Aruanne akadeemiale
Rahvusvaheline kunstinäitus „Kunstnik ja linn” Moskva Kunstnike Keskmajas Kunstnike Liitude Rahvusvahelise Konföderatsiooni korraldatud näitus „CDH-2011. Kunstnik ja linn” Moskva Kunstnike Keskmajas 11. – 20. III . Eesti ekspositsioonis esinesid Mall Nukke, Laurentsius & Co (Lauri Sillak), Mari Roosvalt ja Lemming Nagel. Lemming Nageli seitsmest tööst koosnev ekspositsioon andis väikese personaalnäituse mõõdu välja. Ajaloolisel väljapanekul, mis on koostatud endise NSVL Kunstifondi kogu põhjal, osalesid Eesti kunstnikest Olev Subbi, Andres Tolts, Ando Keskküla, Heitti Polli, Ludmilla Siim, Rein Tammik ja Jaan Elken. „Moskva linn on palju võitnud, eesti kunst on sisse sõitnud,” nii või umbes nii laulis ja tantsis Punasel väljakul Elmar Kits miilitsapatrulli ümber õndsal nõukogude ajal. Ainult „eesti kunsti” asemel laulis ta „Elmar Kits”. Seda räägib legend.
Ka meie kunstigrupis valitseb Leningradi vaksalis meelesegadus. Me ei saa edasi. Saatkonna buss on juba käinud, käima peal ja veed juba läinud või tulemas. Hargneme, kes kuhu. Tuleb sünnitada kohapeal. Kohe on selge, et mina väljaku alt metroosse ära ei kõnni, trepp on libe ja jalg valus. Pealegi on mul maa alla veel vara minna. Näitus ka veel pikali põrandal. Niisiis, kaupleme takso number 1. Suund Moskva Kunstnike Keskmajja. Sama taksot kohtame paar päeva hiljem veel (!). Kas tõesti oli meil juba raudteejaamast saba ees ja taga? Tund aega kangutame maja välisuksi, on aega kiruda. Mina tahan istuma minna, nagu Venemaal kombeks on. Aga võõrasemake Venemaa ei paku põlve peale istet, ei võta mind enda rüppe. Istume poisiga lillepotile. Istume, hästi istume.
Väravad avanevad. Pommikontroll. See taies sobiks hästi Marco Laimre CVsse. Näitus algab paljulubavalt. Tööd on kohal ja ootavad ülesriputamist. Tavaline sekeldamine. Vaheldust pakuvad pidulikud tervitustseremooniad. Kuraatori, tema abiliste, KLi esimehe ja teistega. Sekka lätlasi ja leedulasi.
Kremli kellad kukuvad ja löövad. Kuuenda, põhilöögi ajal kukub minu triptühhoni parempoolne osa plärtsti põrandale katki. Ülespaneku ajal nägin küll, et üks töömees (ja neid on Venemaal mitu tükki) peksis kinnituskruvisid haamriga kinni (!), aga ei jõudnud hoiatama minna. Midagi peksis kinni, midagi lahti. Tööd kaunistanud jõuluehted ja muu värk ei kuulu parandamisele. Mina olin seda õnnetust ette aimanud (!) ja tagavarad on kaasas. Ka momentliim on kaasas. Varasem kogemus on näidanud, et suures ja võõras linnas on peaaegu võimatu õhtul kell kuus leida häid konstruktiivseid mõtteid, kahte kruvi, tilgakest liimi ja väikesi naelu. Olen täiesti läbi. Aga poiss ei jäta reaalgümnaasiumist pärit jonni. Ikka „teeme ära” ja „teeme ära”, „siin on liim ja jõuluehted, siin on pastellid”. Ettevaatlikult tõstame töö tagasi. Teen ettepaneku üks detail parandada skotšiga, sest maailm pole täiuslik, aga see ettepanek kukub poisi žüriis läbi. „Mis ära kukub, see oligi liigne” porisen siiski veel ja jään vait.
Allatulek kolmanda korruse hiigeltrepist väärib tõepoolest näituse nime „Kunstnik ja linn”. Üles saab eskalaatoriga, alla ei kuidagi. Tööpäev ongi läbi. Troll ja metroo ei tule kõne allagi. Niisiis takso number 2.
Reede 11. III , avamispäev
Kogu aeg kutsutakse kõrvale, üles ja alla ja tahetakse teada, mida eestlased arvavad näitusest. Vabandatakse, et peale proksiööd ei juletud eestlasi kutsuda – nad niikuinii nüüd ei tule. Näituse patroon on välisminister Lavrov. Ei puudu ka Tsereteli ja see on juba väga kole. Kätlen selle ja teise ülemusega ja allkorruse kabinetis eliitnaistega. Eestlaste vastu on ilmselge huvi, kuulan rohkeid komplimente ja küsin, kas huvi on ikka terve või ebaterve. Ei jää mul muud midagi üle kui jääda iseendaks. Ja seda ma ka teen. Küpsistan ja šokolaaditsen. Lätlannad Dovilē jt tirivad mind viimaks pressikonverentsile. Olengi NSVLis tagasi.
Märkmed näitusest. Neevalinna kunstnikud on läbi aegade maalinud küll Sankt-Peterburgi, Peterburi, Petrogradi ja Leningradi. Nüüd maalivad Leningradi oblastisse kuuluvat SanktPeterburgi, aga välja tuleb ikka Pariis aastast 1890.
Kuhu nad tegelikult sisse on kirjutatud, teab vaid kunstiakadeemia majavalitseja, kes on kõike näinud ja teab oma kohta. Kas Neevalinna kunstnikud on tõesti Pariisi mõjuagendid?
Siiditikand ja Tatjana Nazarenko. Yan Lee ja Yao Khunin esindavad siiditikandit, Tatjana Nazarenko ainuisiklikult iseennast. Näituse avamisel näen, kuidas tuleb avada suurel näitusel oma isiklikku boksi: ikka šampuse, veini, viina, viski ja konjakiga. Kõik on teretulnud. Rahvamassi taga töid ei näegi. Külalised on kõik väga kallid ja ilusasti vananenud. Ainult kalli konjaki ja viski kohta ei ütle keegi kunagi tagaselja: „Sa igavene vana krõhva”. Naeratused talle. Tatjana oli juba 1980ndatel kunstiakadeemikutega ühes žüriis. Hakkas kehtima Brežnevi doktriin „tööst loomingulise noorsooga”. Tatjana rida oli mõista noori. Üldse on ta mõistev inimene olnud. Ta mõistis Brežnevi aega, mõistis Pugatšovi aega, mõistis Andropovi läänelikke prilliraame ja tema keelteoskust (mida ei olnud), mõistis Andropovi perekonna tragöödiat (tšehhi teisitimõtlejate pärast kaotas tema naine 1968. aastal Prahas närvid), mõistis ka edaspidist. Mõistis ja lõikas kasu. Tatjanast tehakse filme ja lauldakse laule. Ükski eesti kunstnik ei pääse kodumaisesse laulumängu. Ja keksumängud tähtedega jäävad ka ära. Tatjana on igasuguste asjade laureaat, professor, meistriklassi juhataja, teeneline. Tal on olnud 36 personaalnäitust, kolm neist Tretjakovis ja igal pool, kus näitusi tehakse. Praegu vahendab ta oma töödes 1920ndate vene emigratsiooni meeleolusid. On see lunastuse otsimine? Tööd on olemas, polegi jõhkralt pahad, väljamaa keeles on nad hillitsetud, kui ainult ei oleks seda tema va firmamärki – konjunktuuri maiku man. Aastatepikkune kunstiakadeemia teenimine on teinud temast slaavi maalikunsti esileedi ja viinud ta vene emigratsiooni kannatuste kannatamiseni. Kuhu on kadunud kannatades 90 aastat? Seda ei tea keegi. Kunstimedalite särasse? Samas on muidugi see ka enese ülestöötamine, nii nagu seda emigratsioonilgi teha tuli. Kurb lugu.
Galeriid. Sankt-Peterburgi (Leningradi oblastis) galerii The City of Inspirations lajatab jälle Moika sildadega. Kaua see säbarlainetus kestab, miks lained pärale ei jõua? Sildade ja kanalite maalimise maksumus hakkab kindlasti lähenema juba ehituskivide maksumusele. Ükskord peaks ometi see eelmise kunstipõlvkonna pealt spikerdamine lõppema! Esimest korda peaks ise elama asuma. Lapsed juba suured, saavad ise hakkama. Selliseid suuri ja väikesi tragöödiaid on see näitus tungil täis. Rikkalik peolauatäis luhtunud unistusi. Vene kunstniku saatus – kaduda sõtta, akadeemiasse või vangi.
Talvemaalijad: talve jätkub Venemaal igale poole. Enamasti veab töö välja kevadtalvele omane hele-tumeduste kontrast (pori ja lumi), nii et loodus tuleb kunstnikule ise poolele teele vastu. Pool honorarist kuulub talle. Sankt-Peterburgi galerii N-Prospekt esindab melanhooliat, helluseteraapiat ja käredat pakast. Vanade ära proovitud vahenditega sünnivad uued põlvkonnad kunstnikke. Puu ja põõsas on iga võimu ajal puu ja põõsas – peaasi et veini annaks. Peotäis talvemuinasjutte.
Pimedal ajal venivad need jutud pikale. Tuleb päästev uni. Lumelaviine juttudes ei esine – kunstiakadeemias nende maalimist ei õpetatud. Seda ei olnud õppeprogrammis. Lihtrahva seas laviine ei esinenud, polnud kombeks. Tüdrukud ja ojad. Lõputu rida noori tüdrukuid riietega või ilma ületab eriti kaunist oja. Mõnel juhul mängib teisel kaldal Petruška vilepilli ja see annab tüdrukutele nõtkust ja otsustavust. Juhul kui Petruškat ei ole, siis on tüdrukutel kõik teed edasi valla. Rashad Alekberov: „Vaade ühele linnale kahest vaatepunktist.” Punkt kindlasti kirjas! Lausa kaks tükki!
Naabermaa ei saa läbi ilma Aija Zariņata, kes imearmsasti teeskleb oma kolmemeetriste maalidega laste värvilist maailma. Need ülisuured lelud ajavad igale lapsele hirmu peale. On see kunstivõõrutusravi, kaitsepookimine, kättemaks lapsepõlve eest?
Lastepeletamisega teisel moel tegeleb ka läti kunstnik, Läti kunstiakadeemia maalikateedri juhataja Ivars Heinrihsons. Mustadest värvijuppidest on ta koostanud ta linna, mille keskel möllab helevalge ja läbipaistev King Kong, kes ei ole eestlaste ega ka lätlaste eriline sõber. Ivars on aga eestlaste, ka minu sõber. Nii et igati poliitiliselt ja ka kunstiliselt korralik tulemus.
Et-ometi-midagi-juhtuks-pildid. Pimeda akna all ootusärevil öösärkides tüdrukud ootavad midagi, kas või välku. Oleks homme koolis midagigi rääkida, saaks vihjata, mõista anda, et … Ja välk tulebki. Tellimise peale, nagu pitsa. Väike mõnus välguke, aga küll ta homme gümnaasiumis müristab. Keegi – see ainus – peab ju ometi aru saama. Eesti kohta on mul ainult üks kriitiline märkus. Karistamatult kasutab oma töödes kangialustest ja rentslist leitud esemeid Lemming
Nagel. Kuidas tema professionaalidest kolleegid seda välja kannatavad, pole teada. Käiku läheb kõik, mis ta leiab: vanalt Lasnamäe lennuväljalt koju tassitud kunstiliselt küpseks põlenud lauajupid, avariisse sattunud autode iluvõred, mis ei olegi enam nii väga ilusad. Kõigest saab teha kõike, arvab ta teadvat. Paratamatult tuleb meelde ühe Neevalinna kunstniku saatus, too tegeles analoogilise asjaga. Kuna läheduses olid välisriikide konsulaadid, siis leidsid ameeriklased ta kähku üles ja tegid ettepaneku tulla New-Yorki puhastama. „Teenid igal juhul rohkem kui kodus,” meelitasid nad noort poissi üle ookeani. Aasta pärast tuli poiss norus peaga koju tagasi, sest seal kaugel maal ei osanud ta võõra prügiga kunsti teha: ta ei tunnetanud seda prügi, ei leidnud seoseid üles, tal polnud mälestusi kuhugi kleepida, ta polnud välismaal elanud.
Tööd jäid eluvõõraks.
Kui euroremont kunagi meie prügilasse jõuab, jääb L. N. töötuks. Aga pole hullu – uus amet on selgeks õpitud – teenelise prükkari oma. Muidu jätab Eesti väljapanek hea mulje, seda jätkub ka ajaloolisse ossa. Vaikusekudujate selts on näitusel ka oma koha leidnud. Kõik on neil hästi korras: õunad vahelduvad pirnidega õiges järjekorras, valgus kuldab maad, vääratusi ei ole, õunad ei kuku pähe, mõtteid ei tule.
Oluline on vaid see, kui mitmeks -ismiks lagunes kunstiakadeemia ning milline neist pärib kinnis- ja milline vaimuvara. Äkki ta stagneerub molekulideks ja neist koostatakse uut võimast rühma. On ta üldse kuhugi kadunud? Üks pataljon pilte kujutab värvisoolikate sõnasõda. Teine, suurem pataljon kujutab vene kiriku võitlust tarbimisühiskonna lohega, äriga. Mõlemad muidugi tarbivad midagi, üks püha kolmainsust, teine ehteid, soenguid, maniküüripediküüri ja teisi koledusi. Parimaks näiteks on V. Blisnjuki seeria „Hüvasti, kodulinn”, kus reklaamid varjutavad vene kiriku kuldseid kupleid. Kurb on. Ilgelt kurb! Aga see on moes. Kristus on üles tõusnud! Ai ta, molodets! Paljud pataljoni reavõitlejad töötavad trükiasjanduse alal ja õpetavad teisi reklaame tegema! Paradoksid on ka moes.
Rõõmsaks teeb meele Jelena Kisel Moskva kunstnike liidu klubist Linnakeskkond. Ärge tulge meile ütlema, et kunstniku nimel pole tähtsust. Jelena Kisel maalis kissellilaadse maalitehnikaga autoportree. Nämm-nämm! Kümnete meetrite kaupa on seintel autoportreid. Mõned on isegi välja pannud allahinnatud koolijoonistusi (olevat graafika). Muidugi on teise inimese sisse raske näha, kui oled õppinud vaid plastilist anatoomiat. Inimesest räägiti õpiaastatel vaid tsiviilkaitse tundides või siis, kui oli teemaks „inimese roll ajaloos” (partei ajaloo tundides). Ei mingit kehakeele tundmist, nagu nõudis oma õpilastelt Voldemar Panso. Nii ei jõutagi teise inimeseni, ei ole haaret, ei ulata, see ala on tagurpidi privaatne ja tekitab võõristust. Isegi maali „Arlekiin” koomika ei ava kõvasti kinni löödud ust. Erandiks on galeriis Persona eksponeeritud maal „Visiit”, kus kuningas Leari meenutavale hirmunud ja kägaras kunstnikule ulatab oma visiitkaardi Vikatimees, Vana Surm ise. Head kombed kõigepealt!
Laupäev 12. III
Minu lesimise päev hotellis Artell Teatri põiktänavas. Ma armastan Moskva põiktänavaid ja pelgan magistraale.
Korrus allpool oli kunagi hiina saun (mis see veel oli, ei tea keegi. Külmade leilikividega saun?). Praegu tegutseb seal disko. Päris all on klubi Arseenik, mida valvab väga puhtaks pestud ja valge kass. Mitte kass Beemot, vaid lihtsalt valge. Klubis tegutseb ka teatritrupp. Hotell ise jääb kiviviske kaugusele Kremli müürist ja lutsukivi viske kaugusele KGB (FSB ) majast Lubljankal. Mnemoturniirist tean, et see maja ehitati Vene esimeseks kindlustuskompaniiks. Hiljem seal elusid eriti ei kindlustatud, aga kindlustuspoliisi ka ei pidanud maksma.
Muidugi eelistaksin hotellitoa asemel ööbimist heinakuhjas Punasel väljakul, mille ümber laulavad ja tantsivad vene külatüdrukud, aga ma ju tean, et 290 euro eest kahele seda ei saa. Pealegi tantsiksid tüdrukute asemel passikontroll pommikoertega.
Vahetevahel tuleb silmade ette veel pildikesi – üldistusi näitusest. Realissimus-generalissimust esindab peale paljude teiste galerii Blasov ja Ko „Orhideedega” ja „Vaikse lahega”. Selgub, et „veel õitseb” pärsia vaip. Eriti usinasti harrastatakse realissimus-generalissimust nendel maadel, kus fotograafia pole veel ennast ilmutanud. Vana hea uus -ism on sündinud – neostagnatism. Kunstiakadeemia tükeldamise tuhast. Seda on näitusel rohkesti. Omaloomingut on väga vähe, „mina ise olen ja teen”-hoiak on hoolikalt peidetud, selle ilmnemine võib tekitada pahandusi, jätta leivast ilma. Kogu aur peab minema oskuste omandamise peale, mida nende oskustega peale hakata, ei tea keegi. Meenub mulle üks Harkovi tüdruk, kes pärast kahekuulist Moskvas töötamist kuulis oma kodulinna kunstižürii hinnangut: „Seal Moskvas võite ju nii teha küll, aga meil on kombeks teha hoopis teisiti.” Siis pööras ta pilgu eestlaste poole. Varsti kuulis ta Moskva žüriis hinnangut: „Teil on tekkinud Balti aktsent”. Praegu elab ja töötab ta edukalt Manhattanil, saatis mulle oma sõbranna aknast tehtud foto kaksiktornide varemetest. Näitusel oli väljas ka häid liikuvaid objekte. Väga liigutav!
Pühapäev 13. III ja ärasõit
Olupildid Moskvast Hommikupalvus ja -pudru Artellis. Kassisilitamine ja lähebki lahti EV saatkonna kultuuriatašee Helene Tedre juhtimisel sõit galeriisse Garaž (rahvusvaheline videokunst) ja kaasaegse kunsti muuseumisse Petrovkal. (Hoovi peal kari Tsereteli kujusid). Peale näitusi lõunasöök nurga taga kortsma@tarasbulba. ru ukraina restoranis. Juba esimene suutäis jätab pipra ja teiste vürtside ülikülluse (ja see on väga leebelt öeldud) tõttu suu lahti. Väga mugav toitu sisse vohmida! Asja ei leevenda ka kaks pitsi head mädarõikaviina. Serveeritakse marineeritud küüslauku koos marineeritud heinaga, punastest verelibledest verivorsti ja valgetest verelibledest saksa vorsti ja siis veel seda ja teist sama vinget. Toit on tõesti maitsev ja kõht oli ka tühi. Tõeline söögiorgia! Pipramahlas leotatud maks. Kissell vürtsidega! Sorts sinepit peale.
Meenuma hakkab alles äsja möödunud elu ja mannavaht. Ja muidugi pressikonverentsi õhkkond, mis oli nõukaaegset rahvaste sõprust ja mannavahtu tungil täis. Vaatamata muutustele olime me ju olemas ja ellu jäänud. Kolmkümmend aastat tagasi olime kolmkümmend aastat nooremad ja meie tervis oli ka parem. Meile meeldisid nooremad tüdrukud. Mäletan isegi, et ükskord sain ühelt tüdrukult matsuga põsemusi. See on siiani meeles, oo jaa! Mida ma Moskvas ei näinud? Ei näinud hotelli vastas ööpäev läbi lahti baari interjööri, sest baar oli kinni. Vale aeg oli. Kõrvalmaja Stakanis jäi ka käimata, see oli ka kinni, aga ausalt kinni. Kell polnud veel 11.
Tagasisõidul tabab mind keset Vene avarusi äge gastro-ösofaagne kärsitus – verejooksu sündroom (!) ja juba Tallinnas ootab mind viietärniline intensiivravi palat, raviks jäävesi, tilguti ja nälg. Isegi pipraplaastrist mõtlemine keelati ära. Toibuda aitas rinnasoe kummelitee: noor sõstrasilmne neiu jahutas minu jaoks tulist kummeliteed oma rindade vahel, kuni see haigele parajalt soe oli. Tahate sellist ravi proovida? Selleks peate sõitma Moskvasse, jaamast otse Tarass Bulbasse ja korraldama seal söömisorgia. Peate kohapeal lugema Tarass Bulba Newsi ja kaks pitsi mädarõikaviina peale haukama. Viietärniline intensiivravipalat on teile Tallinna keskhaiglas kindlustatud! Raviks rinnasoe kummelitee. Ei tea, millal meie maahaiglad ravis samale tasemele jõuavad? Rääkimata jäävad kunstnike ja galeristide koostöövigurid, galeristide roll kohalike kunstnike kunstiturule viimisel. Galerii ei ole enam pelgalt näituseruum, vaid omanäoline äripind, mis on mõeldud kontaktide loomiseks osapoolte vahel, kunstiprojektide tutvustamiseks, nende rahastamiseks, kollektsionääride nõustamiseks, aga aitab – äkki saate liiga targaks. Samuti ei ütle ma midagi hotelli allkorrusel hiina saunas hommikuni tegutseva disko kohta. Palju õudsem oleks kümne miljonilises linnas ööbida täielikus vaikuses nagu hauas. Ilmselt ei saakski üldse magada!