Arhitektide liidu seenioride sektsioon kui initsiatiivrühm

Signe Liivaleht

Kalle Vellevoog vestleb Heili Volbergiga Eesti Arhitektide Liidu seenioride sektsioonist. Arhitektid-seeniorid Berliinis. 2002. heili volberg

Arhitektide Liidu seenioride sektsiooni loomisest on möödas kümme aastat. Seenioride sektsiooni aktiiv kogunes arutelule, tegi sektsiooni põhimääruse, arhitektide liidu eestseisus kinnitas selle seejärel 1998. aasta mais.

Eakate arhitektide grupp käis varemgi koos, tookord veteranide nime all. Need kokkutulekud olid küll kohvitassi-jututubade moodi. Erialaste teemadega oli vähe tegemist ja see hakkas pikkamööda häirima. Tekkiski mõte, et kuna arhitektide liidu põhikirja järgi on võimalik oma sektsioon luua, siis teemegi seda. Mäletan, et oli kõvasti vaidlust, kuidas seda sektsiooni nimetada: mõned tahtsid veteranide sektsiooni, mina isiklikult olin vastu. Nimetasime sektsiooni siiski seenioride sektsiooniks ja nüüd on seeniori mõiste käibel juba igal pool. 

Seenioride sektsioon asutati 5. märtsil 1998. Meie seenioride sektsioon on olnud pikka aega täiesti unikaalne nähtus loomeliitude struktuurides. Tean, et sisearhitektid asutasid alles möödunud aastal seenioride sektsiooni. Seenioride sektsiooni põhitegevus on mitmesuguste erialaste ürituste korraldamine, kusjuures need üritused on mõeldud kõigile EALi liikmeile. Meie sektsioon on väga tänulik kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile: nende toeta oleks sektsiooni tegevus olnud mõeldamatu.

 

Tahaksin tsiteerida Fredi Tompsi ettekannet arhitektide liidu üldkogul 2006. aastal. See võtab ilusasti kokku teie sektsiooni eesmärgid ja tegevuse. Meie kõigi osaks on üks üheaegne ja paratamatult ühine tegevus, mida meist keegi heal meelel tunnistada ei taha: me vananeme. Vanadus ei tähenda aga tingimata seda, et varasemast professionaalsest tegevusest peaks loobuma. EALi seenioride sektsioon tegutseb selle nimel, et ka vanemas eas säiliks erialane vaimne aktiivsus, loominguline mõtteviis ja püsimine kaasajas”.

Sirvisin veidi teie sektsiooni aruandeid ja ettekandeid kümne aasta lõikes ning see on muljetavaldav. Maakonnapäevad, mis on katnud kogu Eesti, arhitektuurialased õppereisid Euroopasse: Soome, Malmösse, Gotlandile, Londonisse, Riiga, Sankt Peterburgi, Stockholmi. On korraldatud mõttetalgusid ja võetud seisukohti arhitektuursetel ja  linnaehituslikel teemadel, tutvutud uue arhitektuuriga Eestis, korraldatud arvutiõppekursusi jne.

Mõned lemmiküritused: 2001. aasta oktoobris oli arhitektide liidu 80. aastapäev. Meie poolt tuli ettepanek tähistada seda seminariga. Seminari teema kujunes arutluste käigus kolleegidega, sh ka Rootsis elava eesti arhitekti Jaak Poomiga. Seminari teema oli „Arhitekti muutunud roll ühiskonnas”. See on väga aktuaalne teema. Peaettekanne oli Jaak Poomilt, kaasettekanne Läänemaa peaarhitektilt Tõnis Padult, peale selle olid veel väga head sõnavõtud Ülar Margilt, Jüri Soolepilt, Krista Kodreselt, Uku Põllumaalt.

Üks lemmiküritusi on veel 2003. aasta sügise seminar „Taasavastatud Noarootsi”. Kuulsin Rein Zobelilt, kes on seal juba aastakümneid igal suvel tudengitega mõõdistanud Noarootsi vanu ehitisi, et see töö hakkab lõppema. Seejärel arenes koostöö EKA arhitektuuriosakonnaga Jüri Soolepi kaudu. Minu teada avaldas  kõik need ettekanded EKA arhitektuuriosakond. See oli tõeline Noarootsi taasavastamine. Kes on vähe sealkandis ringi liikunud, selle võib tõepoolest hingetuks lüüa Noarootsi loodus ja see, kuidas on sinna sobitatud väga omalaadne ja väga tagasihoidlik Rootsi-mõjuline ehitusstiil.

 

Kirjeldatud seminariga Noarootsis haakuvad ka teie igal aastal korraldatud maakonnapäevad, mis ei ole mõeldud ainult seeniorarhitektidele, vaid kogu arhitektkonnale, ja kus alati on olnud esinejaiks kohalikud arhitektid.

Maakonnapäevade mõte on, et arhitektide liit võiks igal suvel teha ühe ringsõidu mingisse maakonda, luua kontakti omavalitsustega ja seal töötavate arhitektidega, tutvuda kohalike olude ja probleemidega, anda nõu, diskuteerida, leida lahendusi. Maakonnapäevad on olnud algusest peale üsna edukad. Kõigis maakondades on arhitekte võetud vastu suure entusiasmiga. Nii arhitektid, kes kohapeal töötavad, omavalitsuste juhid – linnapead või maakonna juhid – on meid vastu võtnud. Maakonnapäevi oleme korraldanud 2000. aastast. Eelmisel aastal toimusid maakonnapäevad Võru- ja Valgamaal, mis olid korralduse poolest parimad, kuna neid juhtis endine Valga ja praegune Võru peaarhitekt Ülevi Eljand. Kes ei olnud Valgas kaua käinud, olid hämmastunud selle linna arengust, sealsetest tehisjärvedest, mis olid muutnud linnakeskuse. Valga uhkuseks on Ülo Peili projekteeritud spordihoone: ehitatud I preemia saanud võistlustöö järgi. Hoone on suurepäraselt asetatud parki, reljeefile. Oleme käinud Saaremaal, Läänemaal, Lääne-Virumaal, Pärnumaal, Tartumaal, Viljandimaal, Põlvamaal ja sellel aastal kavatseme minna Jõgevamaale.

 

Väga huvitavad on ka õppereisid Euroopasse. Kui mainisin, et lähen vestlema seenioride sektsioonist, siis meenus Enn Rajasaarele kohe teie kümne aasta tagune legendaarne reis Gotlandile. Helistati arhitektide liidust ja öeldi, et on võimalus sõita Gotlandile, mille tarbeks seenioride sektsioon on rentinud lennuki. Esimene reaktsioon oli loomulikult jahmatus. Reis läks edukalt ning osavõtjate hinnangul oli ülitore.

Asi algas sellest, et mulle jäi silma, et Kärdla lennujaam reklaamis grupilende Kärdlast Visbysse ja tagasi. Võtsin Kärdla lennuväljale kõne. Sain teada grupi suuruse – tegemist oli väikelennukiga – ja seda, et Visbys on kindlustatud võõrastemaja ja, mis kõige rõõmustavam, grupp võetakse pardale Tallinna lennuväljalt, me ei peagi Kärdlasse sõitma.

Visbys paigutati meid vanalinna külje all võõrastemajja. Unustamatu avastus oli, et prügikorv laua all oli jaotatud kolmeks osaks, juhendavad sildikesed juures: „Paberid”, „Joogipudelid”, „Banaanikoored jm”. Oli aasta 1999!

Kuulsast Visby linnamüürist on muidugi kõik kuulnud. Jalutades linnamüüriga piiratud vanalinna kõige kõrgemas osas, märkate üllatuse ja austusega, kui palju on säilinud madalaid igivanu palkelamuid pikkade tänavate kaupa. Millise lugupidamisega neid korras hoitakse, et nad veel kaua kestaksid. Meile öeldi, et mida vanemad majad, seda rikkamad on nende elanikud. Juulikuus pole ühtki vana palkelamut, mille ees tänaval, munakivide vahel ei õitseks suur kõrge roosipõõsas. Olen ka ise vaimustatud Visbyst ja Gotlandist, kus valitseb eriline elumentaliteet. Loodust hoitakse nii, et isegi maantee teepeenraid ei niideta – seal õitseb karikakar ja moon jt looduslilled. Väljaspool Visby linnamüüri oli hein niidetud, kuid jäetud kasvama väike lagendik tihedalt kasvavaid kobrulehti. Kui kaunis dekoratsioon…

2001. aastal tegime õppereisi Malmösse. Seal toimus Euroopa elamuehituse mess „BO 0”. Eestist võttis osa 38 arhitekti. Näitus „Homne linn” oli väga tugeva ökoloogilise kallakuga. Teiste hulgas olid seal hooneid projekteerinud ka Ralph Erskine, Mario Campi, Jon Ruble, Gert Wingårdh. Kahjuks oli tol ajal täiesti alustamata näituse „nael”, Santiago Calatrava projekteeritud 186 meetri kõrgune tornelamu, Skåne maamärk „The Turning Torso”. Näituse moto oli „Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt, alusta kodust”. Tollal oli Malmös linnapea Eesti päritoluga arhitekt Ilmar Reepalu. Teda ennast me ei näinud, aga ta saatis oma infošefi meiega kohtuma, kes näitas meile kogu Malmöt.

Üks elu kõige raskemaid reise oli sõit 2002. aastal juulis Berliini „UIA 21” kongressile. See oli hullumeelne idee sõita bussiga Berliini. Kongressi peateema oli pühendatud arhitektuuri probleemidele radikaalselt muutuvas maailmas. Saime osaleda mõnede sektsioonide töös, nägime kongressi puhul avatud arhitektuurinäitust, ringsõitudel linnas saime üsna hea ülevaate Berliinist. Olime kõik vaimustatud Sonya keskusest. Käisime ka Eesti saatkonnas ja nägime Skandinaavia ühist saatkondade kompleksi.

 

Seenioride sektsioonil on olnud oluline roll ka arhitektide liidu seltsielu elavdamisel: üks tore traditsioon, mis on pärit seenioride sektsioonilt, on iga-aastane EALi aastapäeval korraldatav pidulik matinee.

Idee tekkis asjaolude kokkusattumisel. Oli tahtmine uutmoodi tähistada EALi tavasünnipäevi (mitte juubeleid). Mõtlesin Pegasusele, mille III korrus oleks väga hea kokkutuleku paik. Pegasus pakkus hommikupoolset aega. Matinee tundus värske ideena.

 

Lisaks seltskondlikule vestlusele ja toitude nautimisele on matineele sageli lisandunud loeng arhitektuursetel teemadel.

Kui meenutan seenioride tegemisi, siis väga huvitavad on olnud seenioride sektsiooni esindajate ettekanded arhitektide liidu suvepäevadel. See on olnud hea traditsioon, et suvepäevade üks ettekanne on alati seeniorarhitektidelt. Pean tunnistama, et need on olnud EALi suvepäevade ühed huvitavamad ja põnevamad etteasted. On kahju, et varasemaid ettekandeid ei ole suudetud salvestada, nüüd on EALi eestvõtmisel käivitatud programm, kus oleme lindistanud seeniorarhitektide meenutusi. Seeniorarhitekte on küsitlenud tuntud kunsti- ja arhitektuurikriitikud. Loodame, et sellest materjalist sünnib kunagi kas dokumentaalfilm või saatesari.

Tahaksin veel ühele reisile tähelepanu juhtida. Möödunud aasta augustis käisime väikese rühmaga Stockholmis. Paljude meie arhitektide reisisihtkohtadest jääb Stockholm täiesti teenimatult välja. Ühepäevasest Stockholmi külastusest on  vähe kasu. Stockholmis on palju uut kõrgetasemelist arhitektuuri. Eelkõige Ralph Erskine’i hooned. Juba üksnes tema Stockholmi ülikooli kompleksi hooned vajavad põhjalikku süvenemist. Tore on linnasisese liinilaevaga sõita Norman Fosteri projekteeritud silla alt läbi. See on ka ainus Fosteri ehitus Rootsis.

Kindlasti peaks tutvuma Hammarby Sjöstadi elurajooniga. See on tuleviku eksperiment. Vee-äärne eliitrajoon on mõeldud umbes 25 000 elanikule. Suurem osa elamutest on juba olemas. Rajooni ehitatakse pikkamööda, kuna see on väga kallis eksperiment. Aga nagu Stockholmi linnavalitsus ise teatas, püüavad nad olla pidevalt ajast ees. Elurajooni teenindab katsetehas. Kogu elurajooni reovesi ja jäätmed muudetakse eri tehnoloogiatega sama elurajooni toitvaks elektrienergiaks ja kütteks. Ka päikeseenergiat kasutatakse väga laialdaselt. Rajoonis asub infobüroo, kus lahkelt antakse teavet ja jagatakse skeeme ja brošüüre selle uudse elulaadiga rajooni kohta. Imestama pani sõiduautode vähesus selles elurajoonis, see on läbimõeldud ühistegevuse tulemus. Ja, muide, elurajoon on ühenduses Stockholmi keskusega väikelaevaliiniga. Laevaühendus on igapäevane, aastaringne ja tasuta (!).

Tahan tuua veel välja ühe teema, mis seeniorarhitekte on vaevanud. Nõukogudeaegses arhitektide liidus toimusid iga nädala neljapäeval arhitektuuriprojektide arutelud ning tutvuti mõne uue ehitusega. EALi juhatus teatas iga kuu lõpul järgmise kuu ürituste kava. Suuremate projektide arutelud olid väga populaarsed. Meil oli siis arhitektide liidul väike saal, kuhu sai seina peale projektid üles panna. Erilise huviga kuulati, mida arvavad projektidest Kotli, Soans, Volberg, Tarvas. Ja alati võeti vastu siis ka otsus, et mida arvatakse projektist, ja mida autor võiks arvestada. Aruteludest oli palju kasu nii autorile kui osavõtjatele – kõik õppisid.

Üllatusega kuulsin ühel EALi üldkogul, et nooremad arhitektid esinesid just sama etteheitega: miks ei toimu EALis enam selliseid arutelusid, kokkutulekuid?

 

Tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on projektide arutelusid tõesti vähemaks jäänud, aga siin on seenioride sektsioonil võimalus initsiatiivi näidata ja arhitektide liitu pisut tagant torkida.

Arutelud, aga ka seminarid võiksid olla koos lähemate naabritega. Mäletan, et ühel üldkogul tegin ettepaneku, et võiks edendada koostööd nii Rootsi kui Soome arhitektidega. Koos SAFAga – Soome Arhitektide Liiduga – võiks EAL korraldada seminari „Tallinna uus siluett”.

 

Loodame, et seenioride sektsioonist on arhitektide liidu eestseisusele tuge ja abi just selliste ürituste korraldamisel. Publikupuudust ei maksa peljata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming