Artishoki vestlusring ehk Mis siis ikkagi on kunstikriitika

Marie Vellevoog

Artishoki III biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring „Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist” Tallinna Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses 21. II. Vestlusringis osalesid Liisa Kaljula, Krista Kodres, Rebeka Põldsam, Maria-Kristiina Soomre, Marek Tamm, Margus Tamm ja Andreas Trossek. III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art? Koostanud Liisa Kaljula, kujundanud Tuuli Aule ja Jaan Evart. Lulu Marketplace, 2013. lk 290. Artishoki biennaali kataloogi esitluse vestlusringi „Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist” võib vaadelda sügisel Marek Tamme arvamusartiklist alguse saanud nüüdiskunsti diskussiooni teatud (vahe)kokkuvõttena. Kuna konsensuslike järeldusteni jõudmine ongi niivõrd mitmetasandilise teema puhul võimatu ning ka lähtekohad on erinevad, siis jäädi ka seekordses vestlusringis pigem baasmõistete defineerimise tasandile. Arutelu keskpunkt kandus aga varem ilmunud artiklitega kõrvutuses nüüdiskunsti olemuse juurest sellest kirjutamise juurde. Kuigi, ühe keskse aruteluteemana kerkis sealgi küsimus kunstikriitika olemusest ning funktsioonist kunstimaailmas. Kriitika võimalikke orienteerituse viise on Boris Bernstein käsitlenud juba oma 1977. aasta essees „Kriitika metodoloogiast”, kus ta jõuab järeldusele, et kunstikriitika võib olla suunatud mitmelt positsioonilt ning kanda endas mitmesuguseid funktsioone ja eesmärke. Ka vestlusringis arutleti kriitika liikide üle, diskussiooni raskuskeskmeks kujunes päevakajalist tüüpi kriitika, mis esineb päeva- ja nädalalehtedes ning on suunatud valdavalt laiemale publikule, eristudes seeläbi spetsiifilises erialameedias publitseeritavast. Just selle liigi puhul esineb ka enim probleeme, mis Marek Tamme sõnul pole ainult kunstikriitika-spetsiifiline nähtus, vaid laieneb samaväärselt ka teistele kultuurialadele ning on tingitud laiatarbemeedia žanrilistest iseärasustest, mis seavad esikohale uudisväärtuse.

Rääkides kunstikriitika suunatusest eri tüüpi publikule, on vajadus nii-öelda „kohaspetsiifilise” ehk konkreetse väljaande lugejaskonda arvestava kriitika järele ilmselge. Sellegipoolest pole mitte kõigi kunstikriitika tekstide puhul võimalik tajuda, et kirjutajal on olnud ettekujutlus tema kirjutise publikust ning päevalehtedesse, Sirpi või KUNST.EE-sse laekuv tekst ei erine põrmugi oma metodoloogilise lähtepunkti osas. Minu arvates võiks aga kriitika kohaspetsiifilisus olla enesestmõistetav: see aitab astuda olulise sammu nüüdiskunsti parema kommunikeeritavuse suunas.

Publikule kohandamise kõrval toodi kunstikriitika mitmekesistamise olulise aspektina välja ka kirjutajate ringi laiendamine: nüüdisaegses interdistsiplinaarses ühiskonnas on loomulik, et lähtuma ei pea ettemääratud tööjaotusest, vaid kunstikriitika tekstide autoriks võivad olla ka teiste erialade inimesed, mis ehk samuti aitaks kaasa edukamale suhestumisele publikuga. Samas nenditi ka vajadust käsitleda eeldusena vähemalt mõningast huvi ning kunstimaailmaga kursisolekut, et vältida valeloogikal ja vääradel faktidel põhinevaid artikleid.

Kriitikafunktsiooni küsimuses puudutati ka kriitika rolli teose või näituse publikule vahendamisel. Kuna suur osa näitustest kestab vaid paar nädalat, jõuab kriitikatekst enamasti ilmuda vaid järelehüüdena ning reaalne teos selle tagant on juba kadunud. Seetõttu peab kriitikateksti puhul olema tegu ka iseseisvalt funktsioneeriva teosega, mis toimib lugejale ka konkreetset näitust nägemata. Diskussioonis osalejad leidsid, et seos algse teosega ei tohi ka täielikult kaduma minna. Seega peaks kriitika leidma ideaalse tasakaalupunkti teose kirjelduse ja niinimetatud „eneseküllase monoloogi” vahepeal.

Mõningasi erimeelsusi võis aga täheldada küsimuses kriitika rollist tõlkija või tõlgendajana. Marek Tamme arvates ei peaks kriitik tänapäeval võtma teoste seletaja rolli, vaid peaks selle asemel looma võimalikult rikkalike tõlgendustasandite ruumi teose ümber, sulgemata selle käigus ühtegi teed teoseni. Sellega töötaks kriitik kui kaaslooja autori kõrval. Vastukaaluks rõhutas Krista Kodres siiski vajadust vahendada kunstnike kõrval ka teoseid ning miks mitte ka tõlgendada professionaalselt ja loovalt teoses peituvat. Kindlasti tuleb ka selle küsimuse puhul leida kahe suuna tasakaal, avada publikule informeeritult teose tähendustasandeid ning paigutada see üldisesse konteksti, kuid joonimata selle käigus ette kohustuslikke raame, mis pärsivad iseseisvat tõlgendusvõimalust.

Kunstikriitika kohati kehvapoolse seisukorra üks oluline põhjus on kindlasti Kodrese poolt vestlusringis mainitud professionaalse väljaõppe puudumine kohalikul väljal. Kunstikriitikaalane väljaõpe põhimõtteliselt puudub, piirdudes vaid ühe semestripikkuse ainekursusega EKA kunstiteaduse magistriõppes. Nii et ainsaks alustamisvõimaluseks on seega hakata lihtsalt kirjutama ning – nagu Rebeka Põldsam vestlusringis ka mainis – kasutada õppeplatvormina mõnda kultuurilehte. Sellisel kombel heatasemeliseks kriitikuks kujunemine nõuab aga järjekordset elementi, mis siinsel meediamaastikul enamikul juhtudel puudub – põhjalikku toimetaja tagasisidet. Tõenäoliselt ajapuuduse tõttu on konstruktiivsed kommentaarid kriitikateksti kohta pigem erand kui reegel. Erinevalt kunstnikest, kellel enamasti on siiski lootus oma töö kohta tagasisidet kuulda, on see tõenäosus kriitikute puhul peaaegu nullilähedane.

Oluliseks vestlusringis tõstatatud küsimuseks kujunes ka kunstikriitikute sõnakasutus ja metakeel. Selleteemalise diskussiooni katalüsaatoriks võib pidada Artishoki biennaali kataloogis ilmunud Alix Rule’i ja David Levine’i artiklit, kus käsitletakse rahvusvahelises kunstikeeles levinud kantseliiti, üleliigselt keerulisi sõnakonstruktsioone ja raskesti mõistetavaid ruumilisi metafoore. Kuigi vestlusringis lahknesid arvamused selle kohta, kas kohalikul kunstist kirjutamise väljal on üldse võimalik rääkida mingist ühisest siseringi keelekasutusest, arenes sellest edasi ka küsimus teooria osast kriitikas. Marek Tamme sõnade kohaselt on kunstikriitikale omane käituda „Tuhkatriinuna filosoofide ballil”, ehtida end võõraste teooriasulgedega ning kasutada mõisteid, mille tähendust täielikult ei hoomata. Eriti arusaamatuks kipuvad sageli kujunema näituste pressiteated ja seinatekstid, mis peaksid küll publikule nähtut avama, kuid sageli pigem koormavad seda keeruliste teoreetiliste mõttekäikude ning terminitega. Tamme kirjeldatud teooria liigkasutamine ning sellega kaasnev name-dropping ehk tuntud teoreetikutele mõjuva põhjuseta viitamine tunduvad küllaltki tihti esinevat ka siinsete kriitikute kasutuses. Eesmärgiks ei peaks sugugi olema aga teooriast lähtuva metodoloogia väljajuurimine, vaid selle põhjendatud ning „kohaspetsiifiline” kasutamine.

Paratamatult aga ei vastuta kriitika üksi nüüdiskunsti kommunikeerimisega seotud probleemide eest. Nagu ka vestlusringis ja sellele eelnenud artiklites mainiti, loob baasi näituse või kriitikatekstini jõudmiseks just kooliharidus, mis pole aga siiani suures osas suutnud kaasa tulla kunstimaailma muutustega. Marek Tamm kirjutas juba diskussiooni alustanud artikli lõpetuses järgmiselt: „… igatsen, et KK õpetamine oleks koolihariduse lahutamatu osa, et me ei kasvataks üha uusi modernistlikke põlvkondi eluks postmodernses (kunsti)maailmas.”* Innustada noori suhestuma kaasaegse kunstiga pole sugugi üle jõu käiv ülesanne, seda tõestab ilmekalt näiteks Kumu hariduskeskuse välja töötatud 4K ehk kaasaegse kunsti kaartide meetod. Olen ise mitmeid selleteemalisi programme läbi viinud ja võin kinnitada, et vaid pooleteise tunni pikkuse iseseisva töö ja arutelu käigus jõutakse alati teoste loovate ja sisukate tõlgendusteni ning loodetavasti nii mõndagi julgustab see kogemus ka edaspidi nüüdiskunsti näitustele sisse astuma. Kuni aga laiemal skaalal pole pakutud võimalust ning juhatust suhestumiseks kaasaegse kunstiga, pole ime, kui publiku ootused kunstisaali sisenedes piirduvad vaid traditsioonilise esteetilistel väärtustel põhineva loominguga. Selleks et muuta kaasaegse kunsti väli atraktiivsemaks ka laiemale publikule, on vaja põhjalikult läbi mõelda, kuidas seda kunsti vahendada.


* Marek Tamm, Kaasaegse kunsti paradoksid. – Postimees 23. IX 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming