Šarūnas Sauka fantastiline realism

Elnara Taidre

Näitus „Mina, maalija Šarūnas” Kumus kuni 29. IV, kuraator Tamara Luuk. Suhestuda leedu maalija Šarūnas Sauka töödega pole teatud mõttes lihtne: säravate värvidega kaugelt ligi meelitavad maalid on hoopis lõks, sest veidi tähelepanelikumal vaatlemisel hakkab silm eristama hoopis ebamugavaid, kui mitte eemaletõukavaid stseene: üksikasjalikult maalitud kaunite lillede, puuviljade ja kalliskivide kõrval on samamoodi detailselt kujutatud kannatavaid, haavatud, moonutatud ja väänlevaid inimkehi. Sauka kütkestavust ja eemaletõukavust ühendavaid maale on ebamugav vaadata ka selle tõttu, et postmodernistlikule tolerantsusele ja pluralismile vaatamata ei haaku need modernismi „hea maitse” sõnastamata reeglitega, mis ei tunnista sisu literatuursust ja vormi detailide kuhjamist. Sauka allegoorilisi kompositsioone ei saa nimetada ka kontseptuaalseks kitšiks – nende sõnum on süngelt tõsine ja valus, mitte irooniline. Just Sauka literatuurseks kippuv sõnumikesksus ja detailirohked nägemuslikud kompositsioonid võimaldavad aga luua seoseid hoopis teistsuguse XX sajandi kunstiloo suunaga kui kanooniline meediumikeskne maal. Üks selline nähtus on kohe pärast Teist maailmasõda loodud nn Viini fantastilise realismi koolkond. Selle kunstimeetod kujunes vanade meistrite maalitehnika põhjal, nii loodi esoteeriline, sümbolistlik omamaailm. Ernst Fuch, Arik (Erich) Brauer, Wolfgang Hutter, Rudolf Hausner jt otsisid kunstiajaloos eeskujusid, mida saaks omakorda seostada visionaarsusega: oma „eelkäijateks” valisid nad Hieronymos Boschi, Pieter Bruegheli, Matthias Grünewaldi, kelle töödes näeme realistlikku kujutamisviisi kõrvuti varauusaegse müstitsismiga. Õigemini mitte realistlikku, vaid detailitäpset kujutamisviisi, sest illusoorselt kujutatud detailidest moodustatud tervik on realistlikust üsna kaugel: kaleidoskoopilise detailirikkuse tõttu on kompositsioon pigem ornament kui tõetruu kujutis, pigem unenägu või nägemus kui tegelikkuse pilt. Kuigi fantastilist realismi käsitletakse sageli sürrealismi ühe suunana, eristab fantastiliste realistide töid suurem poeetilisus, muinasjutuline atmosfäär, kuhu põimitakse universaalseid sümboleid (kaunis neid, tark, kuningas, ükssarv, madu/draakon), pigem jungiaanlikke arhetüüpe kui sürrealiste huvitanud freudistlikke sümboleid.

Viini fantastilise realismi koolkonda on 1970. aastate alguses tutvustanud eesti lugejatele almanahhis Kunst Tõnis Vint, kes käsitles fantastilisi realiste seoses Eduard Wiiralti võimalike mõjutustega (1937. ja 1940. aastal oli Wiiraltil Viinis isikunäitus).¹ Kummalisel kombel võib ka Sauka kompositsioonidele leida tugevamaid paralleele Wiiralti „Põrgus” ja „Kabarees” kui tema eesti kaasaegsete, 1980. aastate figuratiivse maali laine esindajate Epp-Maria Kokamäe, Raoul Kurvitza, Jaak Arro, Lembit Sarapuu jt töödes, mille puhul oma erilise kujundimaailma, isikliku mütoloogia loomine on samuti väga oluline erijoon. Sauka maalide nagu ka nimetatud Wiiralti suurtööde puhul on oluline rõhutatud tehniline meisterlikkus, millega luuakse fantaasia- ja kujundirikas visuaalne maailm: see luuakse sealjuures suure põhjalikkuse ja detailsusega äärmiselt pessimistliku, lausa apokalüptilise sõnumi edastamiseks.

Seejuures iseloomustab Sauka töid pidev ja teadlik dialoog vanema kunstiga, nimelt kristliku kunsti(traditsiooni)ga, aga ka kristlusega laiemalt. Ta kasutab viiteid kristliku kunsti ikonograafiale ja kristlikule kontseptsioonile (pattulangemine ja patukahetsus, lunastus), kuid pöörab need kohe pea peale, et eitada soterioloogilist sõnumit ja rõhutada väljapääsmatust inimkonna pahelisusest. Kompositsioon, mis kaugelt vaadates meenutab paradiisipilte (näiteks Neitsi Maarja kroonimine taevas), osutub hoopis „Põrguks” (1991–1992), kus tegemist pole inglite ja pühakute asustatud paradiisisfääride, vaid lõputut kannatust valmistavate põrguringidega. Samasugune inversioon, kus kauni aia õnnistatud meeleolu kasvab üle verejanuliseks orgiaks või enesetapu ümber toimuvaks mõtestamata tegevuseks, on võtmeteema ka töödes „Mõrv restoranis” (1999–2000) ja „Enesetapp” (1995). Jõudnud paradiisi (või kaotatud Eedeni aeda), ei saa inimesed aru, mis toimub, on eksinud ja pimedad taeva valguse suhtes.

Niisamuti on sageli eksinud Sauka maalides korduvalt esinevad palverännakuid meenutavates rongkäikudes osalejad, kes seostuvad ka Pieter Brueghelvanema allegooriaga „Pime juhib pimedat” (1568): palverännakust puhastumise ja lunastuse nimel on saanud siin mõttetu ekslemine, kus osalejad on oma algse ülla eesmärgi unustanud. Sauka rongkäikude tähendus on pigem lähemal surmatantsu memento mori sõnumile: rongkäik muutub kummituslikuks ringmänguks, kust pole võimalik pääseda. Pole võimalik pääseda ei kannatuse või ohverduse ega ka alandliku palvetamise kaudu: põlvitava palvetaja poosis lootusetud tegelased rändavad Saukal tööst töösse. Haruldane erand on näituse üks helgemaid kompositsioone „Pagemine” (1990): sealne meeleolu on rahulikum ning palvetavale naistegelasele järgnev kääbuste armee mõjub nagu üks õndsa näoilmega mehike. Siiski toob siia ärevat meeleolu lae all putuka kombel roomav alasti mees, kes vaatab tühja pilguga kustunud elektripirni lae/taeva all.

Valgus, mis paistab taevast, võttes sageli ka konkreetse elektrilambi kuju, on veel üks oluline motiiv Sauka ikonograafias. Selle tähendus on ambivalentne: ühelt poolt on see kõrgema jõu, headuse lubadus, mida küll stseenide tegelased enamasti ei märka või ei oska selleni jõuda. „Žalgirise lahingu” (1986–1987) leedu päritolu Poola kuningat õnnistav taevalik valgus on muutunud kunstniku hilisemates töödes inimsoo parandamatuse kurvaks täheldamiseks; ka „Taevasseminek” (2011) ei ole väljapääs magala bakhanaalist, vaid salakaval lõks. Sauka töödes ei ole taevas inimeste vastu heatahtlik, vaid saadab neile pärli- või makaronivihmaga kaela kiusatuse või karistuse: taevast sajavad kivid, rahe, munad jne. Selles mõttes tundub õigustatud viide gnostikute filosoofiale Sauka fenomeni käsitlevas Algis Uždavinyse artiklis.² See kontseptsioon näeb meie maailmas ebatäiusliku jumala omakorda ebaõnnestunud loomisakti tulemust, ning on lähedane Sauka maalides väljenduva maailmatunnetusega.

Ebaõnnestumine, altvedamine, absurdiloogika on kesksed teemad Sauka pahupidi maailma kujutistes, kus mitte inimene ei söö banaani, vaid banaan hammustab tal pea otsast ning lae all roomab eksinud mees. Selle võtab päris hästi kokku „Maasikamees”, ilusate maasikakujutistega kaetud skulptuur, kus ristilöödud Kristuse altarikujudest tuttav askeedikeha on ühendatud fašistlikus tervituses väljasirutatud käega. Maasikakujund seostub kõnekeeles suudluse jäljega, mis mõjub omakorda hammustuse, haavana, kuid ei ole selge, kas need on Kristuse õilsad haavad või hoopis midagi muud. Hammustusest järgmine samm on söömine ning armatsevad inimesed Sauka maalidel suudlevad ja õgivad samaaegselt („Mõrv restoranis”).

Haavatud, kannatava keha metafoor jätkub ka aumärkidega ehitud tegelaste kujutiste puhul: kuna aumärgid on kinnitatud otse inimihusse, muutuvad säravad kalliskivid veritsevate haavade sümbol, muu hulgas Kristuse kehal „Viimses peatuses teekonnal” (2011), aga ka stigma „Šiki mehe” (1983) kehal. Alastus ja kehalisus rõhutab siin kaitsetust ja haavatavust, alasti inimkeha tähendust kordab väiksemas mõõtmes puhtaks kitkunud ja piinatud broileri kujutis. Ühe tähtsaima elemendina Sauka visuaalses keeles kordub (alasti ja kannatav) inimkeha ka väiksemal kujul: inimesed-putukad kehastavad inimest kimbutavaid muresid („Probleemidega mees”, 1992), eemalt kaunina näiva arhitektuuri „kivipits” koosneb tegelikult veidratesse mustritesse põimunud sadadest vaglataolisest inimkehadest („Tempel”, 1997; „Valvur”, 2007). Sellised lõputult korduvad pisikesed inimkehad või inimeste pead rahvameres muutuvad psühhedeelseks painavaks kujutiseks.

Kannatava inimese pidevat kujutamist, inimkonna probleemide üle mediteerimist ei saa lahutada Sauka veendumusest, et kristluses kaasneb dialoogiga pidev kahtlemine lunastamise sõnumis. Need on Sauka loomingu sügavamad paradoksid. Tegelastele oma näojoonte andmine võib siinkohal rääkida nartsissismist, aga ka sügavast isiklikust läbielamisest: kunstniku nägu on nii kannataval Kristlusel kui teda piinavatel sõduritel. Sauka kunstnikukuvand haakub modernistliku kunstnikumüüdiga: selle keskmes on otsiv kunstnik-erak, kes ei mõtle teoreetilistes kategooriates, vaid tunneb tungi ennast maalis välja elada. Selle näituse pealkiri „Mina, maalija Šarūnas”, aga ka Sauka hiljutise Moskva näituse pealkiri „Geenius elu ja surma vahel” (2006) pakuvad (suurt) narratiivi, mille keskmes on üksik kunstnikukuju ja tema nägemusliku maali traditsiooni jätkav fantastilise realismi maailm.

1 Tõnis Vint, Eduard Wiiralt, „Wiener Schule” ja fantastiline realism. – Kunst 1973, nr 1, lk 38-43.
2 Algis Uždavinys. Šarūnas Sauka. Vt http://baltic.art.tripod.com/id3.html. Viimati vaadatud 10. IV 2012.