Artishoki aastanäitus „X X X”

Liisa Kaljula

Margus Tamm Tallinna Linnagaleriis lõppes nädalavahetusel Artishoki aastanäitus. Artishok on jooksvale kunstikriitikale suunatud ajaveeb, mis on tutvustanud noorema põlvkonna kunstnikke ja uusi kunstist kirjutajaid, aga ka kunstileibel, mille risoomikujuline logo viitab edasitungimisele ja erinevate avaldumisvormide otsimisele. Aastanäitus on paari isikunäituse, mõttepargi ja screening-programmi kõrval Artishoki esimene mastaapsem katse hõivata valget kuupi.

Selle suve kõige intrigeerivam näituseformaat (10 ühepäevast näitust, 100 kunstikriitilist teksti), mis tõstis noored kunstnikud hetkeks staari seisusesse, kus nende päralt oli „galerii ja kirjutav kriitika” ning esitas lausa füüsilise väljakutse tervele näituse skeenele, nii kunstnikele, kriitikutele, publikule kui ka korraldustiimile endale. Ka näituste ümber tekkinud spontaansetes aruteludes oli käibel sportlik sõnavara, räägiti treeninglaagrist, vastupidavusest, keskendumisest, maratonist, sprindist ja tõkkejooksust.

Näituse kuraatoripositsioon, kuigi Maarin Ektermanni ja Margus Tamme endi sõnul taandatud, heitis valitsevale olukorrale kinda, tegemist ei olnud Artishoki kriitikute ja kunstnike esikümne eeldatava taaskohtumisega, vaid – liialdan siinkohal õige pisut – end juba kehtestanud noortele kunstiteadlastele ja veel tunnustamata noortele kunstnikele korraldatud randevuuga. Kui kunstnike puhul oli osavõtu tingimuseks vähene retseptsioon, siis kriitikute valikul sai määravaks just korralik curriculum vitae. Indrek Grigor, Kati Ilves, Margus Kiis ja Elnara Taidre on olnud rohkem või vähem regulaarsed Artishoki kirjutajad, Anneli Porri, Ave Randviir, Maria-Kristiina Soomre ja Andreas Trossek kirjutanud rohkem või vähem regulaarselt muudele väljaannetele, väliskriitikutena olid vett segama kutsutud Karolina Łabowicz-Dymanus Varssavist ja Isin Önol İstanbulist, kõikidel nimetatutel institutsionaalne taust Eesti Kunstimuuseumist, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest ja Tartu Kunstimuuseumist kuni İstanbuli Kaasaegse Kunsti Muuseumini välja. Kunstnikest osalesid Tanja Muravskaja, Liisi Eelmaa, Noolegrupp, Cnopt, Billeneeve, Mihkel Kleis, Sirli Hein, Maris Palgi, Minna Hint ja Jaanus Samma. Hiliste lahtiolekuaegade ja lakkamatu avamismelu varjus seega tõsine päring noore kunsti ja kriitika suhete, monoloogi ja dialoogi kohta, millele viitas ka näituse slogan „Me/We” („Mina/Meie”).

Eelmine säärane katse kohalikku kunstimaailma peo peale võtta pärineb 1998. aastast, mil 14 noort kunstnikku andsid siinsamas Tallinna Linnagaleriis hinnangu 9 valitsevale kriitikule. Tagantjärele jätavad need ankeedid ennekõike vaimuka mulje, kuigi eesmärk oli kahtlemata üllas: kui sügisel tuleb trükist nüüdse näituse kataloog, võib esmaefekt olla samasugune, sest kontseptuaalseid vigureid esines seegi kord, ja seda nii kunstnike kui kriitikute leeris, oli trotsi, oli irooniat, oli eneseirooniat. Andreas Trossek lõi projekti tarvis fiktiivse kõmukriitiku kuju, kelle kollasemaigulised intervjuuküsimused lubasid tal kunstnikke küllaltki süüdimatult provotseerida. Kati Ilves läks ühes arvustuses veelgi kaugemale, fabuleerides terve intervjuu olematu kunstniku Hinna Mindiga („Moodsa analüüsi psühhedeelia” oli ühe teise tema arvustuse pealkiri). Indrek Grigor jätkas Artishokist tuttavat raadiosaadet „Tartu möliseb”, kus ta astus üles erinevates rollides, Cnopti rahvuslike lauludega heliinstallatsiooni arvustades näiteks manifestoloogina, Sirli Heina õudusmaali puhul aga semiootikatudengina, kes peab koduse ülesandena kirjutama vulgaarfreudistlikule järeldusele jõudva analüüsi. Kunstnikest astusid näituse eksperimentaalse formaadiga dialoogi Tanja Muravskaja, kes kutsus kriitikut endaga koos kivi, paberit ja kääre viskama; Jaanus Samma tegeles talle omases elegantses vormistuses signaali ja vastuvõtu küsimustega; lõunasse sõitnud Minna Hint palkas publikuga kohtuma asendaja; samalaadset postmodernistlikku minanippi rakendas uue liikme castingu korraldanud Noolegrupp.

Aga oli ka klassikalisemaid lähtekohti. Kunstnikest otsustasid endaksjäämise kasuks Liisi Eelmaa, Mihkel Kleis, Sirli Hein, Maris Palgi ja Billeneeve, kelle sürreaalse ohufaktoriga loomingu iseloomustamiseks pakkus Margus Tamm Artishokis välja mõiste „uus veider”. Kriitikutest näitas vana head kooli kunstiajaloolisi viiteid ja metodoloogilist akuraatsust pakkuv Elnara Taidre. Margus Kiisi mõttekäigud olid napid, aga tabavad, teatud puhkudel asendamatud. Anneli Porri revüüd olid nauditavad, mahlakas keeles ja enamasti kunstnike suhtes empaatilised. Karolina Łabowicz-Dymanus oli endale võtnud karmi kriitiku rolli ja suhestus pigemini peavoolulise kunstiga. Ka Maria-Kristiina Soomre tundis terve maratoni jooksul puudust peavoolu lõpetatud nihestatusest, mis „eristab kaasaegset kunsti popkultuurist”. Ave Randviir jällegi, õieti ainuke kogu seltskonnast, kes on viimasel ajal tegutsenud palgalise kunstikriitikuna, oli osav üles leidma pisimagi viite popkultuurile ja „avanes seetõttu näiteks Mihkel Kleisi arvustuses”. Isin Önol, kes isiklikel asjaoludel suhestus projektiga vaid Interneti vahendusel, pakkus ka kõige vähem dialoogi.

Artishok on fanzine’i tüüpi väljaanne, kuhu kirjutajad panustavad honorari saamata, aastanäituse töömaht nõudis ennastsalgavust ning pani proovile iga osaleja süvenemisvõime, sallivuse ja ampluaa. Laupäeva õhtul üritust kokku võtvat ümarlauda summutas iga natukese aja tagant viimase osalenud kunstniku Jaanus Samma installatsiooni lühtriklirin. „Pole midagi lapsed, sööge edasi,” oleks ameerika filmis selle peale kostnud pereisa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming