Avaliku ruumi otsingul

Andres Kurg

Linnakultuuri ürituste sari ?Trictlinnburg? Hobusepea galeriis ja mitmel pool Tallinnas 5. ? 15. V. Läinud nädal oli Tallinnas ärev. Tõnismäe lillepanijad, mis sest, et seekord linna bürokraatialt ametliku loa saanuna, tundusid mulle konservatiivsemad ja vihasemad kui eelmistel aastatel. Ja varem silma jäänud ontliku moega nooremapoolsed teenistujad, kes vaikselt pärast tööd paar nelki maasse torkasid, olid seekord kuhugi kadunud ning asendunud vanemate napsiste ja Nõukogude Liidust unelevate naiste ja meestega (kurb vaatepilt, muuseas). Nagu paaril aastal kombeks, oli samal ajal Tammsaare pargis käimas propagandistlik europäev; nädal lõppes Tallinna päevaga vanalinnas, kus igale nurgale oli püsti aetud mõni vabaõhulava. Tavaline elurütm oli ühesõnaga sassi löödud. 

Avalikku linnaruumi suunatud kunstiürituste sari ?Trichtlinnburg? (mida kureerisid Liina Siib ja Mare Pedanik) püüdis sedasama ärevuse punkti torkida ja tänaval juhtumisi kunsti otsa jalutajat rutiinist välja tuua. Nii et publiku valvsuse ja tähelepanu seisukohast oli see õige ajastus. Projekt ise oli osa Maastrichti, Tallinna ja Salzburgi koostööst (nende nimelõppudest ka too veidi lohisev pealkiri), näituste ja sündmuste seeriast, mis kõigi kolme linna puhul viitab kesklinnade turististumisele, selle kaudu ühtlustumisele ning mugavale tarbimisele suunatud stereotüüpidele. Mis õieti kuulub selle linna hulka, mida me identifitseerime Tallinnana? Ja kas näiteks hägusa iseloomuga linna vahealasid saaks kunsti vahenditega tööle panna avaliku ruumina olukorras, kus väljakujunenud kesklinna suhtlusruum on libisenud eraomandisse?

 

Vanalinna publik ja osturuumi publik

 

Katrin Essensoni performance Raekoja platsi servades algas natuke aega pärast emadepäeva kontserdi lõppu pühapäeva pärastlõunal (kui väljak oli veel üsna rahvast täis) ja vaagis omakorda Euroopa tänavakultuuri ja muusikute stereotüüpidega. Rock n? roll Saiakangis, prantsuse ?ansoonid sellega paralleelsel Mündi tänaval ja bongo trummid Kinga tänaval, igaühe ees tantsimas juhuslik fänn. Ürituse vähene reklaam ja traditsioonilise kunstipubliku puudumine lubas sellel muutuda iselaadseks vanalinna tüüpkasutaja lakmuseks, kus Essensoni vahetasid Saiakangis õige pea välja õllesed Briti lad?id, Saksa turistid püüdsid teha näo, et ei märka üldsegi seda imelikku vehkivat naist ja Mündi tänaval esinenud tantsijale mühatasid samavanused kiilakad dressidega Eesti jõmmid, et, noh, näita siis, mida sa oskad. Ometi olid lõppkokkuvõttes kõik valmis sellisel kujul interventsiooniga suhtlema, teatud mõttes vanalinna kui meelelahutusruumi poolt selleks isegi ette valmistatud. Ja kui Essensoni tantsijad ja muusikud olidki oma prototüüpidest kohati eristamatud ja mõistetavad mõnele ehk vaid avatud Euroopa linna pluralistliku taustamürana, siis kohati palju suurem ? ja kummaline ? respekt oli publikul Helen Becki väga täpse, aga palju abstraktsema performance?i puhul paar päeva varem (Helen Beck seisis keset Raekoja platsi ja lehvitas aeglaste rituaalsete liigutustega tühja valget lipuvarrast).

Need tähelepanekud vanalinna ürituste publiku kohta osutusid kõnekaks, kui jälgisin Viru keskuses möödakäijate reaktsioone Horvaatia kunstniku Sanja Ivekovići juhtimisel loodud videotööle ?(If) I lived here?. Ta oli Tallinna ametliku turistivideoga vaheldumisi monteerinud kohalike videoklipid oma linnast (sh Laineli Parresti suurepärane klipp kesklinna kojameestest/-naistest, mis vääriks täiesti iseseisvat eksponeerimist). Videot eksponeeriti ostukeskuse II korrusel. Ehk mängis natuke kaasa ka liigne valgus, mistõttu oli projektsioon halvasti jälgitav, aga suurest liikuvast pildist hoolimata ei meelitanud see seisma jääma ühtegi poekülastajat; sealhulgas neid, kes möödaminnes lugesid seletavat silti (ja kelle puhul ma olen kindel, et nad muidu näitustel käivad). Ka eemal pinkidel istujad eelistasid sinna parem mitte vaadata. Teisisõnu, mulle tundub, et ostukeskuse kasutaja ruumikogemus ei sisalda valmisolekut kunstiga kohtuda, seda ei mõisteta ega kasutata kohana, kus meid võib tabada juhus (ehk vaid mõni ootamatu allahindlus). Sellepärast ei paneks ma publiku puudumist (või poliitilises tõlgenduses teose võimetust luua endale publik) üldse mitte teose süüks. Ma ei kujuta ette lubatavuse piiresse jäävat sekkumist, mida sealne keskkond ei tasandaks ja mida ei tajutaks (kas või kaudse) reklaamina või mis ei püüaks meid selle keskkonnaga lepitada. Võib ju kõnelda avaliku ruumi funktsioonide nihkumisest tarbimisruumide varju alla või siis kunsti rollist avaliku ruumi loomisel (ikka poliitilises tähenduses), ent esimesel juhul annab antud näide tunnistust sellise ruumi selektiivsest iseloomust, teisel juhul aga ei saa kunst üldse võimalustki. Ilmselt on kasulik aeg-ajalt endale meelde tuletada, et pronksnaisest hoolimata on Viru keskus lihtsalt üks suuremat sorti pood.

 

Jalutuskäigud läbi linna

 

Avaliku ruumi testimise ja kaardistamise ettevõtmised olid mõnes mõttes ka nädala jooksul korraldatud jalutuskäigud Tallinna äärealadele (Paljassaare, Suur-Sõjamäe) ja mõned lühemad kesklinna tuurid. Jalutuskäigud on viimase aja kriitilise kohaspetsiifilise ja avaliku ruumi kunsti puhul olnud üks kõige produktiivsemaid ?anreid; ma ei pea siin silmas mitte kunstniku isiklikku triivimist/uitamist/flanerie?d vms, mis pärast esitatakse publikule dokumentatsioonina, vaid kunstniku juhitud ja tihti publikult aktiivset osalemist nõudvaid ekskursioone. Siiri Vallneri, Heidi Urbi ja Indrek Peili juhtud ?Tallinna talje? oli ?Trichtlinnburgi? tuuridest kontseptuaalselt kõige stiilipuhtam ja erines selles mõttes teistest. Jalutuskäigu eesmärk oli läbida Tallinna keskosa kõige kitsam koht, Russalka juurest Ülemiste järveni, kokku 2,3 kilomeetrit, ja kogu reaalne teekond oli allutatud kaardile tõmmatud sirgele joonele. Nii kohtusid territooriumid, mis nii oma iseloomult, füüsiliselt (barjääride ja aedadega) kui meie personaalses kartograafias olid üksteisest eraldatud, teiselt poolt näitas see hästi abstraktsete kaartide lahknemist tänavatasandist (tuuri alustuseks jagati kõigile kätte joonlaud jalutuskäigu kaardiosa fragmendiga). Siit ka kriitiliste ja teatud teemat järgivate jalutuskäikude erinevus lihtsalt kodulooliselt huvitava paiga külastamisest, kus neutraalsusele pretendeeriva faktiajaloo passiivse kuulamise asemel on kesksel kohal kindlalt positsioonilt loodud kunstniku teksti, jalutajate ja kohtade koostöö.

Aga linna elukorralduse indikaatoriks oli enamik jalutuskäike ikkagi. Näiteks nii Paljassaare tööstusmaastikel kui lennujaama-tagustel tühermaadel, rääkimata läbitud kesklinna ja Kalamaja piirkondadest, olid n-ö hallid alad alati hoolikalt sildistatud ja valve all ? see oli kui urbaniseerumise omamoodi indikaator. Lisaks sundis see mõtlema, kellel meie kaasaja linnaruumis on vaba juurdepääs suuremale osale territooriumidest ja info nendel liikumise kohta ning millist osa ruumilisest vaatepunktist täidab ikkagi üks tavaline valvefirma. See jääb järgmiste projektide sõnastada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming