Avatud ja suletud Ida-Euroopa

Anu Allas

Näitus „Me näeme teid. FOKSALI GALERII tegevus 1966–1989” Kumus kuni 20. IX. Kuraator Karolina Łabowicz-Dymanus.   Vaatamata mitmetele eriti 1990. aastatel korraldatud näitustele, mis tutvustasid endise Ida-bloki riikide kunsti lähiajalugu lääne publikule, pole nende riikide endi kunstipubliku teadmised naabrite nõukogude perioodi või sotsialismiaja kultuurist enamasti kuigi põhjalikud, sageli on need ka tekkinud nimelt läbi nn Lääne filtri. Viimane sellelaadne näide oli eelmisel aastal Kumusse jõudnud rändnäitus „Fluxus East” (kuraator Petra Stegmann): Saksamaal  kokku pandud ja finantseeritud väljapanek, mis tutvustas Fluxuse Kesk- ja Ida-Euroopa võrgustikke, nii neis kohtades, kus need tegelikult toimisid nagu Budapest, Kraków, Vilnius kui ka seal, kus Fluxusega reaalset kontakti ei olnud. Loomulikult pole Lääne institutsioonide huvis Ida-Euroopa kunstiajaloo vastu midagi halba, lihtsalt nende toodetud näituste kõrval on Varssavi-Tallinna otsekontaktil põhinev Foksal galeriid tutvustav väljapanek (kuraator Karolina Łabowicz-Dymanus) tänuväärne ning ka tajutavalt teistsugune.

Mitmeid taustu ja süsteeme pole idaeurooplastel omavahel suheldes tingimata vaja jälle uuesti lahti seletada, kõike ei pea puust ja punaseks tegema ning see annab võimaluse esitada ajalugu ja kunstiajalugu märksa mitmepalgelisemana. Tuleb muidugi tunnistada, et suure osa Kumu publikust, eriti suvel, moodustavad turistid, kellega peab arvestama, nii et eks see omavahelolek on alati natuke näiline. Siiski pole praeguse Foksali galerii näituse puhul mindud lihtsustamise, jalgratta leiutamise ega ka liialt häiriva propaganda teed, mis teeb selle kokkuvõttes väga sümpaatseks.

Foksal galerii on Tadeusz Kantori kõrval (õieti koos Kantoriga, kes oli galerii ajaloos oluline figuur) üks tugevamaid Poola sotsialismiaja kunsti nn kaubamärke; koht, kus  kõige suurejoonelisemalt (kuigi väga väikesel pinnal) realiseerus kõik see, millest kogu ülejäänud Ida-Euroopa end avangardina määratlev kunstnikkond unistas: tolle aja kontekstis maksimaalne sõltumatus, otsekontaktid Lääne kunstnikega, kaasaegse kunsti eesliini-voolude kohalolu (kontseptualismi suunad, konkreetne poeesia, häppeningid, kohaspetsiifiline kunst). 1966. aastal loodud galerii tegutseb tänaseni, kuid selle kõrgaeg ja võtmepositsioon  Ida-Euroopa kunstiajaloos jäi 1960. aastate lõppu ja 1970. aastatesse. Kumu näitus kaardistab galerii tegevust asutamisest 1989. aastani ehk selle nn vastupanugalerii ajalugu.

Kujundlik pealkiri „Me näeme teid” viitab fotole, mis kujutab galerii rajajaid välja vaatamas Zamoysky palee aknast. Hoones asus kogu Poola näitusetegevusel silma peal hoidev riiklik institutsioon (Kaunite Kunstide Töötoad), mis oli ühtlasi Foksal galerii ametlik  patroon. Nii annab pealkiri kogu näitusele ambivalentse alatooni: väljapanek toetab legendi väikesest vabaduse oaasist, teisalt ei saa siiski unustada selle oaasi keskkonda ega maksa ilmselt ka arvata, et galeriid üldse ei kontrollitud. Näituse kataloogi tekstides on põhjalikumalt juttu galerii ideoloogiast (õieti ideoloogiate paljususest) ning vähem selle kontekstist sama aja muu Poola – ametliku või mitteametliku – kunstielu näol, kuigi ka see  võiks olla huvitav teema.

Kumu IV korruse B-tiiva saal on jagatud neljaks suletud boksiks, neljaks väikeseks galeriiks, mis aitavad säilitada ja rõhutada paljude teoste suhet just väikese ja kompaktse ruumiga (kujundaja Jaanus Samma). Igas boksis on omaette veidi erineva fookusega näitus: esimese keskmes on minimalismimõjulised tööd ja ruumiga tegelev kontseptualism, tühjuse ja vormi ideed, teises konkreetne poeesia, tekstipõhised teosed ja fotokontseptualism, kolmandas häppeningide jmt aktsioonide dokumentatsioonid ja neljandas 1980. aastate abstraktne maal. Mitmete Lääne kunsti heeroste (Lawrence Weiner, Art & Language) teoste kohalolu poolakate tööde vahel on vaikne ja orgaaniline, ilma aplombi ja esiletõsteteta. Endise Ida-bloki riikide XX sajandi II poole kunstiajalugu keerleb enamasti avatuse ja suletuse, Lääne kunstiga kontakti otsimise  või sellest ilmaoleku motiivide ümber. Kord tundub kõige tähtsam olevat infokanalite ja mõjutajate täpne tuvastamine; küsimus, kust ja kuidas midagi läbi imbus, siis jälle kerkib esile arusaam, et mingil kummalisel kombel sündis siinpool raudset eesriiet täielikus teadmatuses ja isoleerituses ometi täpselt samasugune kunst nagu samal ajal Läänes. Sedalaadi äärmused kipuvad painama eelkõige tõesti suletud riikide ajaloonägemusi, NL-i satelliitriikide  kultuur, mille kontaktid Läänega olid siiski oluliselt selgemad ja tegelikumad, annab rohkem võimalusi neist painetest üle olla.

Nii ongi praegusel Foksali galerii näitusel Lääne ja endise Ida-bloki riikide kunsti kõrvutiolek üks nähtuist kõige loomulikumaid ja rahulikumaid ning kui ka eesminejate ja järeltulijate probleem lõplikult ei kao, siis kaotab see igal juhul suure osa oma aktuaalsusest. Näituse ruumijaotus ja bokside sisu toob  ilmekalt esile veel ühe Ida-Euroopa kunstiajaloole iseloomuliku joone. Esimesed kolm 1960. ja 1970. aastatele keskendunud ruumi on tihedad ja mitmekesised, täidetud paljude teemade ja strateegiatega, neist samadest teostest võiks kokku panna veel mitmeid hoopis erinevate fookustega näitusi. Mitte ainult materjal ei ole rikkalik, vaid ka võimalikke vaatenurki selle materjali käsitlemiseks on terve hulk. Viimases, 1980. aastate ruumis saabub  aga ootamatu vaikus (ka otseses mõttes, sest eelmises ruumis on üsna tugev helitaust).

Tundub, et eriti selle kümnendi alguse Ida-Euroopa kunsti käsitlemine ongi võrreldes muu lähimineviku kultuuriga kõige probleemsem. Selle aja kunsti kohta on raske midagi üldistavat öelda, pinnale pole jäänud peaaegu mingeid toimivad narratiive, välja arvatud tõdemus, et ühine pind Lääne kultuuriga oli kadunud, kõik seisis ja – nagu on kirjutanud Eha Komissarov  – kunst tegeles üha enam „oma süveneva isoleerituse ja kasvava ahistuse omapärase kontseptualiseerimisega”.

Nii ongi näituse viimane ruum eelnenust üsna eraldi ja teistsugune, mis on ehk ootamatu, samas ka mõistetav. Üks põhjus on ilmselt praktiline: suur osa publikust siiski ei armasta eriti napist kontseptualismist, tekstidest, dokumentatsioonidest, segastest joonistest ja tillukestest fotodest koosnevaid näitusi, nii et mõned maalid mõjuvad lõpetuseks lepitavalt.  Olulisem on aga asjaolu, et see viimane ruum juhib väga selgelt tähelepanu suurtele erinevustele nõukogude perioodi ja sotsialismiaja sees: kui 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse kunstielu intensiivsus toetab arusaama kõigele vaatamata muu maailmaga kontaktis olemisest, siis 1980. aastate alguse vaikus jälle pilti isoleeritud ühiskonnast. Kui see ka väljapaneku üldist sujuvust veidi lõhub, on ikkagi hea, et müütilistest 1960. ja 1970.  aastatest on edasi liigutud ning näidatud ka selle aja ja ühiskonna kunsti teist poolust. Seoses viimase ruumiga tekib küll ka küsimus, kuidas Foksali galerii enda roll ajas muutus, ilmselt ei olnud see 1980. aastate alguses enam päris samasugune vabaduse oaas ja radikaalsete ideede vahendaja nagu asutamisajal. Kui esimestes boksides on koht väga selgelt kohal – mitmed teosed on kunagi loodud nimelt Foksali galerii ruumi silmas pidades,  seesama ruum paistab ka häppeninge dokumenteerivatelt fotodelt –, siis viimases näib see koht olevat hajunud, muutunud sama abstraktseks ja tabamatuks nagu maalid seintel.

Võib-olla see juhtuski, ilmselt galerii roll oligi sel ajal ebamäärasem kui varem ning lõpuks on muidugi tegemist juba uue teemaga. Probleemidest, millega galerii institutsionaliseerumise erinevates faasides kokku puutus – dokumentatsiooniajastu saabumine,  elavate arhiivide võimalikkus, oma kunstikogu loomine – annavad aimu näituse seinatekstid. Kõigile küsimustele korraga nagunii vastata ei saa ning loodetavasti (arvestades Foksali galerii arhiivi rikkalikkust) ei jää praegune näitus viimaseks Varssavi avangardist ega ka muu Ida-Euroopa kunsti lähiajaloost kõnelevaks väljapanekuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming