Anonymous Boh – kas viimane modernistlik võitleja?

Kunstniku teoste hüperpluralistlik sisu räägib samaaegselt kõigest ning oma korratus segaduses eimillestki.

MARIAN KIVILA

Näitus „Teretulemast minu maailma“ kuni 30. IV Telliskivi loomelinnaku Renard Speed Shopi galeriis ja klubis Lekker 19. II –31. III ja baaris Shooters kuni 30. IV; näitus „Maisikuningas“ Pärnu Linnagaleriis 10. II – 5. III ja Võru Linnagaleriis kuni 29. IV; näitus „Kümme käsku“ Luunjas galeriis Meie Aja Kangelane 5. II – 31. III.

Anonymous Bohi viimastel näitustel on väljas suuremõõtmelised kollaažid. Sari „Kümme käsku“ oli väljas Tallinna Linnagaleriis ja Luunja Meie Aja Kangelase galeriis.

Anonymous Bohi viimastel näitustel on väljas suuremõõtmelised kollaažid. Sari „Kümme käsku“ oli väljas Tallinna Linnagaleriis ja Luunja Meie Aja Kangelase galeriis.

Taje Tross

Anonymous Boh on teinud mitmetel näitusepindadel meelelahutusasutustes ja ka galeriiruumides (ning rändnäituste formaadiski) vahekokkuvõtte kümnetest, kui mitte sadadest performance’i-tuuridest, kus Non Grata on 2000. aastate algusest jõuliselt osalenud. Käidud on maailma kõige erinevamates paikades: Euroopas, USAs, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Eksponeeritud on (ja olid) valdavalt suuremõõtmelised kollaažid, mida võib vaadelda visuaalsete reisikirjade, performance’i-dokumentatsiooni ning nii-öelda vaimse kapitali ja loomingulise ühisenergia hübriidina. Teose aluseks on enamasti Non Grata performance’it kujutav fotosuurendus. Performance’i jäädvustusest saab alguse kollektiivne kunstitegemisprotsess, kuhu osalejad jätavad igas sihtkohas loomingulise jälje. Fotot on töödeldud peamiselt siiditrükis või ka mõnes teises graafikatehnikas. Kunstniku sõnul ei ole juhuslikkuse printsiibil ennast taasloovad kunstiteosed kunagi lõpetatud: neile lisandub iga tuuriga üha enam kujundeid ja tähendusi. Sealjuures puudub lavastuslik aspekt ning teoste sisu määravad aeg, ruum ja inimesed, kellega parasjagu teed juhtuvad ristuma.

Nii performance’i-rühmitus Non Grata kui ka n-ö ratastel Academia Non Grata on mõlemad liikunud järjekindlalt rahvusvahelise tasandile. Esimene tuuritab pidevalt lisanduvate rahvusvaheliste liikmetega peatumatult ümber maailma Aasiast Ameerikani, New Yorgist Tōkyō, Lima, Souli, Pekingi, San Francisco, New Orleansi, Berliini ja Pariisini. Neist paigust ongi esitatavad teosed. Ratastel akadeemia on suundunud pärast siinse kunstihariduse reorganiseerimist globaalsele haridusmaastikule ja harrastanud mitmetes ülikoolides geriljastiilis haridustegevust. Väidetavalt ulatub Non Grata liikmeskond ligi 500 inimeseni ning vaheldub ja täieneb pidevalt.

Non Gratat on aegade algusest saatnud kollektiivse kunstipraktika, jagatud autorsuse, ühise ideevälja ja omaloodud keskkonna kui ainuvõimaliku loomingulise ruumi idee. Nii kool kui ka rühmitus on oma ideoloogiana nimetanud ideoloogia puudumist, vastandumist igasugustele ismidele, mida on tõlgendatud kui ohtu vabale ja loomingulisele taustsüsteemile. Non Grata omaenda ideoloogilisi juuri võib otsida nüüdseks juba nostalgiliselt romantilisest modernismist ja modernistlikust kollektiivsest jõust.

Paljud XXI sajandi kunstiteoreetikud on tunnistanud, et kollektiivse kunsti­praktika hiilgeaeg jäigi sõjaeelsesse modernismi ning et pärast dadaistide, sürrealistide või futuristide fundamentaalseid avaldusi ei ole edaspidi ükski suund suutnud oma häält sama jõuliselt manifesteerida, teha kollektiivsest tegevusest oma tegevuse primaarset lähtepunkti ning kinnitada seeläbi oma positsiooni ajaloos. Moderniste ühendas ülesanne ehitada üles uute väärtustega ühiskond ning kuulutada kehtetuks seni­ne mõtteviis. Kunstnike osa selles protsessis oli luua uued paradigmad, millele ehitada üles kunsti uued arusaamad. Vana hea kollektivism, mis põhines suurtel ideedel, hääbus mitmete arvamuste kohaselt koos kommunismiga. Bohi skemaatilised mõttearendused Võru Linna­galeriis ja Renard Speed Shopi galeriis jätkavad küll kriitikat institutsioonide, ajalookäsitluste ja maailmavaadet konstrueerivate mehhanismide aadressil ning meenutavad modernistide püüdeid osaleda ühiskondlikes protsessides ning panna oma hääl maksma.

Kui 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses tegutses Eesti värske iseseisvunud vabariigi kunstimaailmas hulgim kunstirühmitusi (FLÜ, Cnopt, Rubensid, Noolegrupp, Valie Export Society), kellest igaüks püüdis omal moel mingit mõtteviisi üles ehitada, siis praeguseks on need peaaegu et hääbunud ning ühistegevuse asemel ajab igaüks oma rida. Kas tõesti ei tunneta kunst juba paika loksunud väärtustega demokraatlikus ühiskonnas enam vajadust konstrueerida uusi ideoloogiaid ja lahendada sotsiaalseid probleeme ning mugandunud kunstnik võib revolutsionääri rollist julgelt tagasi astuda? Just selle küsimuse tõstatas kunstnik Luunja Meie Aja Kangelase galeriis eksponeeritud sarjaga „Kümme käsku“. Möödunud aastal oli see näitus väljas Tallinna Linnagaleriis. Üks kümnest käsust sunnib publiku väljuma oma mugavustsoonist („Escape your comfort zone“). Võimalik, et Boh ongi viimane romantiline võitleja, kes otsib sotsiaalsetes konstruktsioonides oma tõde ja õigust.

Seevastu Anonymous Bohi performatiivse taustaga ühisteosed annavad aimu, et Non Grata arusaamad kollektiivsest kunstist on jõudnud uutesse kõrgustesse, kus ei ole enam oluline looja, vaid pigem tõlgendaja hääl. Selline kollektiivsel töömeetodil põhinev kunst ongi demokraatlik ja võib-olla isegi puhtam, kui oli Non Grata algusaegne kunstistiilide anarhistlik-neoistlik kriitika. Boh loob taustsüsteemi ning annab sõna kümnetele protsessis osalevatele kunstnikele. Teosed ei ole sealjuures lavastatud ning Boh on astunud välja režissööri rollist. Tundub, et kunstnikele on antud sõna- ning vaatajale tõlgendusvabadus. Teoste hüperpluralistlik sisu oma kõikehõlmavas mitmekesisuses räägib samaaegselt kõigest ning oma korratus segaduses eimillestki. Nii võibki teoseid vaadelda kui nongratalikku ideoloogia­vastast mässu, aga ka kui kõikejaatavat demokraatlikku diskursust.

On vaataja enda asi, kas näha teostes korduvates ameerikalikku tarbimiskultuuri toetavates sümbolites nagu donuts või popcorn irooniat või mitte. Ilmselt ei olegi see oluline. Sisuliselt ongi ju demokraatia ja kapitalismi põhialus sama, millel baseerub ka Non Grata ideoloogia: mitte anduda ühele voolule ning aktsepteerida paljude voolude, stiilide koos­eksistentsi, segunemist, muundumist. Ehk on see ka Non Grata kui rühmituse pika eluea saladus? Nimelt mitte jääda truuks tõdedele, mis kaotavad muutuvas ajas oma aktuaalsuse, vaid kujundada vastavalt muutuvale kontekstile ümber ka oma arusaamad ja pidepunktid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar