Appi, ma vajan armastust!

Müürileht levib noorte seas aina rohkem, sest tal on tugev veeb, mille levikut juhib eraldi kommunikatsiooniinimene.

KAARIN KIVIRÄHK

Konverents „Nalja ei saagi või?“ rahvusraamatukogus 27. X. Korraldatud koostöös Müürilehega rahvusraamatukogu kultuurinädala raames.

Kuhu jäid Müürilehe truud hipsterid? Suurema osa kuulajatest moodustasid raamatukogu püsikülastajad.

Kuhu jäid Müürilehe truud hipsterid? Suurema osa kuulajatest moodustasid raamatukogu püsikülastajad.

Teet Malsroos

Kultuuriajakirjandus on nagu keskmine Vennaskonna kuulaja. Ta oli noor ja huvitav 1990ndatel. Ta pole ikka veel suureks saanud. Ta usub anarhiasse. Ta igatseb tulesid öös. Ta vajab armastust.

Armastus. Armastuse tarvis on kultuurikriitika konverentsid. Näiteks eelmisel aastal „Sirp 75“ ja kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu korraldatud konverents „Kriitika ja diagnostika 2“. Nüüd siis Müürilehe konverents rahvusraamatukogus. Tartu (ja maailma) kultuurilehe korraldatud konverents oli jaotatud kolmeks paneeliks: huumorist kultuuriajakirjanduses „Nalja ei saagi või?“ (Toomas Kall, Kertu Moppel, Erik Moora, Liisi Laineste ja Keiu Virro); tõsielusõu „Eesti otsib moraalimajakat“ (Mari-Liis Lill, Siim Nurklik, Maarja Lõhmus, Anders Härm ja Helen Tammemäe) ja kultuuriajakirjandusest noortele „Kultuur on boring as shit“ (Helen Tammemäe, Johannes Saar, Johanna Ross, Indrek Ibrus ja Henri Kõiv). Hardcore’i-fännidele olid veel arutelude vahepeal Jim Ashilevi loovkirjutamise ja Berk Vaheri kriitika töötoad.

Müürilehe peavooluga ühinemisest on kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis bakalaureusetöö kaitsnud Sten Ojavee. Alguses kusagil Tartu teeõhtute ja patjade vahelises Genklubi hämarikus sündinud alternatiivkultuurilehest, kus kajastati kogu maailma, välja arvatud Tallinn, on nüüd saanud käsitöö­õlut rüüpavate ja Trad!Attacki kuulavate hipsterite esindaja. Rahvusraamatukogu kultuurinädala raames toimunud konverents oli samuti midagi sellesse suunda. Kultuur üritatakse viia rahvani, publik dikteerigu sisu. Selles mõttes oli väga värskendav Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi kommentaar: „Äkki meil on vaja ka sellist kultuuriajakirjandust, mida keegi ei loe, aga on hea teada, et see on kuskil olemas?“ Just nimelt, kohati on sellised teaduslikud, pikad ja ülimalt täpsed tekstid ja kultuurisaated täiesti joovastavad, nende lugemine kiirest turumajandusest ja kisendavatest neoontuledest väljalülitamiseks mõeldud zen-hetk. Rääkimata siis hariduslikust ja kultuurilisest mõjust.

Tuled öös. Kuid väike kultuuriajakirjandus igatseb neoontulesid, mille kõle valgus „nii kutsuv on, et kogu rahu kaob“. KUNST.EE peatoimetaja Andreas Trossek näiteks pihtis kultuuriministeeriumi tellitud teadusuuringu eksperdiintervjuus Johannes Saarele, et kui vaid raha oleks, küll siis palkaks elukutselise Facebooki postitaja, kes KUNST.EE ühismeedias kuulsaks teeks.

On tõsi, et Facebooki ja mujale ühismeediasse postitamine pole lihtne. Läbilöömiseks tuleb aru saada, mis see on, mida näha tahetakse. Peab olema vaadanud „Ameerika super­modelli“ saatesarja, et tajuda, mis on fierce. Näiteks Instagrami ruut rohkete filtritega ei ole enam ammu lahe, Snapchatist on üle võetud hoopis ristkülikukujulised fotod. Peab jälgima suurimad ühismeedia gurusid, näiteks Kardashianide-Jennerite klanni, Selena Gomezt või Taylor Swifti. Peab teadma, mis on kõige trendikamad teemaviited.

Ka noorte arutelus osalenud Johannes Saar tunnistas, et ega temagi tea, mis teid pidi noored liiguvad. Võib-olla siis järgmisel korral võiks noorte aruteluringi esinema kutsuda kellegi, kes seda teab.

Aga aitab nüüd nendest Kardashianidest ja Ameerika supermodellidest, sest nagu huumori arutelus naishumoristide kohta välja tuli, räägivad naised ju ikka ebaolulistest naisteteemadest ega jõua iialgi päris teemadeni. No tõesti, kui USA humorist-saatejuht Samantha Bee jutustab jälle mingist vägistamisteemast, siis kes see jaksab seda kõike kuulata? Lülitage jalgpalli peale tagasi! Niisiis, kõige põnevam oli moraalimajaka vestlusring, kus särasid kiirelt mikrofoni räppiv underground-intellektuaal Siim Nurklik ja TÜ õppejõud Maarja Lõhmus. Nurklik ütles muu seas, et ETV võiks olla võti kultuuri jõudmiseks laiade massideni, aga kuna selle nägu on konservatiivsest konservatiivsem ja täpselt samasugune nagu 20 aastat tagasi, siis pole eriti lootust (vt viidet Evert Poomi videotele). Anders Härm loopis paremale ja vasakule kuulsaid nimesid, aga kurtis samas, et kurjad netikommentaarid tekitavad temas alateadlikku enesetsensuuri ega luba päris ausalt kirjutada. „See pole enesetsensuur, vaid nõrganärvilisus,“ tähendas selle peale Maarja Lõhmus karmilt.

Anarhia. Kaks teist mõttevahetust möödusid anarhiliselt. Huumorialases ei räägitud üldse kultuuriajakirjandusest. Ainuke seos sellega oli Toomas Kalli meenutus kunagisest Sirbi ja Vasara huumorirubriigist, mis siis ühel hetkel kaotati, sest „vajadus eraldi huumori järele kultuurilehes kadus“. Võib ainult oletada, kas sellest peale oli kogu Sirp üks huumor, mida võib-olla ka käesolev artikkel alandlikult näitlikustab. Pole aimugi, kuhu jäid Müürilehe truud hipsterid, aga huumoriarutelus moodustasid kuulajatest suure osa raamatukogu püsikülastajad. Selles mõttes võib pidada paneeli vägagi kordaläinuks, kuna soovitused, mida esinejad jagasid – vaadata internetist John Oliveri, Samantha Bee ja Amy Schumeri saateid –, on tõenäoliselt kasulikud just nimelt lugemissaalis istujatele. Oma rattad rahvusraamatukogu ette parkinud hipsterid vaatavad neid sõusid niigi söögi alla ja söögi peale (mis muidugi ei tähenda, et need saated halvad on, me lihtsalt vaatame neid niikuinii). Rõõmu teeb aga see, et nüüd hakkab loodetavasti Samantha Bee hääl kostma ka rahvusraamatukogu lugemissaali üldkasutatavatest arvutitest.

Millegipärast arvatakse, et parim kultuuriajakirjanduse sõltumatuse näitaja on see, kui lasta kriitikul ajalehes lehekülgede kaupa anarhiliselt möllata. Et kaks suurt lehekülge liigendamata ja toimetamata teksti on tõeline vabadus. Pole siis ime, et keegi seda lugeda ei suuda peale kirjutaja enda ja tema ema (kuigi ka selles võib kahelda). Kultuuriajakirjandus on igav sellepärast, et Eestis on vähe inimesi. Häid kirjutajaid ja toimetajaid on seega ka vähe. Kultuuriajakirjanduses liiguvad väga väikesed summad, seetõttu ka neist vähestest veelgi vähesem hulk on nõus selle raha eest kirjutama. Kuna konkurents puudub, ei ole paljudel motivatsiooni ennast arendada ja uuega katsetada. Millegipärast ei räägitud (kui Trosseki Facebooki kommentaar välja jätta) jälle sellest, et peale tugeva sisu määrab kultuuriajakirjanduse loetavuse suuresti ka kommunikatsioon. Kuidas seda võimalikult väheste vahenditega ikkagi võimalikult hästi teha? Miks levib Müürileht aina rohkem, ja seda ka noorte seas? Sest Müürilehel on tugev veeb ja selle levikut juhib eraldi kommunikatsiooniinimene. Müürileht rõhutab alati, et neil pole üldse raha ning see väljendub ka selles, et nad ei maksa oma kaasautoritele, kuid ometi on nad leidnud selle kopika, et palgata inimene, kes Facebooki postitab.

*

Veidi uue ajastu Eesti meediakriitikat: juutuuber Evert Poom kritiseerib „Ringvaadet“ videotes „Kookosvesi“ (https://www.youtube.com/watch?v=NEimlg_q1Sk) ja „Ringvaade“ (https://www.youtube.com/watch?v=kFvcH9y5kIY)

Anonüümne internetimeedia kriitika http://rahvahaal.tumblr.com. Feministlik meediakriitika Virginia Woolfi Facebooki-grupis https://www.facebook.com/groups/WoolfEiKarda/?fref=ts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht