Andy Warhol. Elu enne telefoniekraani

Warholi sõbrad räägivad Pärnu näituse tarvis tehtud videotes tema kaadri- ja areenitagusest poolest midagi ilustamata ja heroiseerimata.

TRIINU SOIKMETS

Näitus „Andy Warhol. Elu pärast supipurki. Filmid, videokunst ja installatsioonid 1963 – 1986“ Pärnu muuseumis kuni 14. VIII. Kuraatorid Marian Kivila ja Sandra Jõgeva.

Kaader John Giornoga tehtud  ideointervjuust „Tohutu probleem oskamatusega midagi teha“, 2014.

Kaader John Giornoga tehtud ideointervjuust „Tohutu probleem oskamatusega midagi teha“, 2014.

Igor Ruus

Warholi poiss-sõber fooliumisse mähitud televiisoris ja viigerhüljes tema vannitoas. Maa ja taeva vahel hõljuvad kunsti­teosed, mis purunemise korral asendatakse uute toodetega. Elufilosoofia, mis põhineb ühiskonna peegeldamisel. Kaamera abil järgmisele tasandile viidud argisus ja glamuur. Nii võib visandada pop-kunsti suurmeistri filmiloomingule pühendatud näituse struktuuri.

Warholi graafika lõputu reprodutseeritavus, atraktiivne värvirikas vormistus ja igale ühiskonnakihile suhestumisvõimalusi pakkuv sisu tõi kaasa korraga populaarsuse ja ka provokatiivsuse. Paradoksaalselt olid tema filmimeediumil põhinevad teosed kas kättesaamatud, arusaamatud või tehniliselt saamatud (või kõike korraga). Kui Warholi varasem motiivikordus, siiditrükitehnika ning tehaselaadne tootmissüsteem naersid näkku kunstiteose ainulaadsuse printsiibile, siis hilisemad filmid panid proovile inimliku kannatuse. Võib vaid spekuleerida, kas Warholi filmidel oleks Brillo pesupulbrikarpide, Campbelli supipurkide või Marilyn Monroe vastuolulise naeratuse tabamiseta iseseisvat kaalu. Igal juhul ühendab kõiki tema töid innovaatilisus ja ettenägelikus, neis kujutatud staaride ikoonilisus ja argirutiini poeetilisus mõjuvad väsitavalt ja ka värskendavalt.

Näituse esimese osa moodustavad 1960ndatel valminud valdavalt must-valged niinimetatud kunstifilmid, milles üheplaanilisest vormist hoolimata on saavutatud lakoonilisusena mõjuv esteetiline väärtus. Lisaks gei-temaatikale leiab siit hulga katkendlikke ekraani­proove, aga ka Warholi ühe tuntuima teose „Uni“ („Sleep“), mis kestab üle viie tunni ja kujutab magavat isikut. Kaamera kiirus on aeglustatud kahekümne neljalt kaadrilt sekundis kuueteistkümnele ning nii on saavutatud silmale ja ajule harjumatu ning ärevusttekitav tulemus: seda on ebamugav ja tüütu jälgida isegi lühikese aja jooksul. Kui Warhol kord ise selle filmi vaatamiseks tooli külge seoti, suutis ta end köidikutest lahti päästa ja põgeneda. Talle küll meeldisid aeglus ja igavus, kuid tema kannatus võis katkeda tavapärase, elust kiiremini kulgeva filmi puänti oodates, aga ka enda, aega pidurdava eksperimendi ajal. Nii või teisiti otsis Warhol üha uusi viise igavuse ja igapäevalisuse dekonstrueerimiseks ja interpreteerimiseks.

Sellele blokile vastanduvad hilisemad, 1980ndatesse ulatuvad ajakirjanduslikus võtmes saated ja show’d, kus teemade, tegelaste ja kaadrite vaheldumise ainus korrapära näib seisnevat korrapära puudumises. Warhol unistas oma isiklikust telesaatest, nii selle juhtimisest kui ka seal külalisena esinemisest, mitmete telekanalite abil õnnestus tal mõnel korral ka oma produktsioon eetrisse paisata. Ta on kirjutanud, kuidas tema telekas mängib hommikust õhtuni ning kuidas ta öösiti käib taksoga apteegis, et ajuloputuse leevendamiseks vahendeid hankida. Nii oli tema suhe televisiooniga maniakaalselt kirglik, korraga haiglaselt masohhistlik ja eneseirooniliselt eluterve.

Magnetofon oli Warholi abikaasa, televiisoriga oli tal afäär. Täpselt nii nimetas ta aga ise oma ustavaid partnereid: esimese abiga salvestas ta oma sõprade probleeme ning teise abiga põgenes nende eest. Warholi elu ja ka looming olid kahetise, teravalt vastanduva loomuga. Hoolimata seltskonnastaari imagost, oli ta üksildane, hoolimata tema saavutusest ärikunstis ja kunstiäris, pidi ta taluma tõrjumist ning käis lõpuks alla. Näitusevideote kolmandas osas räägivadki tema kunagised sõbrad kaadri- ja areenitagusest poolest lähemalt, midagi ilustamata ega heroiseerimata, samamoodi nagu tegid seda Warholi portreteeritud ja peegeldatud omaaegsed staarid ja superstaarid.

Näituse kuraatoritest, Marian Kivilast ja Sandra Jõgevast, on saanud samuti viimastel päevadel omamoodi staarid, keda ajakirjanikud intervjueerivad Warholile omase agarusega. Alljärgnev usutlus sai salvestatud mitte magnetofoni ega diktofoniga, vaid mobiiliga – vahendiga, mida kirglikult ka lauatelefonikõnesid lindistanud Warhol kasutada ei jõudnudki. Kivila pakub, et kui Warhol täna elaks, oleks ta iPhone sõltlane, Jõgeva oponeerib ja arvab, et Warhol oleks olnud ajast eest ega tegelenuks sellega, millega massid üle maailma.

Marian Kivla, oled rääkinud, et näituse algimpulss sündis koos kunstnik Martin Saarega, kes tegi Warholi-teemalist filmi ning kellel olid vajalikud kontaktid. Kuidas idee edasi arenes?

Marian Kivila: Vajasin tugevat partnerit, kes on Warholi teemaga kursis ja kuna Sandra Jõgeva on Warholi andunud fänn ja ka filminduses tegev, tundus ta õige inimene. Tegin talle ettepaneku ühiseks kureerimiseks, ta oli nõus. See juhtus kaks aastat tagasi.

Sandra Jõgeva: Tegime Mariani tollases Tallinna vanalinna korteris ajurünnaku, koduteel läksin ööpäev avatud toidupoest läbi, ostsin hästi palju Coca-Cola Lighti ja energiajooki ning hakkasin kirjutama. Pakkusin välja variandi keskenduda Warholi filmiloomingule. Taotlesime rahastamist ning viis kuud hiljem olimegi Pittsburghis Warholi muuseumis, kus vaatasime üle filmiarhiivi ning suure üllatusena leidsime eest ka tema telesaated. See on tema loomingu oluline osa, millest kõik räägivad, aga mida keegi eriti näinud ei ole. Ma armastan vanu telesaateid, ka Eesti omi, nagu kuidas Mati Talvik intervjueerib Jaak Joalat, kes kurdab kommunaalprobleemide üle. Need klipid on võluvad.

Kivila: Warholi saated ei mõju sugugi vanadena, vaid kaasaegsete ja värsketena. Näiteks „Mood“ („Fashion“) suhestub igati praeguse ilublogikultuuriga, kus jagatakse ka meiginippe.

Sandra Jõgeva, tegutsed ka ise meigikunstnikuna ning ühes näituseklipis asudki spontaanselt puuderdama John Giornot, Warholi kunagist suhtekaaslast ja tema filmi „Sleep“ osatäitjat. Kas näitusele valminud videointervjuudes saite inspiratsiooni ka Warholi enda meetoditest?

Jõgeva: Jah, kindlasti. Olime just vaadanud tema telesaateid ja need avaldasid mõju. Intervjuude vorm oli vabam, vähem ametlik, kohati lausa süüdimatu.

Kivila: Intervjueeritavate puhul on tegemist väärikate inimestega, kelle poole tavaliselt pöördutakse aukartusega, aga näiteks Bob Colacelloga alustas Sandra juttu sellest, kuidas ta ostis Walmartist jõulukinkideks Campbelli supipurke ning osa neist ajas kotti ka Pittsburghi getos asunud Airbnb korteri köögikappidest. See osa jäi näitusele läinud videost lõpuks siiski välja.

Jõgeva: Praegu hakkan mõtlema, et ehk oleks pidanud selle sisse jätma. Saame väljajäänud materjali hiljem youtube’i üles laadida. Muide, mis Giornot puudutab, siis Pärnus Endla teatris on ta paar aastat tagasi „Diverse Universe’i“ festivali raames esitanud oma luulet.

Warholi vanemad emigreerusid Slovakkiast USAsse, ta ise sündis Ameerika väikelinnas Pittsburghis, karjääri tegi New Yorgis. Eestis on tema tööd olnud varem näitusel Rotermanni soolalaos Tallinnas. Millest tulenes otsus korraldada näitus just Pärnu muuseumis?

Kivila: Kuigi kaalumisel oli ka EKKM, siis lõpuks said põhiargumendiks turvanõuded. Tundus otstarbekam teha näitus kohas, kus need on tipptasemel täidetud. Aga ka regionaalne printsiip mõjutas valikut, et teha näitus nii-öelda kunstimaailma provintsis, nagu Pärnut kiputakse vahel kutsuma. Tegelikult käib suurlinna ja väikelinna mastaapide võrdlus juba pikemat aega närvidele, nii pisikeses riigis nagu Eesti mõjub see kohatult.

Jõgeva: EKKM-i ühel hiljutisel avamisel avaldas üks tuttav kunstnik arvamust, et teha näitus Pärnus olevat ju täiesti hull mõte, tema polevat kümme aastat Pärnus käinud ja tundis selle üle justkui uhkustki. Masendav.

Kivila: Paljudele pealinlastele on Pärnu üle mõistuse kaugel. Õnneks on ka vastupidiseid näiteid, kasvõi see, kuidas Tallinnast Warholi näituse avamisele hääletanud neiu sai auto peale, mille juht oli juhuslikult samuti avamisele teel.

Elu24 on avamisfotode galeriis tabanud seltskonna, kes, raharullid ninasõõrmeis, amfetamiinikuhja ees poseerib. See detail, nagu kogu näituse kujundus, on inspireeritud Warholi Factory-nimelise tootmiskombinaadi eklektikast ja selle metsikutest meeleoludest. Miks just selline lahendus?

Kivila: Kujunduse tingis ruum, kus on palju poste ja torusid ehk industriaalne keskkond, Ka Pärnu muuseumi püsikogu topised annavad edasi Factory veidrat atmosfääri. Klassikalise valge kuubi kasutamine poleks sobinud kokku Warholi enda elu ja suhtumisega, ta oli teerajaja, mitte teiste sammudes talluja. Suure osa kujundusest määrasid ära aga teosed ise. Soovisime näidata filme nii, et nad üksteist väga ei häiriks, seega tuli ehitada eraldi toad. „Mario Banana“ planeerisime igaks juhuks vannituppa dušikardina taha, kuna pärast arhiivi külastamist me ei mäletanud, mida nilbet Mario banaaniga täpselt tegi.

Jõgeva: Warholi Factorylt telliti igal nädalal filme geikinodesse, järelikult pidi neil mingi funktsionaalne toime olema. Rahalistel põhjustel näituselt väljajäänud polaroid-fotod olid osaliselt päris räiged. Näitusel eksponeeritud tööd on siiski soft’id, sh omal ajal soft-porn’i tööstuse jaoks toodetud „Minu prost“ („My Hustler“).

Warholi hõbeda-maaniat annavad edasi fooliumisse mähitud seinad ja kujunduselemendid, millega omakorda sobitub insener Billy Klüveri kaasabil loodud installatsioon „Hõbepilved“ („Silver Clouds“). Kuidas selle siia tõite ja paigaldasite? Mis saab, kui osa sellest puruneb?

Kivila: Hõbedased pilved saabusid tühjadena koos põhjaliku instruktsiooniga, kuidas neid täita heeliumi ja hapnikuga. Need kipuvad tõusma lae alla või langema põrandale, vahepealset konsistentsi on üpris raske saavutada. Warholi muuseumis on selle teose tarvis eraldi töötaja, kes ilmselt aastatepikkuse praktiseerimise tulemusena on saavutanud õige suhte. Nii need pilved siin hõljuvad ja neid saab katsuda. Kui mõni neist peaks purunema, siis tagavarakogus on asenduspilved.

Lisaks graafikale, videotele ja installatsioonidele saab näitusel tutvuda ka Warholi kirjandusteose, temanimelise „filosoofiaga“. Kuidas aitab see tema loomingut ja elu mõista?

Jõgeva: Lugesin selle hiljuti Pärnu jahtklubis Muhu Väina regati ajal läbi. See on hästi ilmutuslik raamat, kus ta räägib elulisest ja argisest, taaskasutusest suheteni, jagab lugejatele nii halba kui head nõu. Tema eraelust on teada, et tal oli mitmeid geisuhteid, ta oli olnud palju kordi lootusetult armunud. Raamatus üritas ta aga mingil põhjusel jätta muljet, et ta on hetero ja elab tsölibaadis, et olla loominguliselt edukam ja keskenduda tööle. See on tegelikult kurb. Tundub, et ta oli lapsepõlvest saati kompleksides ning inimsuhete osas sügavalt traumeeritud, mis kumab läbi ka tema filosoofias.

Näitust tutvustavas tekstis olete nimetanud teda filmikunsti pioneeriks. Kas temast on jäänud jälgi ka järgmisele põlvkonnale?

Jõgeva: Pigem mitte niivõrd filmikunstis, kuivõrd tänapäevastes reality show’des. Warholi ümber kogunes palju ilusaid ja huvitavaid inimesi, kellel olid ebamäärased ambitsioonid ja palju probleeme, millest nad tahtsid rääkida. Ta pani need inimesed näitlema ja nagu ta ise ütles – halb näitleja on parem kui hea. See oli justkui retsept reality show casting’u jaoks.

Kivila: Ei ole enam vaja head näitlemisoskust ega vaadata häid filme. Täiesti tahtlikult tarbitakse ka halba teenindust või ebakvaliteetset kultuuri.

Jõgeva: Mina vaatan „Padjaklubi“, „Saladusi“, „Suletud uste taga“. Selline mõnus trash.

Kuraatorid räägivad ka oma järgmistest plaanidest. Marian Kivila kureeritud Avangardi galerii näitustegevus jõuab 2017. aasta augustis Kopenhaagenisse kunstimessile. Sandra Jõgeva peab sammu esoteeriliste moevooludega ning on oma meigiteenust täiendanud energeetilise lisaväärtusega. Tal on valminud ka film tähelepanuvajaduse all kannatavatest siinsetest kangelastest, kelle ambitsioonid ja probleemid on sama ebamäärased, aga ka sügavad, nagu need olid Warholi sõpruskonnal. Nagu küllap ka Warholil endal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar