Au tööle

Andreas Trossek, Margus Tamm

Õhus on sügishõngu, on skandaali, on tasuta reklaami. Sirp avaldas kunstiteadlase Mari Laanemetsa ja graafilise disaineri Indrek Sirkli ühisartikli, mis näib justkui soovivat nii otseses kui kaudses mõttes küsimärgi alla seada Eesti ainsa omakeelse kunsti- ja visuaalkultuuri ajakirja KUNST.EE eksistentsi ja selle väljaande ilmumist siiani toetanud aluspõhimõtted. Ajakirja järgmisele koondnumbrile kaastööd tegeva Laanemetsa ja ajakirja esimesele  koondnumbrile kaastöö teinud Sirkli artiklis küsitakse, kas elu on läinud Eestis paremaks, lõbusamaks, ja nenditakse, et ega ei ole läinud küll.1 Nimelt oli ligi kuu aega varem ajakirjalettidele ilmunud ajakirja tänavuse aasta esimene koondnumber, mille koostas sel kevadel kolmeliikmeliseks paisunud toimetus eesotsas uue peatoimetaja Andreas Trossekiga (jätkab ka kunstiajakirja senine peatoimetaja Heie Treier, kolmanda toimetajana on lisandunud  Ave Randviir) ja mille kujundas Tõnu Kaalepi välja vahetanud Margus Tamm. Ajakiri KUNST. EE hoiab järjepidevust 1958. aastal ilmuma hakanud almanahhiga Kunst ja on seega Eesti vanim perioodiline kunstiväljaanne, mis projitseerub siinsel ajakirjandusmaastikul laiatarbeajakirjade ja akadeemilise perioodika vahetsooni. Esmalt tänagem kriitikuid, et nad on teinud suure töö oma pika artikli näol ja püüdnud  süveneda ning jaganud soovitusi, millest võib toimetusele veidi kasugi tõusta.

 

Midagi näib viidatud artiklis tähelepanelikule Sirbi lugejale aga kohe valesti olevat, ja õigusega. Mainitud tekst ise on pealtnäha koostatud sovetiaegsete kaebekirjade parimas traditsioonis; umbes sama retoorikaga põrmustati omal ajal sotsrealismist taganejaid.2 Ei mingit kahtlust, uuenenud ajakirjaga KUNST.EE olevat kõik äärmiselt halvasti, lausa fundamentaalselt: „Toimetajate  töö on nõrk, lausa olematu. Ajakirjal puudub peateema, konkreetne teemapüstitus. /—/ KUNST.EE uus kujundus tundub olevat /—/ odav disainihaltuura. /—/ Kellele sellist sisutühja ajakirja vaja on?”.

Dialoogi astumine või seisukohtadele oponeerimine on niisuguse retoorika puhul sisuliselt võimatu, sest vastulause formuleerimist alustades ei saa piltlikult öeldes jätta ühtegi kivi teise kivi peale. Kas vaielda vastu igale lausele üksikult või üritada ikkagi üldistada? Ainuüksi kahtlus, et KUNST.EE kasutab „kahtlasel teel” omandatud reprosid3, vääriks eraldi pressinõukogu poole pöördumist. Ajakirjal on ametlik leping Eesti Autorite Ühinguga, kusjuures EAÜ on vastu tulnud väikesetiraažilisele erialaajakirjale ja pole teinud seda protsessi väga valuliseks. Ajakirjas on ka läbivalt kasutatud autoriseeritud pressifotosid. Loetu põhjal ei oleks liialdus teha esimene kokkuvõte, et uue ajakirjatoimkonna koosseis  lihtsalt ei meeldi kriitikutele ja seetõttu deklareeritaksegi kohe alguses värske ajakirja sirvimist (sic!), mitte lugemist. See oleks nii mõnegi kunstihuvilise ootuspärane reaktsioon, sest ajalugu on näidanud, et mis tahes muudatused võetakse kunstielus vastu enamasti valuliselt. Nõnda ei meeldinud paljudele Kumu avaekspositsioonid, kui need viimaks valmis said, ja nõnda ei sobi mõnele ka konkursi korras valitud kunstiinstitutsioonide juhatajad. Samuti  näib nii mõnelegi ajakirja toimetajaga rääkinud kunstiinimesele siiani valmistavat raskusi toimetusepõhisest töömudelist arusaamine, viidatud artiklis tõstetakse see ka karikatuurselt esile.4

Mitmekülgsete teemadega kaasnev inforohkus (poole aasta jooksul toimub kunstielus päris palju esiletõstmist väärivat) on sama mündi teine pool – kolme toimetaja koostöö tõttu jõuab ajakirja palju-palju rohkem huvitavat. Vastukajad sellisele mitmekesisusele,  mida me peame oluliseks ajal, kus muudes meediaväljaannetes on jooksva kunstikriitika avaldamine sisuliselt lõppenud, jäävad aga paratamatult vastandlikuks: üks ja sama artikkel on ühe lugeja meelest ajakirja parim, teise silmis aga oleks võinud välja jääda.   

 Poolt või vastu?

Ei maksa salata, et revolutsioon toimus, ainult et seda ei näidatud pärast õhtul telekast. Esimene revolutsiooniline samm oli see, et alates 1950. aastatest ainulise peatoimetaja ehk ühe inimese õlgadel olnud ajakiri sai endale kolme ajakirja koostaja kollegiaalsusel põhineva toimetuse. Trossek, Treier ja Randviir on kõik lisaks akadeemilisele taustale töötanud  ka „suures/kiires meedias” (Eesti Raadio, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht), selline töömudel ei ole neile võõras. Teiseks teisenes seni kord kvartalis ehk neli korda aastas ilmunud kunst. ee kaks korda aastas ilmuvaks topeltmahus ajakirjaks. Ajakirja üksiknumber füüsiliselt suurenes, teemaspekter laienes. Seda enam paneb imestama aga artiklis esinev nending, et värskes väljaandes leiduvat vaid üks positiivset esiletõstmist vääriv  asjaolu!5 Seda siis kümnete ja kümnete lehekülgede teksti- ja pildimaterjali peale. Sorry, kõik ajakirjale kaastööd teinud kriitikud, teil ei olnud seekord lihtsalt midagi öelda! Ja kunstnikud samuti, teie tööd on lihtsalt igavad! Mõnes kohas jookseb kokku elementaarne loogika: heites KUNST.EE toimkonnale läbivalt ette „programmitust”, toimetajavaliku tegemata jätmist ja peatoimetaja kõva käe puudumist, kinnitatakse kirjutises samas, et ainuüksi ajakirja uus struktuur on toonud „korra endise kunst.ee sümpaatsesse segadusse”. Et siis enne oli hästi halvasti ja praegu on samuti hästi halvasti? Või kuidas see nüüd jäigi lõpuks?

Ühe üldise kommentaarina välja käidud väide kõlab, et artiklite kirjaviis uuenenud KUNST.EE -s on muutunud „lõbusamaks, rahvamehelikumaks”. Mis mõttes? Või oli siinkohal tegemist peidutud nöökega seekordsele  numbrile kaastööd teinud kunstiteadlaste Katrin Kivimaa, Eha Komissarovi, Johannes Saare, Maria-Kristiina Soomre, Elnara Taidre jpt aadressil? Samuti leitakse kirjutiste rohkusest lööduna, et „laiapõhjalisus – sealhulgas ajakiri laiale publikule, nii professionaalile kui kunstihuvilisele – ei pea ju ilmtingimata tähendama, et seal kirjutatakse kõigest ja kõike”. Teisal aga avaldatakse muret, et seesama kirutud laiapõhjalisus ja inforohkus võib kaduda:  „Eesti kunstielu perioodilise talletamise, analüüsimise ning kritiseerimise üllas ja vajalik töö võib katkeda”.

Tundub, et ajakirjanumbrit ei ole lausa demonstratiivselt lugema hakatudki, sest enamik viidatud artiklis kasutatud tsitaate pärineb toimetuse juhtkirjast ajakirja esimesel leheküljel. Nii näiteks ei märka toimetuse tööd „olematuks” klassifitseeriv kriitik pronksiöö temaatika kummituslikku ilmnemist ajakirja  põhiosa mitmes artiklis ega suuda hoomata seost 1990. aastatel Eestisse imporditud taktikalise meedia praktika ja tänavuse kõmulise Veneetsia biennaali ekspositsiooni vahel, mis muuhulgas seda praktikat rakendas. Kujundusele keskendunud arvustaja aga ei saa ilmselt kunagi teada, miks näitusearvustuste rubriigi ees on sissejuhatuseks tühi lehekülg, sest ainuüksi ajakirja mänguline sisukord põhjustab temas „meelehärmi või lausa segadust” ja  nii ei jõua ta ka valge kuubi märksõnani.6

Niisamuti on praeguses majandussituatsioonis põletavalt päevakajalised mõlemad seekordse ajakirjanumbri eriosad, mis küsivad vastavalt: milline on hea kunstiajakiri ja kas non-profit galerii on Eestis võimalik? Mitmes punktis ollakse seega kriitikupositsioonilt tahtlikult ebaõiglased ja see on intrigeeriv. Näiteks savijalgadel süüdistus süsteemitute pildiallkirjade pärast: galeriivaade on  pildiallkirjata, kui kogu näituseinfo on antud teksti ees olevas lead’is ja tekstis eneses, kunstiteose repro on allkirjaga varustatud vaid juhul, kui see erineb näituse pealkirjast. Kirjeldatud süsteemi ei peaks olema raske märgata. Põhiline kriitikujäreldus paistab siiski olevat, et ükskõik kuidas kaasaegsest kunstist ja visuaalkultuurist ajakirja teha, ikka ei saa lugeja olla lõpuni rahul. Ei, siiski – ainult minevikus tehtuga võib tagantjärele siiski rahulduda – eriti,  mis puudutab omaaegse almanahhi Kunst kujunduslikku poolt, kuigi see on juba ammu pigem kunstiajaloo ja kunstipedagoogika küsimus. Kulunud demagoogiavõtete hulka kuulub tõepoolest „kangelasliku mineviku” kriitikavaba idealiseerimine, sest parnassil seisvatele autoriteetidele viidates7 on kerge maha suruda uuendused tänases päevas. Juba reserveeritumad ollakse 2000. aastast ilmuma hakanud kunst.ee kujunduse puhul, mis Tõnu  Kaalepi kaptenikäe all „vaikselt purjetas 1990. aastate graafilise disaini vaimus”, olles seega omast ajast keskmiselt kümnendi jagu maas. Või kuidas seda nüüd täpsemalt mõeldigi?     

Kuidas edasi?

Mida artiklist siis teada saame ehk milline oleks positiivne programm? Mari Laanemets on kunstiteadlasena ilmselt üks tublimaid eesti kunsti nn avangardipõlvkonna uurijaid, kes on end täiendanud doktorantuuri tasandil Berliinis. Seetõttu ei pane imestama, et ta hindab näiteks saksakeelset Austria ajakirja Springerin, kus keskmes paljuski teooria, ühiskonnakriitika  ja mille ekvivalent Eestis oleks (parema näite puudumisel) ajakiri Vikerkaar. (NB ! Springerin, mis omakorda toetub Berliini teooriaväljaandele Texte zur Kunst, algatas documenta 12 ajakirjaprojekti, kuhu valiti 2007. aastal läbi ülirange sõela ka kunst.ee). On ka arusaadav, et pikemalt välismaal elanud lugeja kaldub kohaliku areeni puhul automaatselt eelistama ülevaatlikumaid, üldistavamaid ja tagasivaatelisemaid käsitlusi, mitte aga päevakajalisemat  kunstikriitika žanrit. Eestis täidab kunstiajaloo ja kunstiteooriaga süvitsi mineva väljaande nišši teadusajakirjaks klassifitseeruv Kunstiteaduslikud Uurimused.

Muide, tänavu läks seegi väljaanne uue kujunduse peale üle ja kasutab sarnaselt KUNST.EE ga ingliskeelsete resümeede süsteemi. Indrek Sirkel on raamatukujundajana kahtlemata üks kohaliku nn Rietveldi koolkonna andekamaid ja etableerunumaid graafilisi  disainereid. Tuleb samas tunnistada, et mitmes tõstatatud küsimuses mõjutavad teda koolkondlikkusest tulenevad maitse-eelistused. Nõnda tõstab ta eeskujuna esile Hollandi ajakirja Metropolis M. Silmanähtavalt on seda disainerit köitnud ka efemeersete odavtrükiste idee, sest tänapäeva tehnoloogia on nii kaugele arenenud küll, et põhimõtteliselt võib trükkida ka tualettpaberile ja köita nii, et trükis juba kolmanda lehitsemise järel käest laguneb. 

Trükis on sel juhul „elus” ehk aldis bioloogilisele vananemisprotsessile. Meile säärane kontseptuaalne ja mänguline disain meeldib, kuid leiame, et KUNST.EE -le see ei sobi – miks, sellest pikemalt allpool. Ajakirja kujundust puudutavad soovitused võivad tõesti taanduda manitsuseks hoida kokku trükikulusid8, kuigi me ei leia, et kohalik ja seega täiesti unikaalne visuaalkultuuriajakiri peaks ise veel omalt poolt  majandussurutisega taasaktualiseerunud kultuurikastreerimispoliitikale vastu tulema ja alandlikult otsekohe näiteks monokroomseks muutuma. Eneseväärikusel on oma hind ja see maksab lõpuks ka midagi. Kui inimene läheb teatrisse lavastust vaatama, aga kogu trupp on vahepeal kulude kokkuhoiu huvides lahti lastud, siis tunneb ta end petetuna. Iseenesest on säästliku graafilise disaini  üleskutse tervitatav ja muidugi ka absoluutselt ajakohane, suures osas on aga pea kõik esitatud konkreetsed ettepanekud kas tehniliselt teostamatud või siis lihtsalt kasutud. Näiteks niivõrd mahukat ajakirja klamberköites teostada ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik: see oleks antud formaadi ja lehekülgede arvu puhul tehniliselt võimatu. Ka läbiõmblemata liimköide kipuks sellise mahu puhul laiali lagunema. Ettepanekule muuta ajakirja formaat  trükikulude kokkuhoidmise eesmärgil väiksemaks9 räägib vastu elementaarne loogika – sama infohulga mahutamine näiteks poole väiksematele lehekülgedele tähendaks, et neid lehekülgi peaks tulema poole rohkem.

Tuleb ka meelde tuletada, et tegemist on regulaarselt ilmuva ajakirja, mitte ühekordse trükisega. Kui raamatut või kataloogi kujundades saab iga trükise eel otsustada, missugust formaati valida, siis ajakirja puhul nõuaks  sagedane formaadivahetus asjatuid ressursse ja oleks ka lugejavaenulik. Pealegi, praegune formaat ei ole juhuslik, ajakirja senise peakujundaja Tõnu Kaalepi suvaline valik. KUNST.EE formaat pärineb nimelt Leonhard Lapini koostatud väljaande Ehituskunst formaadist – aastatega kujunenud optimaalsest vormist, mis sobib nii kujundajale, trükikojale kui lugejale. Me poleks küll nõus formaati lihtsalt niisama muutma, see näitaks väljaande närvilisust ja pidetust. Sellise sammuga saaks purustatud kogu kujunduslik järjepidevus, mida ajakirja värskendatud kujunduskontseptsiooniga tegelikult on taotletud. Ettepanek lüüa sisumaterjal otsustavalt kaheks – mustvalged tekstileheküljed ja värvilised, kvaliteetpaberil pildileheküljed10 – on palju kasutatud ja igati sobilik võte näiteks teatmike, kataloogide ja esseekogude puhul.  Kuid ajakirjaartikli või näitusearvustuse lugemise loogikaga see eriti ei ühti, pildi ja teksti sidusus peab siin olema korralikult tagatud.

Toimiv säästuettepanek oleks trükkida ajakiri valdavas osas ühe- või kahevärvilisena. Jah, nii tõesti hoiaks kokku trükivärvi pealt. Kuid siinkohal tuletan meelde, et tegemist on siiski kunsti- ja visuaalkultuuriajakirjaga, kus just pildiline materjal ei tohiks jääda vaeslapseossa. Antud ajakirja üheks prioriteediks ongi esitada  visuaali võimalikult kvaliteetselt, mis tähendab muuhulgas ka võimalikult korralikku paberit, koospüsivat köidet ning värvireprosid. Muidugi võib odavate paberitega mängida, kas või iroonilise viitena riigi praegusele kulude kärpimise poliitikale, kuid selle hinnaks oleks pildi ja teksti nõrk seostatus või visuaalse materjali tasalülitamine. Niisugused päevapoliitilised disaineriremargid sobiksid pigem ajakirja juurde kuuluvatesse erinumbreisse kui  ajakirja põhiossa. Üks täpsustus ka seoses kirjatüüpidega. KUNST.EE päises kasutatud font on Helvetica Neue, mis pärineb 1983. aastast, tegu ei ole 1957. aasta algfondiga. Tegemist on viitega modernistlik-universalistliku graafilise disaini suurimale saavutusele, ikoonilise „hea maitse” etalonile, mis vaatamata kogu modernismiprojekti juba 1970. ja 1980. aastatel tabanud kriitikast püsib selles staatuses siiani. Seega  igati sobiv valik laiapõhjalise kunsti- ja visuaalkultuuriajakirja lipukirjaks, mis lisaks kaasaegsele kunstile ei vaata mööda ka lähiajaloost. 

Lõpupuänt

Lõpetuseks selgitus toimunust. On olnud  kriitikat ja vastukriitikat, jutte kuluaarides ja mida kõike veel. Tõsi, niivõrd reljeefselt välja joonistuv olukord näib distantsilt veidi kummaline ja see teeb taustateadliku lugeja õigusega ettevaatlikuks. Tervele kaasaegse kunsti areenile laienevad sapised lõppjäreldused, millele pärast Jaan Toomiku, Raul Meele ja Kristina Normani teada-tuntud skandaalseid töid kirjutaks ajakirjandusportaalides alla iga anonüümne netinats (sisutu luksus! likvideerimisele!  kehv töö! mõttelage!), on siinkohal tulnud erialainimeste suust, kellele n-ö kunstivälised vaatlejad panevad enamasti süüks just liigsest tsunftikesksusest tulenevat ringkaitset. 11

Kust ühtäkki selline „rahva hääl” ja n-ö keskmisest kunstivaenulikuma reakodaniku positsioonilt kõnelemine?12 Siit hargneb välja teine võimalik seletus, üks hüpotees. Kuna artikli autorid olid ja on ajakirja toimetuse, sealhulgas uue peatoimetaja  silmis hinnatud kolleegid (Trossek on toimetajana publitseerinud paar raamatut Mari Laanemetsa kunstiteaduslike käsitlustega ja on olnud ka Indrek Sirkli auhinnatud Veneetsia biennaali projektikataloogiprojekti taustal13), siis oleks siinkohal hõlpus käivitada vandenõuteooria. On elutõde, et kui mõni asi on arvustajate arvates ikkagi nii halb, et üldse kuhugi ei kõlba, siis järelikult peab ta endast kujutama vastuoksa hoopiski midagi täiesti uut ja huvitavat. 

Hakkab toimima n-ö negatiivse reklaami efekt, mille eesmärk on uudisekünnise ületamine. Olgem ausad, kui palju lugejaid pälvinuks näiteks kuiv intervjuu ajakirja toimetajatega plaanitavatest uuendustest (à la ajakirja kodulehe väljatöötamise väljahõikamine koos varasemate numbrite arhiiviga)? Kõrvaltvaatajal võib seetõttu tekkida õigustatud küsimus, kas kogu eespool viidatud turmtuli ei olnud mitte üks orkestreeritud  pettusmäng. Kas kolleegide vahel mitte kokkulepitult lolli ei mängitud? Ühelt arvustajalt on ajakirja järgmises numbris intervjuu ilmumas ja teine on kujundanud arvestatava sektori sellest samast ajakirjanumbrist, mida ta Sirbi veergudel maapõhja kirub. Ei ole ka näiteks usutav, et leidub eestlast, kes oleks niivõrd viletsa üldajaloobaasiga, et ei tunne ära loosungi „elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks” päritolu ja ridadevahelist  kibedat irooniat. Mnjah, näikse, et selle pisikese meediatriki traagelniidid on liiga nähtavad ja on aeg tulla kapist välja. Tunnistaksimegi pidulikult oma väikese kavala kokkumängu üles ja soovime kõigile diskussiooni jälginud lehelugejatele palju õnne meediamanipulatsioonis osalemise eest! Ajakiri küll uuenes, ent eraldi reklaamikampaania korraldamiseks ei oleks tõepoolest ressurssi jätkunud. Nüüd saab see kampaania  aga läbi viidud, odavalt ja efektiivselt. Omakeelse kunsti- ja visuaalkultuuriajakirja eksistentsi aluspõhimõtted (avatus, koostöö, traditsioonikindlus) on taas kord avalikkuse ette toodud ja poolt- ning vastuargumentide valguses läbi vaagitud. Ja Sirp maksab selle meile honoraride näol kinni. Kõik kunsti nimel.

1 Vt Mari Laanemets, Indrek Sirkel, Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks …? – Sirp 31. VII 2009.

2 „/—/ kas tõesti peab kunst (ja kunstiajakiri) võtma endale universaalse lõbustaja rolli, mis juhib eemale aktuaalsetest, tegeliku elu probleemidest. /—/ milleks ruumi esteetiliste eesmärkide nimel raisata.” Ibid.

3 „Tihtipeale peab illustreerivat materjali toimetaja või kujundaja internetist Google image search’iga taga ajama, ise näitusel digiseebika või mobiiliga kunstiteost pildistama ning tihti ka välismaa suurkirjastuste ideaalsete reprodega kataloogidest kontori skänneriga pilte arvutisse manama. Sellises olukorras on arusaadav, et vahel jääb nii mõnigi kord „kahtlasel teel” omandatud repro autor mainimata, et vältida pikki vaidlusi autoriõiguse teemadel.” Ibid.

4 “Toimetus mõistab seda kui demokraatlikkuse printsiipi: kõik saavad  sõna, vastandades end kujutatavale autoritaarsele peatoimetajale, kes ainuisikuliselt otsustab ajakirja peateemad ja huvid.” Ibid.

5 „Kuigi väga positiivne on iga artikli lõpus kursiivkirjas autori ühe-kahelauseline lühitutvustus. Sealt on kohe selge, kes kus parasjagu töötab ning mis positsioonilt sõna võtab.” Ibid.

6 „Mitmed potentsiaalselt huvitavad kujundusmõtted on jäänud läbi töötamata ning tekitavad positiivse uudishimu asemel hoopis meelehärmi või lausa segadust (nt sisukorra ülesehitus, lk 2).” Ibid.

7 „/—/ almanahhi Kunst kujundus oli tippvormis 1970. ja 80. aastatel, kui seda kujundasid Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Andres  Tolts ja Ando Keskküla. Ilmsetest tehnilistest puudujääkidest (kehv paber ja trükikvaliteet, nigelad kirjatüübid) hoolimata mõjub tolleaegne kujundus vägagi kaasaegsena.” Ibid.

‘8 „On lastud mööda suurepärane võimalus muuta majanduskitsikuses ajakirja. Kokku saaks hoida peaaegu et kõige pealt.” Ibid.

9 „Ka formaadi veidike väiksemaks muutmisega saanuks ajakirja trükkida pea poole odavamalt.” Ibid.

10 „Ajakirja võiks vaid osaliselt trükkida täisvärvilisena. Rubriigid, mis ei vaja korralikku ning kulukat neljavärvitrükki, võiks trükkida soodsalt ühe värviga.” Ibid. 

11 Vt nt Kaarel Kressa, Kunst.ee toimetaja: tihti mõistame teose väärtust üksnes tagantjärele. – Eesti Päevaleht 16. V 2009.

12 Arvustajatele ei näi meeldivat toimetuse juhtkirja peidetud (enese)iroonia, et „vaatamata kriisile – Eesti on jõudnud maailmas kolme majanduskriisis enim kannatada saanud riigi hulka – on KUNST. EE märksõnaks „suurenemine””. Vt M. Laanemets, I. Sirkel, Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks …? – Sirp 31. VII 2009.

13 Vt Mari Laanemets, Streik, ei ole horoskoop. – Eesti kunstnikud 3. Toim Andreas Trossek. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 2005; Mari Laanemets, Lõbu laialt. Ühest motiivist eesti naiskunstnike praktikas. – Rühmitused:  koostöö võimalikkusest kaasaegses Eesti kunstis. Toim Andreas Trossek. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 2009; I LOVE MY FAMI LY. Estonia’s exhibit at 52. International Art Exhibition, la Biennale di Venezia. Ed. Andreas Trossek. Center for Contemporary Arts, Estonia, Tallinn 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming