Arhitekt, ruum ja müüt I

J?Soolep

Iga arhitekt on loominguliselt unikaalne.

Chartres’i katedraali labürint. repro

Arhitekti süüst

4000 aastat tagasi hakati Kreetal esimesi paleesid ehitama. Pärimused on meieni kandnud ka Knossose legendaarse arhitekti Daidalose nime. Tõeline tegija on see, kes mõistab asjade olemust ja toimib vastavalt oskustele, kreeklased nimetasid oskust techne ’ks.

Homerose-aegne techne on säilitanud mälestuse veel millestki vanemast. Techne, eriti sepakunst ja metallide käsitlemine, ka tuli ise, puusepakunst ja kudumine on demiurgos ’e kogemusega sarnane teadmine. Seda on raske eristada maagiast, tegevusest, mis avab tee jumalike jõudude kasutamisele.

Daidalos, Knossose labürindi, imeliste ehituste ja riistade looja, kasutas maagiat. Homerose ja Hesiodose tekstidest tuleb välja, et Daidalose pärisnimest on tuletatud palju samatüvelisi tegu-, nimi- ja omadussõnu. Need on seotud loomise, loomingu ja poeesiaga (A. Perez-Gomez, The Myth of Daedalus. AA Files. 1985, lk 50).

Daidala ’t on kasutatud väga laialt: tegusõnana tähendab see “tegema”, “valmistama”, “võltsima”, “kuduma”, “asetama” ja “nägema”; objektina või asjana “kulda”, “kiivrit”, “vööd”, “relva”, aga ka “mööblit” ja “laeva”.

Daidala on seotud ka valgust, heledust ja selgust tähistavate nimisõnadega ning tegusõnadega, mis osutavad “valgustamisele”, “ilmutamisele”. See on valgus, mis ammutab oma jõudu hirmust ja imetlusest. Nii on daidala’l vastupandamatu võime virgutada, võrgutada ja võluda. Daidala võib luua ka ohtlikke näilisusi, illusioone. Poeetide võlujõud viib meid eemale tegelikkusest.

Daidalos kasutab imeriistade valmistamiseks erinevaid materjale. Loomistöö seisneb nende komponeerimises, seadmises õigesse vahekorda. Erinevad materjalid ja nende kasutamise tehnikad viitavad ühele intellektuaalsele mudelile: põhitähelepanu on suunatud osade ja terviku suhtele. Kaks tuhat aastat hiljem tõstab Vitruvius selle arhitektuuri tähtsamaks meetodiks, kuid vabastatuna daidala mõistatuslikust jõust ja taandatuna arvuliseks proportsiooniks ehituse osade vahel ning seejärel osade ja terviku vahel, seejärel techne ’ks Platoni mõttes.

On aasta 2005. Eesti. Maailm lõpetab modernismiga ja astub uude ajastusse. Vana laguneb silmanähtavalt. Tundub, et Eesti arhitekt seisab ikka samal müütilisel positsioonil kui legendaarne Daidalos. Võib oletada, et ta saadab korda aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid (M. Mutt, Arhitektuurialased kuriteod ei aegu. – Sirp 5. VIII) ja saab alati oma tahtmise (J. Urmet, Arhitektid Tallinna linna lagastamas. – Eesti Päevaleht 11. VIII).

Neli tuhat aastat hiljem vaatab avalik arvamus arhitektile, kui vaat et kõikvõimsale kurjale müütilisele tegelasele. Tema tegevuse taustas justkui puuduksid majandus, poliitika, kultuur.

Kirjanik Wimberg arvaks, et arhitekt Daidalos on kaabakas. “Mis teil viga on, arhitektid? Miks te projekteerite selliseid jõledusi? Mis kunst ja ilu see on, mida ainult teie näete, aga tavaline kreetalane ei näe?” küsis ilmselt mõni teine Wimberg 4000 aastat tagasi, kui Daidalos oli valmistanud nahaga üle tõmmatud puust lehma. See oli esimene Daidalose valmistatud daidalon. Nimelt oli kuningas Minos petnud Poseidonit, jätnud talle ohverdamata merest tulnud kauni valge pulli. Poseidon oli oma vihas ära sõnanud Minose naise Pasiphae, kes armus vastupandamatult ohverdamata jäetud pulli. Daidalose imemasin lubas kuningannal lasta end pullil sugutada ning tulemuseks oli härja peaga ja inimkehaga Minotaurus.

Minotauruse hoidmiseks ehitas Daidalos labürindi (labrys – kaksikkirves), kust keegi väljapääsu ei leidnud. Hiljem andis ta Ariadnele head nõu, kuidas kasutada lõnga, et aidata koletise tapnud Theseusel labürindist välja pääseda. Vihane Minos sulges Daidalose tema enda ehitatud lõksu, Daidalos ehitas tiivad, et põgeneda.

Jube hukkamõist muidugi. Daidalos oleks võinud ju tööst keelduda või teha lehma, mis pullile ei oleks meeldinud. Küsime: kas Minosel oli õigus see merest tulnud pull endale võtta, kui see kuulus Poseidonile? Mis Minos ise arvas, kui ta mõtles oma ema Europele? Ja kas see pull, kes varastas Europe Foiniikiast, polnud mitte Zeus ise? Miks on tänaseni Vahemere ääres säilinud igivana komme pidulikul kombetalitusel härgi tappa? Miks ehivad keskaegsete katedraalide põrandaid labürindid, millest enamik lõhuti alles XVIII sajandil, et lapsed ei hüppaks keksumängus “taevasse” ja tagasi? Keeruline on see hukkamõistmine, nii täna kui ka 4000 aastat tagasi.

 

Arhitektuuri tegelikkusest

Umbes poolteist aastat tagasi, 2004. aasta suvel, peeti tolleaegse aselinnapea Peep Aaviksoo eestvedamisel ümarlaud, kuhu olid kutsutud Tallinna linnavalitsuse arhitektuurinõukogu liikmed, tähtsamate ja suuremate arendajate ja ehitajate esindajad ning linna juhtivad ametnikud.

Oma lühikeses sõnavõtus tõstatasin küsimuse: “Suuri inimhulki puudutavatel poliitilistel ja majanduslikel otsustel on alati oma ruumiline dimensioon. See dimensioon võib olla algselt varjatud, kuid alati on ta mingil viisil olemas. Kes on pädev tegema otsustusi võimalike ruumide kohta, millena poliitilised ja majanduslikud otsused aktualiseeruvad?” Kes ja kus teeb või jätab tegemata need otsused?

Kümne suurema ehitaja (kes kõik on suundunud otse või oma omanikeringi kaudu ka kinnisvaraärisse) käive oli üle-eelmisel aastal 16 protsenti kogu Eesti riigi eelarvest. Täna on eelarve kasvanud ja kümme suuremat lähenevad 20 protsendile riigi eelarvest. See on absoluutväärtuselt väga suur raha. Sellesse ei ole veel arvestatud arendajate/investeerijate käive, sest seda on mõnevõrra keerulisem leida ja kokku arvutada.

Süüdistasin sellel  kohtumisel arendajaid monopolismis. See pole traditsiooniline turu-, vaid segmendiline monopolism. Üks arendaja ostab maa, planeerib selle, koostab ehitusprojekti, ehitab ja müüb kõik uuesti maha. Traditsiooniline vertikaalne valdkondade jaotus avalike (planeerimine, projekteerimine) ja eriilmeliste erahuvide (projekteerimine, ehitamine, kinnisvara) vahel on kadunud. Kadunud on ka nende valdkondade piiridel tekkiv konkurents. Kui lisame siia teadmise, et erakapital toetab avalikult või salaja poliitikat ja täidesaatev võim politiseerub vaat et suuremal määral kui seadusandlik võim, siis on tekkinud ühiskonnale suletud ring. Ka poliitilised otsused muutuvad sellise segmendilise monopolismi osaks ja poliitiline võim äriplaaniks ja -vahendiks.

Nii sulavad kokku ehitus- ja finantsvõimsused, arendustegevus ja täidesaatvad poliitilised otsused. Oleks lihtsameelne oletada, et sellisel suurel rahasummal puuduks oma poliitiline lobby. Olgu märgitud, et minu sõnavõtule järgnenud nõutu vaikuse pööras kohmetuks naljaks joviaalne Indrek Toome: seltskond võiks asuda suupistete juurde.

Daidalost meenutades võiks täna viidata veel ühele Eesti arendajaid iseloomustavale tunnusele. See on korporatiivsus. Mitte traditsiooniline korporatiivsus parteide tagatubades, viskiklubides või golfiväljakutel, mis vaikselt kehtestab kartellihindu, vaid korporatiivsus raha fetišeerimisel. Korporatiivsel rahal ei ole enam peremeest, sest ta on nii võimas. Tema juhatustes ja nõukogudes istuvad otsustajad on tema teenrid. Korporatiivne raha ei ole enam vahend, vaid ekstaatiline eesmärk. Kümme või sada miljonit kasumit ei rahulda korporatiivset raha, seda on alati vähe. Härjavärsist kuldvasikas on kohal, seisab kindlalt meie linnade keskustes ning vaatab näljase huviga ringi.

Arendus- ja ehitusteenistused, rääkimata Tallinna laialisaadetud arhitektuurinõukogust, maadlesid juba tulemustega. Tegelikkuse mõjutajad ja toimemehhanismid on kusagil mujal: need on kehtestatud detailplaneeringud, müüdud maatükid, maaga seotud erastamislepingud ja neid kestvalt saatvad poliitilised otsused.

Nii  toodi ka Tallinna arhitektuurinõukogusse linnalisi kleidimustreid, mitte strateegilisi otsuseid. Ometi juhtus ka siin saatuslikke erandeid. Arhitektuurinõukogu takistas jätkuvalt kahe suure linnaehitusliku objekti Sakala keskuse ja Admiraliteedi basseini läänekalda arendamist. Mõlema ehitustehniline hind on kokku umbes 2 miljardit krooni. Tagasilükkamise põhjus on avaliku linnaruumi ahistamine.  

Muidugi ei saa lasta sellisel rahal oodata. Linnapea Tõnis Palts  kuulutas kevadel linnaplaneerimise foorumil arhitektuurinõukogu laialisaadetuks. Linnapeale omase geniaalsusega põhjendas ta seda planeerimise ja arhitektuuri antagonistliku vastuolu, planeerimata linna eeliste ja Igor Volkovi nimetamisega Igor Julmaks. Sel hetkel värske aselinnapea arengu ja planeerimise valdkonnas Aivar Reivik kuulutas diskussiooni käigus, et Sakala keskus on arusaamatult veninud ja pooleteisttunnine koosolek ehitaja Merko, arendaja ja arhitektiga lahendas kõik probleemid. Minu pilk jäi pidama Äripäeva artiklil “Paus suurprojektides lõi Merko käibesse augu”. Äripäev jätab mulje, et üheks põhjuseks on linnavalitsuse piduritegevus detailplaneeringute alal.

 

Arhitekti haridusest

Tegelikkust asendab Eesti tänases elus ainult reaalpoliitika, kus juhtivad parteiliidrid tõsimeeli ei jõua kaugemale kohupiima pakendivärvist ega suuda kokku leppida, kas valetaja valetades räägib tõtt või ikkagi valetab. Seega tegelikkuse endaga pole muret.  On ainult aja küsimus, millal mõni lihtsameelne või küüniline sulesepp küsib aru kurja arhitekti kasvatajalt. Keegi on ju kurja valla päästnud. Kust tulevad need arhitektid, kes kunsti ja ilu teevad, mida ainult nad ise näevad, aga tavaline linlane ei näe?

Seda on ka vähem või rohkem avalikult juba tehtud. Seda tegi ajakirjas  Maja kolleeg Krista Kodres, kes leidis, et  linnaehituse kehva seisundi põhjuseks on planeerimise eelistamine mahulisele arhitektuurile (K. Kodres, Arhitekt ja sotsiaalne linnaruum. – Maja, nr 1). Seda tegi ka ehitusettevõtjate liit, kes oma kirjas teadus- ja haridusministeeriumile palus arhitektuuriosakonna tagasi viia Tallinna tehnikaülikooli. Viimane on tuttav mõte, mis asteroidi rahu ja järjekindlusega tiirutab tagasi igal seitsmendal aastal. Lõpuks ka parlamentäär Mark Soosaar, kes igal võimalikul juhul Catona kuulutab, et Eestis pole kunagi planeerimist õpetatud ja on viimane aeg planeerijad suure raha eest välismaalt siia kutsuda (M. Soosaar. Rahvuslikud vaated ehituskunstis. – Postimees17. VIII).

Kõige lihtsam on vastata Soosaarele. Eesti arhitektuuriharidusega alustati 1917. aastal Eesti rahvaülikoolis, kui tehnikauuringute osakonna programmis olid ka erikursused: arhitektuuristiilid (G. Hellat), linnaplaneering (E. Habermann) ning elumajad, koolid ja seltsihooned (E. Kuusik). Sellest ajast alates on linnaplaneerimine olnud kas suuremal või vähemal määral arhitektihariduse osa ja on seda ka praegu. Eelmisest aastast avas kunstiakadeemia ka urbanistika õppetooli,  kus on võimalik saada laiemat linnakeskkonnaga seotud õpetust. Urbanistika õppetool toetab traditsioonilist arhitektiharidust ja  seal tutvustatakse magistri tasemel linnalisi teooriaid ja kogemusi ka teiste erialade õppuritele. Pärast vaidlust Kodresega olen läbi vaadanud kõik diplomitööd, mis on säilinud EKA arhitektuuriosakonna arhiivis 1972. aastast (mõned ka vanemad). Tulemus oli ootuspärane: leidus nii filigraanseid kui ka häbenemist väärt töid. Ka siis tehti planeeringulisi töid mahuliste kõrval. Vahe on tehnikas, valdkondades ja moejoones, aga arhitektuurne kvaliteet ja ruumikompositsioon on jäänud üsna samasuguseks kogu sellel ajavahemikul.  Vaadeldud paremiku ühetaolisuse paradoks seisneb selles, et iga arhitekt on loominguliselt unikaalne, tema mõtteviis ja loomingulised tulemused eripärased. Nii ei olegi arhitektuuri võimalik õpetada institutsionaalselt ja normatiivselt. Arhitektuuri meetodid nagu ka õpetamisviis on eelkõige hermeneutilise ja seejärel poeetilise kallakuga. Eelkõige keskendub see ruumikomponeerimise valdkonda, mis on üheaegselt nii tähenduslik, funktsionaalne, konstruktiivne ja ka loominguline tervik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming