule, raamatutele ja erinevatele kirjatüüpidele olid külastajatele üles seatud veel mitmed väiksemad näitused.

Väiksemaid näitusi oli palju. Abbott Milleri kureeritud „Brno Echo: Ornament and crime from Adolf Loos” („Brno kaja: Adolf Loosi ornament ja kuritegu”), mis hõlmas ornamendi kasutusvõimalusi varamodernismist kuni tänapäevani. Veidi kulunud teema. On ju Loosi samanimelisele esseele oma loomingu ja põhimõtted ehitanud mitmed tulihingelised modernistid Bauhausist tänini välja.

Näitus, mille väljapanek koosnes põhiliselt jaapanlase Fumio Tachibana (2004. aasta Brno biennaali grand prix’ võitja) töödest, oli kalligraafia, traditsioonilise tinalao ja fotokompositsiooni segu ning kaldus pigem vabakunsti kui disaini valdkonda. Sügavalt traditsiooniline lähenemisviis mõjus Euroopas kuidagi veidrana nagu ka kunstniku enda ettekanne sümpoosionil, kus publiku küsimusi tuli tõlkida nelja keele vahendusel.

Nii nagu Eesti identiteedi otsingud siin, pole ka endise Tšehhoslovakkia aladel tekkinud uued riigid jätnud otsinguid, et leida selget märki ja vormikeelt. Bratislava ülikooli visuaalse kommunikatsiooni osakonna tudengite tööd olidki kooliprojektina spetsiaalselt näituse tarbeks valminud mõtisklused/lahendused. Kuigi tõenäoliselt ei andnud näitus selget vastust identiteedi osas, oli siiski tudengiloomingus tore näha mitmeid teostuselt ja viimistluselt korralikke töid, seda ka esmakursuslaste puhul.

Stefan Sagmeisteri samanimelisel raamatul põhinev väljapanek „Things I have learned in my life so far” („Asjad, mida olen elus õppinud”)  jäi ehk autori enda esinemise ärajäämise tõttu veidi kahvatuks. Ka põhinäitusel eksponeeritud raamatud/plakatid tundusid suu­re­mas jaos olevat nii-öelda igapäevane tarbedisain, mille eksponeerimine näitusesaalis näis isegi mõnevõrra veidrana.

Enim jäid meelde šveitslaste Martin Woodtli „Videoex’i” kataloog ja Barbara Hahni ning Christine Zimmermanni „Von B und C”. Sisult üsnagi põnev oli Petr Bosaki ja Robert Jansa kujundatud Tšehhi grafitimeeste raamat „Crew Against People” („Meeskond inimeste vastu”). Siiski ei pakkunud näitus palju üllatusi.

Ka sümpoosioni ettekanded jäid enamasti küllaltki kahvatuks. Meeldejäävaim oli ehk hollandlane Daniël van der Velden disainikollektiivist Metahaven. Bukaresti ja Phjongjangi totalitaarse arhitektuuriga seotud publikatsioone ning omapärase riigihaldusvormiga saareriigi Sealand identiteeti käsitlevad ettekanded tekitasid mõtteid ja osutasid, kuhu graafiline disain tõepoolest lähitulevikus areneda võiks. Pea ainsana esinejatest tõstatas van der Velden lisaks isikliku loomingu näitamisele küsimusi disainivaldkonna tuleviku kohta. Ühendriikide disainiduo Winterhouse ülevaates sai selgeks, et disainer ei pea piirdu­ma kaugeltki tellimustööga, vaid võib olla ise töö algatajaks. See kollektiiv võib tulevikus imet teha. Esinejate valik võinuks olla veidi huvitavam. Tundub veider, et üks maailma suurimaid erialabiennaale endale nii vähe tõsiselt huvipakkuvaid ja veidi peavoolust teisiti mõtlevaid esinejaid lubada saab. Või on asi vaid kuraatorites endis?

Sellegipoolest väärib märkimist, kui palju ruumi on linnakeskmes jäetud galeriidele, kus koguni nelja kuu vältel eksponeeritakse vaid graafilist disaini. Ei tule vist Eestis sellist aega, kus sellist luksust näha saab.

Jaak Kaevats

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht