Avangard tagalas ehk Väljasõit sõjaväljale

Andri Ksenofontov

ehk Piknik kaevikupervelNäitus „SÕJASAR V. Eesti kunstnikud Nõukogude Liidus 1941–1944” Rakvere näitusemajas kuni 15. IX, kuraator Teet Veispak.        Paljud Eesti elanikud on uhked selle üle, et Andrei Tarkovski „Stalkeri” Eestis filmis. Tegu on vendade Arkadi ja Boriss Strugatski raamatu „Eine teepervel” tõlgendusega. Taustaidee seisneb selles, et pärast galaktiliste reisimarsruutide „teepervele” sattumist heidavad kosmilised rändurid prahi Maale, samamoodi nagu meie koduplaneedi aborigeenid jätavad keset automatka oma piknikujäägid suvalise maantee äärde. Kuidas mõjutab selline sündmus sipelgakolooniat mullas? Paljud käigud on purustatud, suur osa isendeid hukkub varingutes. Pärast tulnukate lahkumist võib leida näritud konte ja küpsisepuru,  ent on ka täiesti mõistetamatu otstarbega patareisid, mille klemmide vahel on nähtamatu jõud ning servadest imbub kõrvetav kleepuv vedelik. Inimesed võivad end tulnukate mahavisatud prahi kõrval tunda kohalike uudishimulike saamahimuliste sipelgatena. Kui vaadelda tulnukatena Saksa ja Nõukogude armeed II maailmasõjas ning võtta omaks seisukoht, et eestlased olid kõigest passiivsed kõrvalseisjad, keda ei huvitanud muu pesaehituse ja varudekogumise kõrval, siis oleme „Stalkeri” tegelaste moodi. Siis ei taju me end enam maailma ajaloo valikuvõimeliste subjektidena, vaid näeme  ajaloosündmusi kui häireid pesa püstitamise logiraamatus.

Ent seekord võtsid tulnukad, ise samasugused sipelgad, kaasa kohaliku sipelgapopulatsiooni valimi, et neile sotsialistlikku realismi õpetada. Reisisihiks oli neile Jaroslavl. Kõige rohkem meeldiks selline ajaloovaade „tulnukatele”, sest see kinnitaks nende ülemuslikku rolli. Ent sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud kunstnikud oleksid seesuguse tõlgenduse kukele saatnud. Nad ei lontsinud pimesi ajupesumasinasse, vaid lonkisid selgel meelel piknikule kaevikupervel, kuhu nad pärast lahinguid sõidutati. Kolm evakueeritut, Evald Okas, Alo Hoidre ja Adamson-Eric kuulusid omaaegsesse kunstiavangardi. Neid juhendama saadetud politrukid sagisid kasutult nagu juustutüki järele saadetud sipelgad, kui juustu materjal veel lehmapiima kujul ringi kõnnib ning hoopistükkis keefirist ja kamast mõtleb. Mõistlikumad saatjad käitusid eesti kunstnikega nagu teejuhid-stalkerid pahupidi pööratud maastikus. Mis siis tagalaelu argipäevadel toimus?

Kes Venemaal veel reisinud ei ole, sellel tasub see kindlasti ette võtta. Mitte metropolides, mis on külaliste jaoks särama löödud kui merevaigupoe vaateaknad ja kuhu võib ära eksida kui täistuledes  lampraadio sisemusse, vaid kolgastes, kus kruusatee ei ole kunagi asfalti näinud või on see ammu ära kulunud, kus palktared naalduvad teineteise vastu nagu nende ees pingil istuvad memmed, peade kohal kirikukuplid ning hakipesad puulatvades. Kõikjal ümbritseb maaliline geograafia, mis on ootuspäraselt võõras ja üllatuslikult lähedane. Sellist pühapäevajalutaja Venemaad näeb külluses Teet Veispaku kureeritud Jaroslavli kunstnike loomingu näitusel Rakvere muuseumis. Näitusel on vaadata ka Berliini suunas oma pinda puhastav Venemaa, nagu kultuurantropoloogiliste detailide poolest rikkalik  Richard Sagritsa „Soosild” ning Alo Hoidre „Velikije Luki. Võõral maal”, kus külmunud sõdurikäsi maa seest turritab, sõrmed võrana tuult haaramas. Sibulkuplite ja kaevikute kõrval olid Venemaal ka inimesed. Alo Hoidre graafiline leht „Ostrotsova külas Andreapolis. Njura, Panja, ded ja baba. 1. jõulukuu päeval 1942” on kõnekas dokument. Autor jälgib elu tares pildi alt vasakult nurgast. Ded ja baba, taati-eite, toimetavad taga taustal. Pildi keskne tegelane on samovar, kraani all tass. Samovar seisab laual autori ja ketrava peretütre vahel kui tuline armastus. Lõngakera lebab teetassi kõrval ning sellega on valmis  mängima laua all istuv kass, autorile kõige lähem tegelane. Kes neist on Njura, kes Panja, võib ainult oletada. Ent enne sõda lahutada jõudnud Richard Sagrits leidiski Venemaalt endale uue nooriku, kelle portree ripub kunstniku majamuuseumis Karepal. Richard Sagrits oli andekas monumentaalkompositsioonide maalija, ent üksikinimeste portreed tal eriti hästi välja ei tulnud, neis laguneb koolitus soojaks naivismiks.

Alo Hoidre jääb tööst töösse muutumatult meisterlikuks, seda niihästi tehnika valdamise kui ka muutumatult pallasliku kujundikeele poolest.  Stalini kõrval on näituse kõige tuttavam nägu Aleksander Mildebergi joonistatud Hardi Tiidus, tulevane habetunud terrorist, kes pärast sõda Eesti rahvast televisiooni kaudu naeruga tappis. Nõukogude patriootlikest plakatitest võtsid lõbusalt õppust Evald Okas ja Valerian Loik, kes teineteist samale valgele sitsitükile on maalinud. Nende kaunid noorukinäod valgete lõhestatud kasevitste raamis on nii vaimustatud kõrgel parvlevatest Nõukogude hävitajatest, nende kiivristatud pead on nii lähestikku – nii camp. Näituselt võib leida ka meelerahustust politrukkidele igapäevase leivapajuki õigustuseks, nagu Evald Okase ja Eduard Einmanni „Polkovnik von Sassi vangistamine”. Töö on tehtud tellijale meelepäraselt ülepingutatud sotsialistliku realistliku satiirilise farsi žanris allkirjani välja, mille koomilisus jäi politrukkidele tabamata. Sest koloneli nimetamine polkovnikuks on sama naljakas kui ristisõdijate piiskopi Alberti tituleerimine ideoloogiasekretäriks.

Näituse kõige väiksemad hoole, armastuse ja huviga maalitud tööd on paigutatud lõpupoole, Jüriöö ülestõusule pühendatud tuppa. Mässuliste Taani-vastane raev suunati nende ettevõtmise 600. aastapäeval Saksa-vastaseks propagandaks Nõukogude  tagalas. Ent oli ka kunstnikke, kes mõtestasid oma sõjakogemust tõsimeeli vasakpoolselt, nagu Aino Bach ja AdamsonEric. Näituse lõpetab kodumaale naasnute paraad Evald Okase teostuses. „Tulnukatega” tagasi tulnud kunstnikud tundsid end võitjatena. Ajaloo maanteel oma rolli täitnud Eesti Laskurkorpuse sihikul ei olnud ainult Eesti, maailmasõda tuli Kura katlas veel pärast Berliini langemist lõpuni sõdida. Tagasijõudnute tundeid väljendab ehk kõige ilmekamalt Aleksander Koemetsa rohul istuva lugeva sõduriga joonistus „Esimene raamat kodumaa pinnal Emajõe ääres”.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming