Argielu-performance ja kaamera vaikiv kohalolu

Hanno Soans

  2003. aastal üles võetud “Telefoni lugu” kuulub koos “Jutlustajaga San Antoniost” (1997)  kahe video hulka, mis olid Toomikul käesolevast näitusepaketist valmis juba enne uute tööde kallale asumist. Seega võib seda tööd pidada näituse kui tervikliku mentaalse konstruktsiooni nurgakiviks. Kolmanda tugipiilarina lisandub dokumentaalsetele töödele 2005. aastal maalitud “Mets”, mille lähtekujundiks on üks konkreetne kummastava mõju ja õõvastava kohamäluga paik, Maarjamäe memoriaalil asuv kuusetukk. See toob lisaks mängu unenäolise mõõtme ning irdse kujundi assotsiatiivsusel põhineva jutustamisviisi, milles võib ära tunda  lühimängufilmi “Armulaud” lähteimpulsse.

Mõlemat dokumentaalvideot võib käsitleda kui omamoodi leidobjekte. Ei sekkumist, ei  lavastuslikkust, ei mingit põhjust kahtlustada kunstilisi ambitsioone, mis argielu teatri performatiivset kulgu häiriksid – lühiühendus teistmoodi tegelikkusega põhineb kaamera vaikival kohalolul. Eriti selge on see “Jutlustaja” puhul. Dokumentaalne formaat on juba iseenesest ühene kinnitus, et selle näituse teemapüstitusi ei saa taandada Toomiku enese eksirännakuile metafüüsilise ballastiga koormatud fantaasiamaailmas. Kuid et Toomik erinevalt paljudest teistest videokunstnikest ei tööta kunagi sekundaarse materjali ehk found footage’iga, taandub töö loomine kunstniku viibimisele õiges ajas ja õiges kohas. Kadunud Kieślowskil olla kord noore dokumentalistina õnnestunud jäädvustada hetk, kui hambaarstitoolil vaevleva patsiendi suus purunes ülepingest puur – õnnetus, mis juhtub võib-olla kord paarikümne aasta tagant, kui sedagi. On selge, et selliseid asju ei saa ette planeerida, ära oodata, stsenaariumi kirja panna – need lihtsalt juhtuvad, omandades tähenduse ja võimendudes alles tegelikkuse orgaanilisest kudumist välja lõigatuna, näiteks näitusesaalis. Sellegipoolest pole kunstnik siin üksnes kõrvaltvaataja – osalus on Toomiku videote vältimatu komponent.  

Ühtaegu, viibides hetkes, mis tema subjektiivsest maailmanägemisest mingi valupunkti välja säritab, peab kunstnik sellise materjali lintisaamiseks käituma, nagu teda polekski kohal, saavutama erilise neutraalsuse kujutatava ja oma tegelaste suhtes. Sellised ülesvõtted on mõeldavad vaid juhul, kui argielu performatiivsusele lisandub kunstniku anti-performance, mis teeb temast omamoodi nähtamatu agendi. Kui tegu on materjaliga tänavalt, avalikust ruumist, nagu “Jutlustaja” puhul, siis taandub kõik pigem tehnilisele tasandile. Hoopis huvitavamaks läheb asi “Telefoni loo” näitel, mis korjab oma detailse jutustuse üles põhimõtteliselt privaatsest sfäärist: kahe sõbra omavahelisest inetuvõitu tülist öise joomingu käigus kaduma läinud telefoni pärast ning grotesksest lõpustseenist, mis päädib ülespuhutud metafüüsilise alatooniga andeksandmisega.

Meenub üks Gilles Deleuze’i poeetiline mõttekäik, et kaamera pole mitte üksnes silm, vaid ka ekraan. Kui ma õigesti aru saan, viitab Deleuze sellele, et kaamera kohalolu tajume me mentaalse projektsioonina, mille vältimatuks osaks on paljastus suurel ekraanil. Paratamatult kerkib selle värvika ning nüansirohke dialoogi puhul üles mõte, kuivõrd kaamera kohalolu siin kaasa räägib, käivitab, provotseerib – on ju mõlemad põhilised asjaosalised Sudak ja Paavle, Toomiku lemmikperformaatorid, suurepäraselt kursis sellega, et kõike, mida nad kaamera ees ütlevad, võidakse kunstilises kontekstis ära kasutada. Kuid see ei näi neid häirivat. Sudak on harrastusteatraalina niikuinii pidevas performatiivses seisundis ja Paavle piisavalt flegmaatiline selleks, et end mitte mingitel välistel asjaoludel ümber häälestada lasta.

Lõpptulemuseks on materjal, mis on ühtaegu autentne ja ehe ning piisavalt ambivalentne ja fokuseeritud, et meie huvi ka korduval vaatamisel üleval hoida. See materjal on vaatajale pinnuks silmas just seeläbi, et seda ei saa taandada mingitele stsenaariumidele väljaspool neid, mis elu ja olukordade loogika ise peale sunnib. Kuid selles ju ongi videokunstnike “väikese kino” võimsaim trump filmikunstnikest dokumentalistide ees – see seisneb iseenesest tagasihoidlikus ülestunnistuses, et elu ise on parim režissöör.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming