Baltimaade fiktiivne dokumentaalfoto

Annika Toots

Kõige harjumuspärasemas tähenduses peetakse dokumentalistikat maailma objektiivseks kujutamiseks, mis vastandub fiktiivsusele, moonutamisele ja lavastusele. Kuid ka Peeter Linnap on kirjutanud, et kunsti ja dokumentalistikat ei saa enam vastanditena käsitleda ning dokumentaalfotot tuleks hoopis võtta lavastuse ühe võimalusena.1 Baltimaade ühismälu  käsitleva näituse kuraatorit Vytautas Michelkevičiust on huvitanud just dokumentaalžanri piirid ning nende ähmastumine. Leedu kuraator tutvus kahe aasta jooksul 1970. ja 1980. aastatel sündinud Baltimaade noorte fotokunstnikega, kelle tööd puudutasid dokumenteerimis-, aja- ja kohatemaatikat, ning lõi kohtumiste ning oma kogemuse põhjal visuaalse narratiivi, mis hargneb meie ees lahti Tallinna Kunstihoones fotokuu raames avatud  näitusel. Tema üks peamine eesmärk oli välja uurida, kas nõukogude ajast ja ruumist pärit põlvkonnal on ühismälu ja kas see mõjutab kuidagi nende kunsti?       

Fiktiivsuse ja dokumentalistika piire puudutab väga selgelt Läti kunstniku Arnis  Balčuse seeria „Amneesia”, kus kujutatud väljamõeldud stseene nõukogude aja igapäevaelust. Kuigi tegemist on lavastatud tegevusega, on fotokunstnik teinud enda sõnul dokumentaalfotod, mineviku jäädvustused, milles puudub ideoloogiline seisukohavõtt. Balčuse sõnul on minevik paljudele ebamugav koorem, millega ei osata midagi peale hakata, kuid mida tema arvates tuleb mälestada.  Erinevalt Balčusest on Marge Monko lisanud Narva Kreenholmi tekstiilivabriku kui industriaalse utoopia ja selle tööliste saatuse jäädvustamisse ka omapoolse kommentaari mitmetähendusliku plakati näol, mille näitusekülastajad endaga koju kaasa võivad viia. Kreenholmi teemat edastavad veel manufaktuuri allakäiku dokumenteerivad fotod ning fotofilm, kus sünteesitud arhiivifotosid ja näidend. Kuraatori „Nõukogude aja  mälestuste ja kogemuste ruumiks” nimetatud Kunstihoone suures saalis on Balčuse ja Monko tööde kõrval väljas ka leedu kunstnike paari Milda Zabarauskaitė ja Robertas Narkuse fotode seeria, kus püütud jäädvustada päikese peegelduse kaudu edastatavat tundmatut salakeelt. Kunstnike sõnul polnud neil plaanis kujutada nõukogude aja nostalgiat, kuid seda ei olnud võimalik ka eirata, sest fotole on jäädvustatud keskkond, millest  õhkub nõukogude aegset atmosfääri. Ainus video näitusel on suureformaadiline ja maailmalõpuhõnguline „Sünkroniseering”, mille autor on noor leedu videokunstnik Rimas Sakalauskas. Tema teos on justkui unenägu maailmast, kus gravitatsioon vaikselt kaob, kuid keegi ei näi seda tähele panevat: lapsed mängivad rahulikult mänguväljakutel ja vanatädid ei uudistagi paneelmajade akendel. Digitaalprogrammide abil, on kunstnikul õnnestunud  video vormis dokumenteerida ja taasluua oma lapsepõlve kujutelm. Identiteedile ja minevikust lahtilaskmise võimatusele rõhutab Tadas Šarūnas, kes on saatnud Leedu arhetüüpsetele maastikumotiividele rändama George Lucase fiktiivsest maailmast pärit rünnakrühmlase. Sõdalane justkui otsib oponenti, kuid ei leia peale aastaaegade vaheldumise midagi. Šarūnase sõnul viitab seeria Leedu enesedefineerimise raskustele neoliberaalses  tegelikkuses. Kui Šarūnase puhul on maastik reaalne ja tegelane fiktiivne, siis tema kaasmaalase Ugnius Gelguda teostes on maastik fiktiivne ning tegevus tõeline. Gelguda on võtnud kriminaalsusele viitavad pealkirjad Leedu ajakirjandusest ning taasloonud stseenid fiktiivses maastikus. Ilma pealkirjadeta ei mõjuks ta teosed mitte kuritööpaikadena – crimescape’idena, vaid lihtsalt pinget täis maastike – landscape’idena.       

Eesti fotokunstnikest osaleb näitusel ka Sigrid Viir, kelle installatsioon „Akt vanematega” sai alguse kunstniku isiklikust küsimusest, miks on imelik olla vanematega koos alasti? Kuigi vanemad on kõige lähedasemad inimesed, on täiesti ebaloomulik, kui isa ja tütar on ühes ruumis ja ühel ajal alasti. Viir on kujutanud lapse ja vanema kehaliste barjääride ületamist ning asetanud seejuures vaataja oma installatsiooni kaudu vuajeristi rolli.  Läti kunstnik Kaspars Podnieks on kujutanud ennast oma töödes hõljumas koduküla Drusti talumaastike kohal. Maapinnast eemaldumisega ei taha Podnieks rõhutada küla keskkonda, vaid tõmmata tähelepanu „koha” mõistele, täpsemalt inimese kohale ajas ja ruumis. Hõljumise efekt, mille ta on saavutas isa traktori, enda ehitatud metallkonstruktsioonide ja kaamera paigutuse tõttu, tundus talle kõige parem moodus, rõhutada inimese  ja koha suhteid.   

Kui enamikus näituse töödes on tunda pinget, ohtu või nostalgiat, siis Krista Möldri seeria „Landmarks / The use of empty toothpaste tube” („Maamärgid / Tühi hambapastatuub”) pakub poeetilise puhkehetke igapäevaste arbitraarsete hetkejäädvustuste näol. Kunstniku enda sõnul on seeria väga isiklik ning koostatud pika aja jooksul. Tema visuaalse keele tunnuseks on lihtsus, igapäevase elu jäädvustamine, fotode kaudu loo jutustamine  ja positiivne igavus.   

Kuraatori näitusele valitud tööde põhjal võib öelda, et Baltimaade noorte kunstnike ühine põlvkondlik foon avaldub nende teostes sageli ohutunde ja pinge näol. Tundub, et lapsepõlvest on sisse jäänud mingi kõhe tunne: maailm on kui midagi ulme ja reaalsuse vahepealset. Neid ühendab kummastav tardumus,  minevikuhetked on jäädvustatud kui kärbsed merevaigus. Ühine on ka vajadus salapära järele: miski ei tohi olla selgelt välja öeldud. Paljude tööde visuaalne kood, mis pärit 30-40 aasta tagusest ajast, jääb inimesele väljastpoolt regiooni loetamatuks. Näiteks võib Arnis Balčuse sööklas piimaklaasi taga istuva mossis näoga väikese poisi kujutis pakkuda vaid visuaalset naudingut, kuid sama põlvkonna esindajatele meenutab see tüüpilist stseeni  lapsepõlvest ning sellega kaasnenud traumaatilist kogemust seoses kohustusliku piimajoomisega. Kummalised lapsepõlvekogemused ja identifitseerimisraskused on aga kindlasti vaid mõned aspektid, mis ühendavad Baltimaade noori foto- ja videokunstnikke. Täielikuma ülevaate teemast annab 2011. aasta lõpus ilmuv raamat, mis kuulub nii nagu ka kõnealune näitus projekti „Baltimaade Uurimine” („Re:Searching the Baltics”). 

 

1 Peeter Linnap, Fotoloogia. Jutulind, Tallinn 2008, lk 223.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming