„Ars Electronica 2009”

Raivo Kelomees

Euroopa kultuuripealinn elektroonilise kunsti ja natsionaalsotsialistliku minevikutaaga vahelSelle aasta „Ars Electronica” oli kolmekümnes, teemaks „Human Nature” ehk „Inimese loomus”. Sissejuhatuses nenditakse sisenemist uude ajastusse – antropotseeni (anthropocene). Ajastut iseloomustab inimkonna suur ja tagasipöördumatu mõju meie planeedile: elanikkonna kasv, kliimamuutused, keskkonna saastamine ja suundumine kosmosesse. Nagu 30 aastat tagasi, kuulutas „Ars Electronica” endiselt oma huviks kunsti, tehnoloogia  ja ühiskonna probleemid. Festivali kohustuslikud osad olid näitused, konverentsid, etenduslikud sündmused, millest suurim oli umbes 80 000 pealtvaatajaga „Helipilved” („Visualisierte Klangwolke”, www.klangwolke.at). Massiüritusele tulevad õhtuks soojalt riietatud inimesed peamiselt küll ilutulestiku ootuses. Teema oli „Veeuputus”, selleks valmistati polüetüleenvahust loomafiguurid, mida etenduses osalevad inimesed seestpoolt liigutasid.  Vaatepilt kõndivate plastikloomadega oli üsnagi rabav.   

 

Kummastavuse tehnoloogia

Tavapäraselt otsivad korraldajad tõmbenumbreid,  tegijaid, keda agaralt käsitleb meedia ja kes pälvivad suuremat publikuhuvi. Sel aastal oli esiplaanil Osaka ülikooli professor Hiroshi Ishiguro ja tema mehaanilis-digitaalne nukk kui autoportree, geminoid. See on inimeseprototüübi järgi tehtud telejuhitud robot. Taanlase Phie Ambo filmis „Mechanical Love” („Mehaaniline armastus”) on käsitletud sedasama teemat: Lääne-E uroopa hooldekodude vanurid harjumas mehaanilise beebihülgega  Paro ja samas professor Ishiguro, kelle arvates tema nukk võiks kodus tema koha isegi üle võtta. Ishiguro ütleb irooniliselt, et ta ei tegevat muud kui istuvat arvuti taga. Nii Ishiguro tegevuse kui Ambo filmi kaudu avanev temaatika paigutub nn posthumaansesse konteksti. Selle järgi elame ajastus, kus tehnoloogia täiendab inimlikku olemist, jätkab ja isegi täidab funktsioone, milles inimesed ei ole ise suutelised. Hooldajate põuda  Lääne-E uroopa üleasustatud vanadekodudes aitavad leevendada robothülged, kuna nende häälitsused, imikuvälimus ja abitud liigutused ärgitavad vanurites hoolitsustungi ning tõmbavad nad sellega välja psühholoogilisest ja meelelisest isoleeritusest. Nad toimivad „teraapiliselt”, toovad dementsed ja kontaktivajadusega vanurid suletud maailmast välja.

Ishiguro ei ole selles vallas innovaatiline, pigem värskeim ere leiutaja. Robotite, androidide  ja tulevikku projitseeritud biomimeetiliste humanoidide teema on püsinud aruteluainesena läbi aastakümnete, kui mitte sajandite (meenutatakse antiikseid skulptuure, automata’sid, juudi golemit, Frankensteini jne). Ishiguro puudutab ammu tuntud kummastavuse teemat, võttes appi jaapanlase Masahiro Mori 1970. aastal sõnastatud uncanny valley mõiste, mida võiks tõlkida „kummastavuse oruks”. Graafiliselt võib seda näha skeemil, kus vertikaalsel teljel on tuttavlikkus ja horisontaalsel sarnasus. Idee on selles, et mida täiuslikumaks muutub inimeselaadse olendi välimus ja konstruktsioon, seda suurem on tuttavlikkus, kuni teatud punktini, mil kunstlik või mehaaniline olend, olles välimuselt täielikult inimsarnane, liigub ja toimib ikkagi veidralt ning jätab seetõttu kummalise, zombie’laadse olevuse mulje. Selles punktis langeb tuttavlikkus nulli, orgu:  olevus on võõras, kummastav.

Kummastavuse teemaga seoses viidatakse Ernst Jentschi 1906. aastal kirjutatud esseele „Kummastuse psühholoogiast”. Küsimus on, kas liikuv olevus on tõesti elus või vastupidi, kas elutu olevus võib ka liikuda. Tema kõrval on teemat käsitlenud ka Sigmund Freud essees „Kummastav” („Das Unheimliche”). Freudi järgi sisaldub „heimliche” ehk kodu, maja, perekonna ja tuttavlikkusega seostuv ka selle  vastaspooluses „unheimliche”, mis tähendab võõrapärasust, õõva ja õudust tekitavat. Freud keskendus E. T. A. Hoffmanni jutustusele „Der Sandmann” („Une-M ati”, 1815), kus tegelane Nathanael armub lootusetult automaati, pidades seda naiseks. Arutelu kokkuvõttena võiks tuua järelduse, mida rõhutas Ishiguro: robotite inim- või loomasarnaseks tegemine ei ole soovitud tulemusi andnud, neid ei ole omaks võetud. Nad  on jäänud kummalisteks, väheveenvateks masinateks, millega ei harjuta. Siinjuures viidatakse Sony Aibole, arvutikoerakesele, mille tootmine lõpetati. Hoopis mõistlikum oleks teha olevusi, kellega me ei puutu iga päev kokku, nagu näiteks robothüljes Paro. Keegi ei tea ju täpselt, missugune on beebihüljes.   

Plantimal Edunia

Peapreemia Kuldse Nica vääriliseks hinnati hübriidkunsti kategoorias Eduardo Kaci inimtaim. Projekt „Natural History of the Enigma” teostati aastatel 2003–2008 eesmärgiga luua liikidevaheline organism, mille Kac nimetas Eduniaks (tuletatud Eduardost ja petuuniast). Geenieksperimendi alusena oli kasutatud Kaci  ja petuunia geneetilist ainest. Kümme aastat tagasi tutvustas Kac „Ars Electronica’1”, projekti „Genesis” ja alustas tööd hiljem skandaalse „GFP Bunny’ga”, UVvalguses helendava küülikuga. Kac väitis, et. Kui tollal olid geneetilised katsed seotud hirmuga, siis praegu tervitatakse transgeenilisi eksperimente soojalt.

Plantimal Edunia, nagu Kac selle nimetas, toodab tema enda proteiini. Siin tekivad  küsimused inimlikkuse piiridest. Kac meenutas Emmanuel Lévinasi, kes olevat jäänud ellu koonduslaagris. Ainuke olend, kes olevat temas ära tundnud inimese, oli koer, kes tema peale haukus. Teine mõte: taiminimese õis on selle nägu. Inimesed on pistnud sellesse oma nina, et tunda lõhna – taime „näkku”. Kui taim on suuteline produtseerima tema proteiini, kui taimne masinavärk paljundab  tema geneetilist materjali, siis juhtub see põhjusel, et füüsika ja looduse seadused seda võimaldavad. Ja lõppude lõpuks, on meil, taimedel ja inimestel, ühised kauged eellased. Praegune ühinemine pole muud kui evolutsioonis tagasiminek, ajas tagasipöödumine. See loob selles töös omapärase temporaalse pingevälja. Kac arvab, et Surm kuulub olemuslikult biokunsti juurde, see ei ole metafoor, ja on kummaline kogemus näha osa  endast suremas. Lõpuks tsiteeris Kac XX sajandi alguse luuletajat, kelle arvates poeet peaks kirjutama luulet nii, nagu kasvab puu. Kaci arvates peaks kunstnik kasvatama puud, nagu kirjutaks luuletusi. Transgeeniliste projektide puhul aktuaalne lähenemine.       

Konverentsid

„Human Nature” konverents oli mõnevõrra rituaalne, pikitud ajalooliste meenutustega – kolmekümnes ikkagi. Raske oleks välja tuua tähti peale Ishiguro ja Kaci. Konverents seoses näitusega „See this Sound” („Näe seda heli”) toimus Lentose muuseumis. Cloud symposium  ehk pilvefenomenile pühendatud Internetikonverents, tabas temaatiliselt kõige paremini ajanärvi. „See this Sound” oli pühendatud helile kujutavas kunstis, alates XX sajandi alguse eksperimentidest „silmamuusika” („music for the eye”) ja „absoluutse filmi” osas, kuni äärmiselt aktiivsete 1960ndateni, kui teostati muusikaprojekte kunstis ja kunstiprojekte muusikas. Esil olid meediakunsti ajaloos nii sageli käsitletud  Oscar Fischingeri graafilised eksperimendid heli tekitamiseks. Installeeritud oli Nam June Paiki „Random Access Music” („Juhuslik juurdepääs muusikale”), kus vaataja sai näituseruumis magnetofoni helipea ja seintel kinnitatud magnetlintide abil ise helisid tekitada. Vaataja osaluse mõttes märkimisväärne töö mis kuulub interaktiivse kunsti klassikasse. Tänapäeva „laiendatud visuaalkultuuri” maailma silmas pidades on uurijad sõnastanud  „audiovisuoloogia” , mida distsipliinina ei tunta, kuid mis on siiski olemas kombineeritud uurimisvaldkonnana, sidudes kunsti, teadust ja tehnoloogiat.

Siin peaksid kunstiajaloo, muusikateaduse, tarkvarauuringute, meediakunsti, kognitiivse psühholoogia ja neuroloogia eksperdid oma pingutused ühendama. Pilvefenomenile pühendatud sümpoosionil tegeldi nähtusega, mida pandi tähele alles pärast nn sotsiaalse meedia ja Web 2.0  saabumist. Jutt on suure kasutajahulga töö liitumise tulemusel tekkinud lisakvaliteedist. Tüüpilised näited olid Wikipedia ja keskkonnad, kus keskmise intelligentsiga kasutajate pingutuste liitumine viib „superintelligentse” tagajärjeni, sest tuhanded inimesed on suutelised tähele panema ja mäletama rohkem kui üksikinimene, kui tahes intelligentne see üksik ka poleks. Uues meedias ongi tekkinud olukord, et loengud võib läbi viia puhtalt netiinfole toetudes. Nii Youtube, kui teised keskkonnad sisaldavad kasutajate endi üles riputatud ajalooliselt hindamatut infot. Vähese vaevaga saab laiendada oma silmaringi avangardfilmi ajaloo alal, kui vaadata Youtube’is Duchamp’i, Man Ray, Leger’ ja teiste varajasi filme. Samas on nn globaalaju idee ammune, siia ritta kuuluvad Vannevar Bushi „Memexi” idee 1930ndatel, mis põhines mikrofilmidel, H. G. Wellsi „maailmaaju” idee („World Brain: The  Idea of a Permanent World Encyclopaedia”, kirjutatud väljaandele Encyclopédie Française, 19371) ja Paul Otleti ideed 1934. aastast. Tema visioon sisaldas teadmiste võrgustikke, mis põhineksid dokumentidel, sisaldaksid hüperlinke, otsingumootoreid, kaugjuhtimist, sotsiaalseid võrgustikke, kuigi seda oli kirjeldatud teiste nimetustega. Kas siin tekib uus sisuline väärtus?

Kahtlust ei saa olla. Info leidmine ei valmista enam  raskusi. Kontrast on suur, kui meenutame nõukogude perioodi, kui raamatukogud polnud ülearu rikkalikud ja eksisteeris erifond. Varem kulus palju aega raamatukogude kataloogides sorimisele ja puhtalt füüsilisele pingutusele infokeskkonda (raamatukokku, muuseumisse) jõudmiseks. Sama puudutab koostööd. Siinkohal tuuakse vanade trükiste ja raamatute digitaliseerimise näide. Skaneeritud leheküljed ei  pruugi masintekstituvastusele alluda, inimesi palgata on kulukas. Kui aga sööta tuvastamiseks rasked sõnad paroolilehekülgedele, kuhu kasutajad tipivad lainetava või uduse tekstipildi asemel digitaalse märksõna, osutub võimalikuks rakendada miljonid kasutajad ürikute digitaliseerimisse. See nn pilvepõhisus (cloud computing) sarnaneb võrgustikupõhisusega (grid computing), vahest selle vahega, et esimene ei ole puhtalt  masinlik, vaid inimintelligents liidetakse tehnoloogia vahendusel. Pilvepõhise otsingusüsteemi imekauni visualiseeringu on teostanud ZKM _PanoramaLabor. Projekt „CloudBrowsing”2 (2008– 2009, Bernd Lintermann, Torsten Belschner, Mahsa Jenabi, Werner A. König) võimaldab täisringikujulises ekraanikeskkonnas surfida Internetis, kujutistega on seotud helid, kogemus on hõlmav. 

Neti pilvefenomeni efektiivsust ja sünergiat ei maksaks üle hinnata. Fenomen, mida irvhambad nimetavad slacktivism’iks (lõtkumine), on omamoodi pahupidine sünergia. Sellel on pistmist igasuguse hea-tunde-aktivismiga, nagu Interneti-palvekirjade kirjutamine, Facebook’i sihtgruppidega liitumine, solidaarsuskäepaelte kandmine, samuti sellised lühiajalised head tunnet tekitavad aktsioonid nagu Buy Nothing Day (päev, mil ei osta  mitte midagi) või Earth Hour (Maa tund). Solidaarsuse väljaselgitamiseks on psühholoogid katseidki teinud, pannud inimesed ühte köit tõmbama: osa hakkab ikka looderdama ehk panustama vähem energiat, kui nad oleksid teinud üksinda tõmmates. Väheefektiivse portaali näide on „Save Africa’s Children” („Päästa Aafrika lapsed”) (www.saveafricaschildren.org), kus üle miljoni osaleja on korjanud vaevalt 5000 dollarit.       

Linz – füüreri kultuuripealinn 2009

Seekordne „Ars Electronica” festival leidis aset Linzi kui 2009. aasta kultuuripealinna kontekstis,  olles koos aasta alguses avatud uue „Ars Electronica” hoonega sündmuste keskmes. Kultuuripealinn tähendas tõepoolest kultuuri ja atraktsioone kõigi jaoks. Siiski pidid linzlased kui Hitleri kodulinna elanikud nii mõnegi mõru pilli alla neelama. 2008. aasta lõpul ja 2009. aasta algul toimus ülimenukas näitus „Kulturhauptstadt des Führers” („Füüreri kultuuripealinn”), mis võimaldas Briti tabloidil Linzi natsionaalsotsialistliku needusega  siduda. Teiseks ohuks oli taanduda Salzburgisarnaseks nartsissistlikuks austerluse kehastuseks, mida olevat tõestanud turistide innustunud hüüded „It’s like in Salzburg!” („Siin on nagu Salzburgis!”). Endise tööstuslinnana on Linz teinud kahtlemata hiiglaslikku hüppe teda ümbritsevate mainekate kultuurilinnade Müncheni, Salzburgi ja Viini suunas.

1 World Brain: The Idea of a Permanent World Encyclopaedia. – https://sherlock.ischool.berkeley.edu/wells/  world_brain.html

2 http:// container.zkm.de/cloudbrowsing/Video.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming