Biennaal kui südamerohi

Reet Varblane

27. novembrini on Veneetsias avatud siiani kindlasti kõige ulatuslikum nüüdiskunstifestival. Kõik juba juuni esimestel päevadel avatud biennaaliga kaasnenud näitused ei ole küll nii kaua lahti, nii mõnigi tehniline lahendus ei ole neljale ja poolele kuule vastu pidanud, kunstnikudkuraatorid ammu Veneetsiast lahkunud ning uute projektide peale mõtlema hakanud, uued biennaalid nagu Lyoni, İstanbuli või Moskva biennaal peale tulnud, kuid biennaal – Giardini, Arsenale, üle linna laiali paisatud rahvuspaviljonide ning enamiku satelliitnäituste näol siiski alles. Enamgi veel: just sel aastal on mõeldud selle peale, kuidas hoida biennaali kogu selle lahtiolemise aja, poole aasta jooksul, elavana, aktiivsena. Mitmedki uued satelliitnäitused vahetasid augustis ning septembris vähem kestnud välja, kuid, mis kõige olulisem,  just biennaali lõpukuudel korraldatakse biennaali kui kaasaegse kunsti meelisformaati (institutsiooni) analüüsivate ümarlaudade sari. Tõsi, sari algas juba suvel: juulis kohtuti Laurie Andersoniga, septembris Patti Smithi ja Karl Holmqvistiga.

       

22. ja 29. X kohtumine on pühendatud Giardini Itaalia paviljonis eksponeeritud Bice Curigeri kuraatoriprojekti sisse juhatavale Veneetsia XVI sajandi suurkujule Tintorettole. Kuid Achille Bonito Oliva, Roland Krischel, Renato Barilli, Giandomenico Romanelli, Cecilia  Canziani, Pericle Guaglianone ja Haroon Mirza (tänavune Hõbedase Lõvi ehk noore kunstniku preemia laureaat), biennaali president Paolo Baratta, Tintoretto uurija, kahe monograafia autor Melania Mazzucco ja San Giorgio Maggiore kloostri abt Norberto Villa (just sealt laenati Tintoretto „Püha õhtusöömaaeg”) vestlusring ei peatu pelgalt Tintorettol ning tema kohal nii kunstiajaloos kui ka oma sootsiumis, vaid loodetavasti laiemalt antiikkultuuri  ning praeguse kunsti seostel. 19. XI teema on kultuurimigratsioon ja -turism, seda lahkavad Nicolas Bourriaud, Marta Kuzma ning Bologna MAMbo direktor Gianfranco Maraniello. 20. XI ümarlauas „Uue subjektiivsuse määratlemine: fotograafia Luigi Ghirrist Annette Kelmini” arutlevad kriitikud David Campany, Giovanni Carmine ja Daniela Salvioni ning kunstnik Shirana Shahbazi fotograafia keele ning vahendite üle. Biennaali lõpupäevade 26.  ja 27. XI kohtumine on pealkirjastatud „Räägime endist” ning biennaali president Paolo Baratta ja kuraator Bice Curiger on kutsunud debatile rahvusvaheliselt mainekad kuraatorid Germano Celanti, Massimiliano Gioni, Hans Ulrich Obristi, Letizia Ragaglia, Diana Baldoni, Giovanni Carmine, Okwui Enwezori, Beatrix Rufi ja Vicente Todoli.   

26. XI sessioon „Hitt või südamerohi” („Blockbuster or Betablocker”) on pühendatud 48. ja 49. biennaali kuraatorile legendaarsele Harald Szeemannile (1933–2005). Szeemann kasutas rahustavalt, lõdvestavalt mõjuvate kunstiteoste iseloomustamiseks sõna „südamerohi”. 27. XI kohtumisele „Mida oleme korda saatnud?!” on haaratud kaasa viimaste biennaalide kuraatorid Francesco Bonami  (2003), Maria de Corral and Rosa Martinez (2005), Robert Storr (2007) ning Daniel Birnbaum (2009). 

Veneetsia biennaal jääb kestma     

Väide, et Veneetsia biennaal on vanim, suurim ning kõige külastatavam nüüdiskunsti perioodiline näituste ja ürituste kompleks, ei räägi  iseenesest kuigi palju selle tähenduse ja tähtsuse kohta nii rahvusvahelises kui ka Eesti mõttes. Vahest niipalju, et ka Itaalia majandusliku olukorra jätkuva halvenemise korral on 1895. aastast korraldama hakatud kunstibiennaal ilmselt just selline kultuuriüritus, mida hoida püütakse. Kui ka nüüdiskunst ei ole Veneetsia kultuuriturismi võimsaim magnet, on sellel siiski kord-korralt suurem tähendus: kunstibiennaali külastajate arv on iga biennaaliga  ikka kasvanud, kusjuures mitte ainult eurooplaste või ameeriklaste seas, just arenenumad araabia riigid on sellesse järjest enam panustanud. Ning vaatamata sellele, et mitmedki nüüdiskunsti suurtegijad – kunstnikud, teoreetikud, kuraatorid, kriitikud hoiduvad sellest kas selle liigse etableerumise või vähese värskuse, innovaatilisuse tõttu, ei saa ükski rahvusvahelises mõttes suur ja mainekas kunstiväljaanne või kultuurisaade sellest mööda. Ikka külastab  seda järjepanu galeriste ja kuraatoreid, kes leiavad just Veneetsia biennaalilt oma uute projektide tarvis kunstnikud, kes siis omakorda rahvusvahelisse kunstiringlusse või kunstivälja satuvad – ehk innovaatilisemategi vaatevälja. Ka Eesti mõttes on see siiski hüppelaud (või vähemalt võimalus): Veneetsia biennaal on ju ainuke nüüdiskunsti suurüritus, mis seetõttu, et on säilitanud iganenud rahvus(riiklikud) paviljonid, kus ka iga väikeriigi, kes on võimeline teatud hulga raha sinna panema, esindaja osalemine ning sellega kaasnev osaleja promo, turustamine – nähtavus on tagatud. Seejuures viisil, mida just see riik on kõige olulisemaks pidanud.       

Veneetsia kunstibiennaal on nüüdiskunsti üritustest ainuke, mis on sellest sügisest Eesti kultuuriministeeriumi „rea peal” ehk millele on tagatud riigi rahakotist kindel hulk raha. Siiani taotleti (loe: eraldati) see kultuurkapitali vahenditest, millele kultuurkapitali toimimisprintsiipe silmas pidades oleks kunsti sihtkapitali nõukogu võinud ka veto peale panna, kui näiteks kaasaegse kunsti keskuse žürii valitu ei oleks just sellele nõukogule sobinud. „Rea peal” olemine tähendab riiklikus mõttes olulisust, kindlust. Paraku kaasnes sellega aga teiste rahvusvaheliste kunsti(suur)ürituste toetusprogrammi  kaotamine. Võib ju öelda, et nüüd on kulkas üle aasta Veneetsia biennaali võrra rohkem raha jagada, rahagi on ju nii ministeeriumi programmi kui ka kulka mõttes sama – ikka riigimaksudest laekunud. Nõrk külg on aga suurem sõltuvus just nende inimeste arvamusest, kes kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogusse kuuluvad, varem otsustas ikkagi kaks žüriid ning ürituse eelarvesse sai (küll formaalselt) panna ühe asemel  kaks rahastamisallikat, mis kas või (väheste) erasponsorite või välisfondide puhul võib toetamisotsuse langetamisel siiski kaasa rääkida. 1997. aastast peale, kui Eesti oli esimest korda Veneetsias riigina esindatud, küll reaalse paviljonita Giardini lähedal kaldapealsel, on Veneetsia biennaalist saanud omamoodi kohustuslik „palverännaku” sihtpunkt: sinna tundub hõlpsam jõuda kui nii mõnelegi Eestis toimuvale kunstiüritusele. Eks see, kui palju ühel või  teisel biennaalil eestlasi on käinud, ole sõltunud kulka toetustest, odavatest lennupiletitest, kuid ka sellest, kes Eestit on esindanud, kui suur on selle kunstniku n-ö kohalik fännide klubi.   

Biennaal kui kuraatorinäitus     

Biennaali hindamise kriteeriumiks on (ja jääb ilmselt ka lähitulevikus) kuraatorinäitus: oluline on eelkõige ikkagi see, kuivõrd selle või  teise kuraatori kontseptsioon ning selle teostumine Giardini Itaalia paviljonis ning suures osas Arsenales vastab vastuvõtja (nii laiema publiku kui ka professionaalsete hindajate, kriitikute, kuraatorite, galeristide) ootustele, kõnetab teda. Õnnelikul väljavalitul, Veneetsia biennaali kuraatoril, on vaat et jumala roll anda kogu suurüritusele nägu ja tähendus, ka rahvuspaviljonidele ning satelliitnäitustele. Neil ei ole küll kuraatoriprojektiga midagi tegemist, sest  üldjuhul ei lase rahvuspaviljonid ennast välja käidud üldideest segada. Kui kuraatoriprojekt ei kõneta, on lihtne kogu biennaali peale nina kirtsutada.   

Kui mõtlen tagasi kaheksa biennaali, 47. kuni 54. biennaali peale, siis on kummalisel kombel kõige eredamad mälestused just esimesest, praegu New Yorgi Guggenheimi muuseumi kuraatori (ning ka Milano Prada fondi kunstilise juhi), arte povera liikumise looja Germano Celanti 1997. aasta kuraatoriprojektist „Tulevik. Olevik. Minevik”. Seda mitte  ainult Marina Abramovići mõjuvõimsa performatiivse etenduse „Balkani barokk” või Pipilotti Risti, Annette Messangeri, Juan Muñoze, Douglas Gordoni, Rieneke Dijkstra, Kabakovide jt meelde jäänud tööde, vaid just Celanti katkestatud kunstiajaloo ja labürindi mõiste seostamise tõttu, mis toimis ka nii parimaks paviljoniks hinnatud Fabrice Hybert’i telejaamaks transformeeritud Prantsuse paviljoni kui ka Jaan Toomiku, Raoul Kurvitza ja Siim-Tanel 

Annuse installatsioonide-aktsioonide puhul. Ilmselt mängib kaasa ka biennaali käitlemise (käsitlemise, mõistmise) vähene kogemus ning seetõttu ka vastuvõtmise värskus. Sama kehtib ka ju Helsingi nüüdiskunsti suurnäituse „Ars” puhul: ühelegi neist ei ole antud meil niisugust tähendust nagu 1995. aasta omale; usun, et kõik, kes seda külastasid, mäletavad siiani nii kõiki töid kui ka seda, kus need näitusel just paiknesid. Tänavune, üsnagi intrigeeriva  lähenemisega „Ars” ei ole siiani pälvinud meie meedias üldse tähelepanu. See pole ilmselt ainuke põhjus, sest ka legendaarse Harald Szeemanni kureeritud „dAPER Tutto” („Avatus üle kõige”, 1999) ja „Platea dell’umanita” („Inimkonna näitelava”, 2001) pakkusid märksa suuremat huvi kui kunstitippude paraad: avatus tähendas eelkõige Aasia, iseäranis Hiina kunsti sissetoomist, mis omakorda viis Hiina paviljoni loomisele, aga ärgitas (taas) arutama  kultuurikolonialismi, Euroopa-keskse mõtlemise üle; samuti ka Ida-Euroopa kunstile ukse avamist. Szeemann teadis, mis mängu ja millisel väljal mängis, teadis ka seda, et Veneetsia biennaal saab laiemas mõttes olla just hittide abil manustatud „südamerohi”, kultuuriline lõbustus(teema)park, grand show, mille sees ja abil saab aga rääkida ka millestki, mis puudutab reaalset maailma. Ning ka Francesco Bonami „Dreams and Conflicts. The Dictatorship  of the Viewer” („Unistused ja konfliktid. Vaataja diktaatorlus”, 2003; esimest korda oli biennaali ingliskeelses kataloogis vaid ingliskeelne pealkiri, siiani oli esimesel kohal ka seal itaaliakeelne pealkiri), mis muutis otsustavalt nii kuraatoriprojekti ülesehitust kui ka kuraatori rolli: Bonami kaasas 11 kuraatorit (Carlos Basualdo, Catherine David, Hou Hanru, Igor Zabel, Gabriel Orozco, Molly Nesbit, Daniel Birnbaum, Rikrit Tiravanija jt), et anda neile  vabad käed n-ö suure areeni sees oma väikeste autonoomsete tsoonide loomiseks. Tsoonid ei olnud ei ühe tugevused ega ka ühtviisi intensiivsed, aga asi toimis: iseäranis Arsenale elas, selle visioonis oli kirkust. Ei saa just öelda, et Davidi araabia maade (taas)esitlus oleks jätnud kõige eredama mälestuse (kataloogis toodud kontseptsioon küll), aga kindlasti oli see araabia maade tõusu üheks hoovaks: tänavuse biennaali kõige sisukamad, ootamatumad ning ka intrigeerivamad väljapanekud on just sellest maailma kandist nii geograafilises kui ka mentaalses mõttes. Ei Iraani ega ka Iraagi, kui tuua mõned araabia maade rahvuspaviljonide näited, väljapanekut ei saa võtta kui nende riikide ametlikku poliitikat (millena on käsitletav küll tänavu esimest korda Veneetsias riigina esindatud Saudi-Araabia), nad on suutnud Euroopale mõistetava kriitilise kommentaari juures säilitada oma keele. Või möödunud biennaali  Araabia Ühendemiraatide näide. Veelgi selgemalt tuleb see välja satelliitkuraatoriprojektide juures (näiteks Lina Lazaari kureeritud „The Future of a Promise” („Lubaduse tulevik”). Mulle endale oli hästi sümpaatne ka esmakordselt Veneetsia biennaali ajaloos naiskuraatorite Maria de Corrali and Rosa Martinezi (2005) kureerimisviis, seda iseäranis Martinezi „Always a Little Further” („Alati veidi edasi”) Arsenales, mille hiiglaslikud mõõtmed on iga  korraga osutunud n-ö komistuskiviks. Martinezi puhul ei ole küsimus mitte ainult feministlikus (ja seetõttu mitte ainult arvuliselt, vaid ka sisuliselt suurema hulga naiskunstnike kaasatusel) vaatepunktis, vaid hästi komponeeritud, tundliku jutustuse loomises. Ega ka Robert Storri (2007) saa süüdistada materjalile või ruumile allajäämises, New Yorgi (itaalia taustata) kuraator oli oma valikus teravalt poliitiline, vähem n-ö vaataja lõbustaja. Ilmselt  Storri liigne vastandite armastus terviku loomisel ei sobi mulle. Aga midagi on lahti olnud nii Daniel Birnbaumi kui ka tänavuse, Bice Curigeri kuraatoriprojektiga. Kas on teemad „Making Worlds” („Maailmade looming”, 2009) ja „ILLUM Inazioni” („ILLUM Inatsioonid”, 2011) liiga kõikehõlmavad või (kunsti)maailm pihustunud niivõrd intensiivseteks kildudeks, et on aeg mõelda biennaali põhinäituse formaadi muutmise peale? „ILLUMInatsioonidel”,  iseäranis nähtavaks tegemise, väljavalgustamise mõttes oleks ju potentsiaali olnud. Ilmselt pole tupikutunne ka korraldajatele võõras: miks muidu need olukorda kokku võtvad ümarlauad? Loodetavasti satub keegi eestlastest just biennaali lõpupäevadel biennaalile ning vahendab (tõlgendab) seal kuuldut ka meile. Või, mis kindlam, saab biennaali arhiivist kõneldust ülevaate.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming