Asjadest, mis on veel alles

Siram

Mark Raidpere juhib tähelepanu väikestele asjadele, millest koosnebki elu. Alar Raudoja

Meie kaasajal ei saa kunstnike loomeperioode jaotada enam näiteks sinisteks ja roosadeks, pigem on aegu, kus tegeletakse rohkem isiklike asjadega, ja teisi, kus tuntakse huvi ühiskondlike protsesside vastu. Raidpere on praegu  igatahes selles teises faasis, sest kõik tööd on fokuseeritud pigem avalikku sfääri: linnaruumi, ühiskondliku formatsiooni ja kaunite kunstide suhetele.

Ainsaks sotsiaalse kunsti kvaliteedigarantiiks on siiski isiklik suhe kõnealuste teemadega, vastasel korral on tulemuseks lihtsalt kehv dokumentalistika. Raidpere puhul seda muret ei ole, sest igas töös on teravalt tunda tema enda vaimne ja ka füüsiline kohalolu.. Poliitiliste ja kontseptuaalsete seoste kõrval leidub siin piisavalt ka poeetilisi ning esteetilisi toimeaineid.

Esteetika on, tõsi küll, mingis veidras nihkes. Üldiselt on Raidpere tuntud paraja esteedina, eriti arvestades tema fotograafitausta. „Alles” on aga näitus, kus võimas kujund tekib paljude väikeste ja juhuslikuna tunduvate pildikeste koosmõjust. Siit ei ole võimalik leida ainuvalitsevat, visuaalselt jalust rabavat kujundit.

Installatsioon „Majestoso Mystico. Stockholm – Tallinn 26. 04. 2007” viib meid Stockholmi kesklinna, kus tänavamuusikud esitavad kunstniku palvel Howard Shore’i meloodiaid filmist „Voonakeste vaikimine”. Pedantsuseni korrastatud heaolukeskkonda lõhestavad kriipivad helimaastikud, esitatuna Eesti taustaga venelase, endise Hortus Musicuse pillimehe Ivani ning tema rootslasest kolleegi Björni poolt. Eksponeeritud on ka noodileht, mille interpreedid otse filmist maha kirjutasid.

Helimaastikul segunevad originaalhelid tänavamuusikute taasesitusega. Tänavapildis ajavad inimesed oma igapäevaseid asju: käivad poodides, ajavad juttu, jalutavad. Midagi nagu ei olekski valesti, korrastatud maailm näib audionihkele vaatamata igavesena.

Saatuse tahtel toimus see kõik aga aasta tagasi 26. aprillil, samal ajal kui Tallinna petlik turvalisus ja mugavus löödi paari tunniga täielikult segamini. Kaadrid toimunust on mõneti väga sarnased Stockholmi tänavapildiga – pärast võimalikku maailmalõppu. Elemendid on samad – inimesed, vaateaknad, mannekeenid, autod, klaasputkad –, ainult et ühel pildil on need korrastatud ja funktsioneerivad, teisel kaose meelevallas. Piir on väga habras.

Installatsiooni täiendavatel pisifotodel näeme mannekeene, kes säilitavad külma rahu ja täieliku integratsiooni ümbritsevaga, vaatamata sellele, kas neil lastakse rahulikult vitriinides seista või kisutakse nad paljaks ja loobitakse läbi purunenud klaaside tänavale. Selles töös kõlab dokumentalistika ja lavastuse, ready-made’i ja self-made’i dialoog kuidagi ootamatult harmooniliselt kokku.

„Vekovka” on raudteejaam marsruudil Moskva – Iževsk. Vastavalt (post)nõukogude vene kommetele täidab see ühtlasi kaubanduskeskuse funktsioone, kus kodanikel reisijatel on võimalik soetada kõike, alates keedetud munadest kuni kroonlühtriteni. Kaupu vahendavad usinad linnakodanikud, kellele see on ilmselt peamiseks sissetulekuallikaks. Nii suurel ja hõredal territooriumil kui seda on Venemaa on mingi liikuv kaubandusvorm, lavka ja harjuskite traditsioon, ning üldse teatav nomaadlus ilmselt paratamatu. Raidpere meie silmale veidra olukorra fikseering ei ole hinnanguline.

Seda kõike vaatavad lillekardinaga restoranvaguni aknast Vene raudtee traditsiooni kohased väheke viinased kaasreisijad – vaimse töö proletaarlased. Kuuleme toimuvaga vaid kaudselt seotud vestlust, kus kõneaines annab tooni rahvustevaheliste suhete, kultuurilise mitmekesisuse, integratsiooni ja kirjanduse ning luule temaatika. Ka siin puudub hea-halva skaala, domineerib vastastikune imestusega segunenud uudishimu, mis tegelikult ongi ju igasuguse loova kooseksisteerimise alus.

„Ulguv naine” viib meid kauniskunstide elevandiluutorni – tantsukunsti proovisaali. asjaosaliste tehnilisele meisterlikkusele ja koreograafia täpselt paika pandud struktuurile vaatamata võib siingi ette tulla tahtmatuid nihkeid – neid, mis iialgi publiku ette ei jõua. Tekivad esteetilised baasküsimused: millistel hetkedel on improviseerimine ühildatav professionaalsuse ja kõrgkvaliteetse kultuuriloomega? kas olulisem on protsess või valmisprodukt? kuidas õigupoolest peaks ikkagi reageerima, kui plaadimängija ühe koha peal ringi käima hakkab?

Minu lemmiktöö sellel näitusel on tuliuus „Subtiitrid”. Pealkiri kirjeldab video esteetilist lahendust suurepäraselt. Alguse ja lõputa tekst on üks neid, milliseid ilmselt enamik meist on kas või mõttes produtseerinud seoses mõne segase inimsuhtega. Iseenda jaoks, nii et ei ole tarvis kõiki fakte ega argumente mainida, kuid mis salvestab hinge jäänud valu väga täpselt.

Ja see valu ei ole alati mitte ühe osapoole ega ka mitte mõlema osapoole süü, see võib olla sotsiaalse determineerituse traagiline väljendus personaalsel tasandil. Suhe, mida ei saa tegelikult olemas olla, mis ei ole mitmes mõttes ühiskondlikult aktsepteeritud, mille me lõikame läbi veel enne, kui see on õieti alanud. Tundes end ise süüdi, kuid suutmata asjade kulgu kuidagi muuta. Aga ehk see oli just see õige – see potentsiaal jääb tükiks ajaks, vahel ka alatiseks kummitama.

„Alles” juhib tähelepanu paljudele väikestele asjadele, mis on veel alles. Vaatamata globaalsele soojenemisele, tsivilisatsioonide konfliktidele ja dollari kursi langemisele. Neist asjadest moodustubki see kõik, mida nimetame eluks ja mida keegi teine ega ükski institutsioon ei saa meie eest elada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming