Auditiivse ja visuaalse suhe linnaruumis

Aili Vahtrapuu

Arenenud ühiskonnas mõistetakse, et linnaruumi-tunnetus on nii visuaalne kui ka auditiivne. Descartes on leidnud, et kui hääl või heli meid hingeliselt puudutab, vallutab see meid samaaegselt valuga. Puudutusest jääb ometi meeldiv tunne, sest imelikul kombel ei toida valu küllaldaselt meie meeli. Illustratsioonil on Athanasius Kircheri ettekujutus helide transleerimisest ühest ruumist teise.

Arhitektuuri ja kunsti suhted linnaruumis on viimasel ajal väga aktuaalsed. Põhjuseks on kunstide interdistsiplinaarsus, autonoomsus ja teadmistepõhine statuut. Mitmesuguste kaasaegsete kunstide  suhted seavad kahtluse alla esteetilised kategooriad, dubleerides, laienedes  ja märkides maha uusi omavahelisi piire. Järjest enam on tekkinud väga huvitavaid  kooslusi ja üleminekuid  just distsipliinide piirimail. Neid muudatusi on analüüsinud Theodor Adorno juba 1967. aastal Genua konverentsil: ka tema rõhutas kunstide laialivalguvust ja piiride kadumist.

Nii ongi arhitektuur ja kunst lähenenud ning kattunud just piirimail, nii mõnigi kord on distsipliinid vahetanud omavahel koha. Tugev vastuseis sellele homogeensusele  annab põhjust vaadelda seda nähtust distantsilt.

Kas kunstnik võiks olla linnaruumi kujundaja  tunnetuslikus plaanis, süveneda linnaruumi dimensioonilisusse, mitte pelgalt linna dekoreerida? Kas ei võiks arhitekt ja kunstnik juba objekti projekteerimise algjärgus sobitada oma mõtted koos olemasolevasse konteksti, keskenduda inimsõbraliku ruumi loomisesse?

Linn  on meile alati jaganud heldelt märguandeid selle kohta, milline ta on ja milliseks muutub? Tema vormist oleme välja lugenud  ajalugu ja tulevikku. Oma raamatus „Nähtamatud linnad” veenab  Italo Calvino, et ka igaühe urbanistlik mälu on tulvil märgisüsteeme. Nende märkide akumulatsioon annab aga meile märku eri tunnetuslikest võimalustest. See  kõik on kinnituseks, et iga uus linn on seniste linnade summa.

Tallinna linnaruumi lähemal uurimisel selgub, et ebakindla arhitektuuripoliitika tõttu on siinne kaasaegse linna mudel vastuoluline, rabe ja muutlik. Oma  steriilses teatraalsuses on linn kiirelt läbitav, ei tekita emotsioone ega linnatunnet. Vaba linnatunnetuslikest kriteeriumidest, on siin tihti orientiiriks linnaruumi väline  visuaalne kuju ja selle emblemaatilised väärtused.

Teame, et elamiseks linnas ehk linnaruumi asustamiseks vajame kohalolu-ruumi ja aegruumi, mis on omavahel pingestatud olekus. Tänapäeval kipub see pinge kaduma. Kunsti ja inimeksistentsi üks algelisemaid seoseid avaldub niinimetatud kohtumise situatsioonis. Seetõttu võiksid avaliku ruumi loomise otsingud avada  eelkõige ümbruse ja linnaelaniku dialoogi. Siit ka kunsti ehk linnaruumis toimiva ruumilise kunsti  ülesanne: taasluua tundemaailma puudutav kohtumisruum ehk interaktiivne suhtlusruum, mis arendaks kujutlusvõimet teel visuaalselt tunnetuslikule. Tulevikule mõeldes võiksime läheneda mõistele „virtuaalne reaalsus”, milleni jõudmiseks veel pikk tee käia.

Linn paelub kunstnikku. Milline võiks olla materjal, mida kasutades saaks kunstnik linna muutmises kaasa rääkida? Arenenud ühiskond on mõistnud, et linnaruumi-tunnetus ei ole ainult visuaalne, vaid ka auditiivne. Linnaruum on täis helimaterjali, mida kunstnik võiks oma kompetentse tegevusega  korrastada.

 

 

 

Kuulatamisest/kuulmisest

Läbi aegade on visuaalset täiendatud auditiivsega ja ka vastupidi. Heli kõigis oma ilmingutes võetakse vastu kõrva kaudu. Ferdinand de Saussure’i jaoks kristalliseerus just kõrva kogu keha sisemus. See suure algustähega, fantastiline, imeline kõrv  võttis kokku vaimsuse, analüüsides helide jada, seal leiduvaid sarnasusi ja erinevusi. Saussure leidis ka, et  maailm on suur heliuniversum, analysandum kõrvaks muutunud kehale. Õppides kuulama, võime tajuda, et heli kohalolek on nähtamatu jõud, mis võib ka linnaruumis emotsionaalses plaanis väga palju muuta. Kahtlemata on heli esteetiline keskkond sellest olulisest kohalolevast  nähtamatusest sõltuv. Roland Barthes ongi näinud selles sõltuvuses väga  lihtsat kuulatamiskutset.

Sellel hetkel, kui heli jõuab kõrva, tekitab ta kehas füüsilise šoki. Pärast seda mugandab ta oma tooni kõrvale vastavaks. Ometi on juba René Descartes seda kõrva ja heli kokkupuudet analüüsinud  kui kõrva haavamist. Ta on leidnud, et  kui hääl (või heli) meid hingeliselt puudutab, vallutab ta meid samaaegselt valuga. Puudutusest jääb domineerima  meeldivustunne, sest imelikul kombel ei  halva valu küllaldaselt meie meeli. Vaatamata sellele, et on helisid, mis  kõrva silitavad, on helilised vibratsioonid hävitavad, eriti pikaajalise väljakannatamatu tonaalsuse puhul: heli lõhestab ja haavab kõrva, paneb selle vibreerima ning kannatama.

Ka Lucretius on leidnud oma IV raamatus „De rerum natura”, et helid/mürad ja nende vibratsioon teevad meile rohkem haiget kui mis tahes teised tegurid. Ta esitab väljakutsuva küsimuse: kas arvate, et kõrv on võimeline parandama meie  nägemisvead?

Kuid kui seisame reklaamtuledest sätendavas, pilkupüüdvas linnaruumis, miks peaksime seda kuulama, on ju maailma kohal eelkõige nähtava kaudu? Olemegi jõudnud tagasi visuaalse ja auditiivse suhte juurde. Helid-mürad on alati andnud märku oma kohalolust linnaruumis: nagu kõik nähtavgi, on need andnud ülevaate sellest, mis seob meid ruumiga. Need kannavad endas inimsuhteid ja harjumuspärast tegevust. Iga helilise tegevusega käib kaasas mingi helinähtus. Nii sünnib linna domineeriv helitaust, mille põhjal saame otsustada, millise arhitektuuriruumiga on tegemist: millised on selle linna helilised dominandid ja kuidas nad sobivad antud elukeskkonda?

Nagu valgus ja värv, on ka helid linnaruumi konstrueerivad elemendid. Kuidas ehitada midagi, kus on ruumi ka helidele ja mis tekitaksid ka ise uusi helisid? Niisiis, millised on kunstniku ja arhitekti koostöövõimalused helilise sotsiaalse ruumi kujundamisel? Kui akustika ülesanne on olnud põhiliselt helikvaliteedi kohendamine ja müra isoleerimine, siis nüüd võiksime müra elukeskkonda „sisse kirjutada”, ise selle teadlikult luua. Peaksime õppima  müra akustilises mõttes ära kasutama, uurides seni unustusse vajunud helinähtusi nagu reverberatsioon, deburau, mask, helikett, kupüür, anamnees, mis võiksid oma tugeva emotsionaalse laenguga linnaruumi visuaalset informatsiooni  rikastada ja seda täiendada.

Toompeal kõlav kellahääl annab vanalinnale uue mõõdu. Nii nagu linnulaul, märgistab ka heli teatud territooriumi. Gustav Adolfi gümnaasiumi kooliõu on täidetud koolikäraga. Tallinnas liikudes, tekib soov esitada  mitmeid  küsimusi: „Millised uued heliruumid tekivad seoses uusehitustega? Kuidas käituvad  klaasfassaadid? Kuidas tuua merehääl linna, et oleks tunda, et  tegemist on mereäärse linnaga? Kas tundub teilegi Balti jaama perroonil seistes, et lahkuvate rongide hääles on midagi sümpaatset, mis seondub möödunuga?”

Meie siserütmi on formeerinud kõikvõimalikud loodushelid, lõputult muutuvate kombinatsioonidega partituur. Muusikute ja heliloojate eesmärk on segadust ja kaost harmooniliselt ning rütmiliselt organiseerida. Meenutame siinkohal  futuristide katsetusi müraorkestriga aastatest 1909–1912, sellest sai alguse mürahuvi ehk paljude heliloojate huvi müra vastu. Nii on kõikjal maailmas loodud tohutul hulgal muusikalisi maastikke, linnaruume.

1970ndatel Bernard Lassuse Prantsusmaal Evry linnaruumi loodud „Helisevad aiad” imiteerisid mitmesuguseid loodusnähtuste tekitatud helisid. Möllav tuul, vihm ja voolava vee helid kujundasid reaalsesse linnaruumi täiesti uue meeleolu, mis olid aga elanike poolt akustiliselt kontrollitavad.

Kanada helilooja Murray Schafer on järjekindlalt püüdnud Vancouveri mürasid katalogiseerida, süstematiseerida nn head ja halvad helid, uurida nende olemust ja  asendada vastavalt olemusele mõningad neist. Ta on otsinguis keskendunud müra/heli ja vaikuse tasakaalule, mis vähendaks linnaelaniku mürast tingitud stressi.

Muusikalisele helile vastandatud müra on leidnud oma koha muusikute loomingus juba XX sajandi algusest alates. Nende sissetoomist muusikasse on küll võrreldud ohtliku pommiga, mille lõhkemist on oodatud hirmu, aga ka suure huviga. Suurlinnakära on pakkunud inspiratsiooni läbi aegade kõige suuremale eksperimentaatorile John Cage’ile: „Helid on kõikjal meie ümber, oleks  meil ometi kõrvad…” 1968. aastal tõi ta Bostonis klaveri suurele bulvarile ja mängis sellel oma sotsiaalse vaikuse muusikat „44’33”, tuues selle aktiga publikuni muusikasse despootlikult sekkuva linnamüra. Brian Eno, Eric Satie’, Pierré Schaefferi, Iannis Xenakise ja paljude teiste muusikalised katsetused panid aluse uuele  distsipliinile arhitektuuriruumis: helidisainile.

Alates 1974. aastast hakkas vastandina tõsistele otsingutele Euroopas levima Ameerikas tekkinud huvitav muusikaline nähtus „helitapeet”. See kujutab endast muusikalist aerosooli avalikes ruumides, seda tekitavad paljud varjatud kõlarid. Selle ameerikaliku nähtusega kaasnes halvustav väljend muzak ehk muusikaline vann, kuhu imbub läbi seinte valikuta muusikat. See oli nagu muusikavabrik, kus toodetud  muusikat kuulas iga päev sada miljonit inimest 25 maal. Muzak’ist on tänaseks saanud Ameerika administratiivhoonete koostisosa. Kui teile juhuslikult ei meeldi seda sorti muusikaline maitse ja te ei soovi seda kuulata tööruumides, saab see teid kätte liftis või tualettruumis. Muzak levib tehastes, restoranides, haiglates, koolides, kanakasvatustes ja ka Valge Maja koridorides.

Ka kaasaegses kunstis leiame arvukalt eksperimentaalsuse näiteid, alates Marcel Duchamp’i või Robert Morrise teostest, kus on segunenud visuaalne ja auditiivne.  1994. aastal loodud töös „Helide saar” transleeris Bill Fontana 48 kõlarist  Pariisis triumfikaare ümber Normandia ranniku merekohinat. See ökoloogilise keskkonna võimendatud sissetung tänavamürasse tekitas dialoogi ja konstrueeris auditiivse  maastiku, mis domineeris nii kaugele kui silm ulatus, andes linnaruumile uue tähenduse.

Saksa kunstnik Achim Wollscheid, juhituna mõttest, et „seintel on kõrvad”, konstrueeris Gelnhauseni linna väga erilise maja (2003). Tema projekti idee oli võimendada helide suhteid linnaruumis. Maja fassaadi külge, nii sisse kui välja, olid kinnitatud mikrofonide ja kõlarite read: privaatsed interjööride helid levisid väljas ja avaliku ruumi mürad tungisid jõuliselt siseruumidesse. Kõik see tekitas uued mõtlemapanevad suhtepaarid: sees/väljas, avalik/privaatne. Kogu süsteem oli arvutiprogrammiga juhitav ja tonaalsuses kontrollitav; inimesed siseruumides toimisid aga kasutaja rollis: nad said nuppu keerates sisse kostvate välishelide tugevust reguleerida. Sellise helimaja mudel on tekitanud palju diskussioone: nende arutluste tulemusel on tekkinud uusi programmeeritavaid arhitektuurivorme, mille puhul on inimene otseselt kaasatud avaliku ruumi loomisesse.

Jääb ka loota, et arhitektuuriobjekt linnaruumis ei ole valmisprojekt, vaid tühi merikarp, millele tuleks anda interaktiivse tegevusega just käesoleval  hetkel iseloomulik karakter.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming