Brno biennaal ja Eesti

Modernismi taasavastamine väljendub sageli selle väljendusvahendite maskeeritud kasutamises.

IVAR SAKK

XXVIII Brno graafilise disaini biennaal Moraavia kunstimuuseumis kuni 26. VIII, kuraator Okolo (Matĕj Činčera, Jan Kloss ja Adam Štĕch). Grand prix’ laureaadid on Oliver Knight ja Rory McGrath Ühendkuningriigist, Brno linna noore kunstniku (alla 35aastane kunstnik) autasu võitis Florian Lamm Saksamaalt, rahvusvahelise žürii auhinna Jakob Kirch, Markus Dreßen, Jan Wenzel ja Katharina Köhler Saksamaalt, Brno biennaali komitee auhinna sai Jan Rajlich Tšehhist, publiku autasu selgub näituse lõpuks.

Tšehhi suuruselt teise linna Brno kunsti­muuseum ehk Moravska Galerie korraldab Euroopa ühte vanemat disainibiennaali 1966. aastast peale. Tallinna-suurune linn erineb meie pealinnast selle poolest, et kui Tallinna keskuses paikneb jalgsiteekonna kaugusel kolm kaubanduskeskust, siis Brnos seisab sama dominantsetel kohtadel kolm näitusemaja. Kompaktselt paigutatud näitused, mõnus õhkkond ja soodne hinnatase on põhjus, miks meie kunstiakadeemia graafilise disaini tudengid ja õppejõud on 2004. aastast üheskoos biennaali külastanud. Sealjuures mitte ainult külastanud, vaid ka osalenud näitustel või nende korraldamises.

Biennaal kui foorum, salong ja sanatoorium

Ürituse avamist saadab kolmepäevane loengusari „Biennaal kõneleb“ („Biennial Talks“), kus räägitakse eriala aktuaalsetest seikadest, kuid sama tähtis on ka kolleegidega suhtlemine ning uute kontaktide leidmine. Mõnikord on spetsiaalselt tudengitele mõeldud, näiteks 2014. aasta biennaal oli pühendatud disainiharidusele ja peanäitusel eksponeeriti ainult tudengite töid. Seal läks eestlastel edukalt: viiekümne neljast näitusele saadetud üliõpilaste koolitööst pandi žürii valikul välja pool (näiteks Poolast tulnud sama suurest hulgast pandi välja kolm, Soomest saadetud üheksa töö seast ei eksponeeritud ühtegi). Oma näitus oli õppejõududelgi. Üleskutse oli saata näitusele õppeülesandeid. Tõesti huvitav: milliseid projekte teiste riikide õppejõud tudengitele pakuvad? Selgus, et valiku hulgas oli viis EKA dotsendi Mikk Heinsoo ülesannet, millega ta kvalifitseerus suurima hulga avaldatud projektide juhendajaks selles väljapanekus.

Näitusel antakse ka auhindu. Kuigi grand prix’ vääriliseks disainistaariks pole eestlasi veel peetud, on ka üheksakümnendad, kui staarikultus laes oli, möödas. Tubli saavutus oli Villu Järmuti 1986. aasta biennaali pronksmedal tollasele Vanalinna Stuudiole kavandatud teatriplakatite eest. 2002. aastal esinesin biennaalil ettekandega ning 2014. aastal kutsuti Indrek Sirkel žüriisse valikut tegema.

Iga kord on ekspositsioonis olnud ka Eesti disainerite töid. Nende pakkimise ja saatmisega on küll piisavalt tegemist ning kui žürii neid ei aktsepteeri, tekitab see viha ja trotsi – kui te mu töid ei taha, siis ei saada enam kah! Seejuures on osalemistasuta žüriiga kuraatorinäitus hulga objektiivsem kvaliteedikriteerium kui maksuline valikuta näitus, mida võib käsitleda enesereklaamina. Selline on näiteks ADC Estonia korraldatav Eesti disainiauhindade väljapanek: mida rohkem maksad, seda rohkem oma töid õnnestub välja panna. Seekordsel Brno biennaalil oli esindatud kolm eestlaste väljapanekut: Aku Collective’i 2017. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) graafiline identiteet, Ranno Aida kaks veebilehte (rollo-press.com ja current-obsession.com) ning Jaan Evarti kirjastusele Lugemik tehtud intiimne märkmikusari „Penjet Notebook“. Need mõjusid igati adekvaatselt, veebilehtede ekspositsioonis pälvis Ranno Ait rohkem tähelepanu kui teised osalejad, sest vaid temalt oli välja valitud kaks tööd.

Taskuformaadis raamatus „Brno guide” on matkitud reisijuhtide vormi, kuid tegelikult on see intiimne ja luuleline kokkuvõte Kesk-Euroopa üliõpilaspõlve mälestustest.

Vello Lutter

Brno guide“, kogemuslik kokkuvõte

Nagu eelnevast ilmneb, on Eesti tudengitel olnud biennaaliga kokkupuuteid üle kümne aasta. 2018. aasta mais toimunu oli EKA graafilise disaini osakonna kaheksas reis Brnosse. Seetõttu otsustasid kolmanda kursuse tudengid Vello Lutter ja Mathias Väärsi oma bakalaureuse lõputööna koostada ja kujundada raamatu, mis annab edasi selliste reiside sisekliima, biennaali olustiku ja isiklikud mikroteekonnad. Materjali kogudes leidsid nad, et tudengid on läbinud kümneid paiku. Neid kaardile paigutades tekkis hulk sõlmpunkte, mis osalt kattusid, osalt mitte. Inimesed saatsid neile mälestusi ning fotosid ning kõigest sellest vormus 288 leheküljega taskuformaadis raamat „Brno guide“, omalaadne pseudogiid. Osalt on matkitud reisijuhtide vormi, kuid tegelikult on see intiimne ja luuleline kokkuvõte Kesk-Euroopa üliõpilaspõlve mälestustest. Kuigi raamatus on linnakaardid, objektide numbrid, osavõtjate register, ei saa seda kasutada tegeliku linnajuhina. Raamat annab ka vihjeid Tallinna ja Brno sidemetele: arhitekt Peeter Tarvas õppis nooruspõlves 1939. aastal Brno tehnikaülikoolis, Marko Kekišev oli seal 1984. aastal üliõpilaste ehitusmalevas, mina osalesin 1998. aastal heledas suveülikonnas biennaali avamisel. Kogu materjalist on vormitud mitmekihiline teos, kus kõigil asjaosalistel on terviku kujunemisel oma roll.

Raamatu esitluseks toimus Brnos esitlustuur. Seda juhtis sealne võluv näitleja Lucy, kellega raamatu koostajad Vello Lutter ja Mathias Väärsi tutvusid 2016. aasta biennaali ajal oma eksirännakutel. Matk juhtis osalejad läbi hämarduva linna sooja suveöösse, pisikestest käsitööõlle-pubidest läbi keldris paiknevate absindibaaride lopsakasse parki.

Brno raamatut esitletakse Tallinnas EKA lõputööde näituse raames graafilise disaini bakalaureusetööde näitusel, mis avatakse kunstiakadeemia galeriis Tallinna Kunstihoone hoovis 31. mail kell 17.

Nüüdisdisain – mida me teada saime?

Eelmise kolme biennaali kuraatorid Adam Machaček ja Radim Peško olid ära väsinud ja seekordse väljapaneku on kureerinud disainitrio Okolo (Matĕj Činčera, Jan Kloss ja Adam Štĕch). Kuraatorite töös võis täheldada, et väga kontseptuaalseks ja internatsionaalseks muutunud üritus on reaalsemaks ja kodumaisemaks tagasi tõmmatud. See väljendub näiteks František Štormi ja Aleš Najbrti, kahe olulise Tšehhi disaineri isikunäituse integreerimises programmi, aga ka suhteliselt fookuseta ülevaatenäituse ilmes. Suurt näitust saadavad satelliidid: „Aeg ja liikumine“ („Time and Motion“), kus eksponeeritakse liikuvat graafikat, „Pindala ja ruumi vahel“ („Between area and Space“), kus keskendutakse esemedisaini ja graafika suhtele ja „Raamidest väljas“ („Out of the Box“), kus interpreteeritakse graafikat tegijate vaatenurga kaudu. Näitusel „Iseseisvuse aeg. Trükiajakirjade uus põlvkond“ („Age of Independence: A New Generation of Print Magazines“) on välja pandud kommertsajakirjadest eristuvad väljaanded ning väidetakse, et veebiajakirjanduse võidukäigust hoolimata on neilgi oma nišš täita. Vanadest aegadest traditsiooniks saanud mõne maa ülevaatenäitus, mis Peško-Machačeki perioodil ära kadus, on taas tagasi Portugali linna Porto disaini väljapanekuna (millal järjekord Eesti kätte jõuab?).

Kõigist näitustest – kokku on neid seitse – ülevaadet anda on raske. Mingeid jõujooni võib peanäitusel nähtu alusel siiski täheldada. On selge, et modernismi tööriistakast on lõplikult ammendatud, õigupoolest on tööriistad küll leidnud uue kasutuse: haamriga saab puitu töödelda ja saega kruviauke lõigata. Modernismi taasavastamine väljendub sageli selle põhiliste väljendusvahendite maskeeritud kasutamises: geomeetrilised elemendid või klassikalised kirjatüübid on peidetud, varjatud, deformeeritud ning hägustatud. Vernakulaarse pjedestaalile tõstmise asemel (eelmiste kümnendite fenomen) võib kohata klassikalise ja õilsa allalaskmist. Loomulikult on mõjutusi tehnoloogialt, kas või netist pärit visuaalide rakendamine.

Teiseks tundub, et visuaal on aktiivsem, pildilisem, kui võrrelda kümnend tagasi valitsenud Hollandi külma neomodernismiga. Võib-olla on siin tegemist ka kuraatorite eelistusega teoste valikul. Igal juhul sobis nähtu väljas valitsenud sooja suveilmaga. Värvid särasid ja plinkisid ning tundus, et vana hea ofset, mis need särama pani, pole veel täiesti maha maetud, kuigi printerid ja risograafid on väiksed tiraažid üle võtnud. Võimalik, et digitehnoloogia on saavutanud uue kvaliteedi, kes teab.

Trükiste ehk raamatute ja brošüüride väljapanekus on tunda tähelepanu koondamist materjalile ja formaadile (hoolikas paberi valik, köitmisviis). Seejuures kohtab läbitunnetatud trükiste kõrval ka selliseid, mis ei avanenud või mille köide tundus raamatule vastu töötavat.

Kirjakasutuses liigutakse individuaalsuse ja eristumise suunas. Iga päev lisanduvaid sadu kommertsfonte on näha vähe. Pigem kasutatakse vana head Akzidenz-Groteski, Helveticat ja Universi, sageli uusversioonidena või siis ootamatult laotutena. Reaktsioonina kodanlikkuse pealetungile on areenil nn puuetega fondid, kus tähevormid on sandistatud, aga mitte oskamatusest, vaid emotsionaalsest laengust lähtuvalt.

Ja veel – urbanistlik džungel: arvutikaablites väänlevad liaanid, rüütatud värvilisse lateksisse, deformatsioonid, mille kauge esivanem on looduses, kuid nüüd vonkleb ekraanil vaid selle geenmuundatud risoom.

Kokkuvõtteks: disain on üha enam isiklik ja vähem impersonaalne. Ka praeguses standardiseeritud ja globaliseeruvas maailmas leidub oma nurgake, kus luua selline mikrokosmos, mis sulle sobib. Ja kui endal on hea, siis on võimalik, et see keskkond meeldib ka teistele. Selle väite kummaliseks illustratsiooniks Brno biennaalil oli tüpograaf František Štormi isikunäitus, kus on näha, kuidas hull vana on korralike fontide produtseerimisega toitnud isiklikku hämarmaailma, mis koosneb psühhedeelsetest puulõigetest, gooti kirjadest ja hevimuusikast, mida ta ise mängib ning millele on kujundusi loonud. See annab lootust, et igaühe jaoks on kuskil keegi või miski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht