Arne Maasik tõlgendab teraskonstruktsioone

Karen Jagodin

Maasiku fotod mõjuvad imeliste konstruktsioonidena, kainelt kalkuleeritud kompositsioonidena.  

 

Rakvere staadioni tribüüni katus.

Arhitekt Andres Kask, konstruktor

Randväli & Karema AS,

ehitaja FKSM AS. Foto: Arne Maasik.

 

Näitus “Teras arhitektuuris” disaini- ja arhitektuurigaleriis 21. III – 5. IV. Näituse on korraldanud Eesti Teraskonstruktsiooniühing, fotode autor ja kujundaja Arne Maasik.

 

Fotonäitust analüüsida on tähenduste mitmekihilisuse tõttu huvitav, aga ka keeruline. Konnotatsioonidest tulvil meedium meelitab kasutama eri koolkondade tõlgendusviise. Meenuvad Baudrillard’i simulatsioonid jaBarthes’i läbipaistvus, Derrida dekonstruk­tivism ja Mulvey visuaalne nauding. Fotograafi valikust lähtudes on arhitektuurifotograafiat jaotatud kaheks: objekti vahetult representeeriva foto puhul prevaleerib moonutustevaba kujutis, kunstiliste fotode puhul käsitletakse optilisi, tonaalseid jm iseärasusi ning kõrvalekaldeid isikupärase stiilina.

Arne Maasiku arhitektuurifotod on vahetud: parima rakursi ja paika rihitud perspektiiviga. Need fotod võivad mõjuda anonüümselt, sest fotograaf ei ole võtnud tõlgendaja, vaid vahendaja rolli. Need on neutraalsed ülesvõtted, kus objekt  mõjub iseendana: keskkond on taandatud ning tegevuse puudumine tekitab ajatuse tunde. Pildil ei ole koperdavaid inimesi või tagurdavaid autosid, vaid üksik hägustunud inimkogu foto nurgas annab tunnistust asustatud planeedist. “Maasik liigub igaveste ja universaalsete suuruste retoorikas,” nagu on kirjutanud Johannes Saar Maasiku Tallinna panoraamide kohta.

Arhitektuurifotograafia lahutamatu osa on masstootmisega levinud ja varem tehtud, nüüdseks ikoonistatud fotode ruumimõju – arhitektuuri ideaalne simulatsioon. Ikoonistatud vaated, ootamatud rakursid, esiletoodud detailid hakkavad mängima meie teadvuses kogemust, mille puhul tuleks küsida: kas mulje, mida endale ehitisest kujundame, põhineb reaalsel kogemusel või fotode vahendusel loodud kujutlusel? Ja kas arhitektuurse objektiga kohtudes suhtleme varem fotode põhjal tuttavaks saanud imagoga või objekti enesega?

Arhitektuurifoto viljelemise seisukohalt on Eestis olukord tänu majanduskasvule ja suurele ehitustegevusele soodus. On, mida jäädvustada. Sisustus- ja arhitektuuriajakirjad on üles ehitatud suurte fotode representeerimise põhimõttele: mida suurem pilt ja lühem tekst, seda rahulolevam on lugeja. Argielu visuaalne müra on seda valdavam, kuna fotode koht ei ole vaid ajakirjade külgedel, vaid kogu keskkonnas.

Fotograafia moodustab arhitektuuri- ja disainigalerii näituse tervikust poole. Täpselt sama oluline on see, mida fotodel näeme: Eesti terasarhitektuuri hetkeseis. Puidu- ja betoonimeeste kõrval on oma reklaamikampaania püsti pannud ka Eesti Teraskonstruktsioonide Liit. Ajavahemikul 2002–2006 valminud 15 eksponeeritud objekti annavad küllaltki selge pildi terase kasutamise levikust. Paraku kohtab valdavalt traditsioonilist lähenemist: terases nähakse vaid tugevat konstruktiivset materjali, sildade ja treppide tehnitsistliku välimuse lahutamatut osa (näiteks Tartu jalakäijate sild, Linnamäe jõujaama sild, Kirumpää jalgrattasild ning vaateplatvorm Suurupis ja Saka klindiastangu trepistik). Erand on Jõe tänava parkimismaja fassaad, kus terasvõrk kannab ennekõike dekoratiivset funktsiooni, luues snobistlikult musta büroohoone kõrval eklektilise kontrasti.

Üllatusi ega uuenduslikke lahendusi ei paku ka objektide tüpoloogia. Lisaks sildadele ja treppidele leidub terast vaid suurtes ühiskondlikes hoonetes. Välja on toodud spordirajatisi (Rakvere staadioni tribüüni katus, A. Le Coq Arena ja A. Le Coqi spordihoone Tartus) ja büroohooneid (CityPlaza, Kaanose ärihoone Järvel), oma funktsioonilt tundlikum on vaid Eesti Panga galerii. Täiesti võõras tundub näituse põhjal olevat teras elamuehituses, inimmõõtmelises arhitektuuris. Tema tugevuse eksponeerimiseks sobiksid justkui vaid mastaapsed vormid. Selle külma ja tugeva materjali imago rõhutamiseks on Maasik keeranud fotod monokroomseks, kerge sinaka varjundiga, mis veelgi rõhutab tules karastunud terase efekti. See ei kahanda aga kuidagi esitatud arhitektuuriobjektide kvaliteeti, nende hulgas on mitmeid arhitektuuripreemiaid võitnud ehitisi. On lihtsalt ilmne, et teras materjalina ei ole ehitajate ja arhitektide seas nii kodustatud kui laialt levinud betoon või puit.

Arne Maasiku koostatud ja pildistatud Eesti terasarhitektuuri näitusel näeb moodsat eesti arhitektuuri moodsal arhitektuurifotol. Võib-olla seetõttu, et Maasik ise on arhitekti haridusega, mõjuvad tema pildid imeliste konstruktsioonidena, kainelt kalkuleeritud kompositsioonidena. Killuke harmooniat anno 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming