Alo Hoidrest – subjektiivselt ja objektiivselt

On aeg korraldada Hoidre retrospektiivnäitus, et avada kogu tema panus meie kunstikultuuri.

JÜRI HAIN

Alo Hoidre 100. sünniaastapäeva näitus „Mees, kes koosnes stiilist“ Eesti rahvusraamatukogu peanäitusesaalis kuni 5. III.

Alo Hoidret õnnitlevad tema 60. sünnipäeval Evald Okas, Kaisa Puustak,   Jaan Klõšeiko jt.

Alo Hoidret õnnitlevad tema 60. sünnipäeval Evald Okas, Kaisa Puustak, Jaan Klõšeiko jt.

Jüri Hain

Alo Hoidre (26. I 1916 – 2. X 1993) oli silmapaistev kunstnik, eriline kunstipedagoog ning meeldejääv kolleeg. Temast kui mitmekülgsest ja imponeerivast isiksusest on meie kunsti kollektiivses kultuurimälus säilinud paljugi iseloomustavat. Rahvusraamatukogu näituse pealkiri „Mees, kes koosnes stiilist“ on Olev Subbi määratlus vanema kolleegi kohta. Subbi, nagu teada, ei pillanud selliseid ütlemisi just tihti ning kui ta seda tegi, siis põhjendatult.

Tugev individuaalmagnetväli. Kõnealuse näituse avamisel tegi elevust äratanud etteaste EKA rektor Mart Kalm, kes tutvustas seni täiesti tundmatut Alo Hoidre päevikut riigi kunsttööstuskoolis õppimise ajast. Praeguseks on see päevik EKA kodulehel kättesaadav kõigile huvilistele ja on äratanud elavat tähelepanu ka nende seas, kes kunstnikku isiklikult tundnud. Päeviku põhiosa on küll pühendatud nooruki kohtumistele-kohtamistele neidudega ning tantsu- ja muude pidude kirjeldustele, kuid sisaldab ka mõningaid tähelepanu väärivaid enesehinnanguid ja -vaatlusi. Olgu sellekohaseks näiteks lõik 13. X 1935 kirjapandust: „No kui teistest, siis enesest ka: olen pisut terav oma naljas kui käitumises – see nõuaks tasandamist, samuti vähe edevust, vähe kadedust, võiks ütelda ka omakasupüüdlikkust ning kõige hullem – laiskust on mu pikas keres. Kuid ka häid omadusi: alati lõbusa­võitu, nakatun kergesti teiste heast või halvast tujust. Ning poolehoidu oman just koolis oma nalja ja südamliku pilgu poolest. Olen ka töökas – siis kui mulle vastav hoog sisse tuleb.“

Üle neljakümne aasta kunstikõrgkoolis õppejõu ametis olnud Hoidrest on mälestuskilde avaldanud mitmed neist õppuritest, kellest peagi said tema kolleegid. Herald Eelma hindab kõrgelt oma õpetajaid, aga näitab ka nende õpetussihtide varieeruvust: „Okas oli kiire reaktsiooniga, võimeline alati kätte näitama kõige sirgjoonelisema ja ratsionaalsema tee töö edasitegemiseks. Hoidre kaudu tõdesid, et kunsti tegemine pole lihtne ja sirgjooneline tegevus, et selles on oma salapära.“ Alo Hoidre side õpilastega jätkus sageli ka siis, kui viimastest olid saanud tunnustatud kolleegid. Ta on seda kommenteerinud niiviisi: „Ma olen ise alatine otsija ja seepärast ei oska anda õpilastele mingeid kindlaid retsepte. Püüan leida õpilastes neid külgi, mida nad võivad edasi arendada. Kuid kardan, et õpetaja maailmanägemise omandamine võib kammitseda õpilase arengut. Minu loomingus on põhilised kompositsioonilised probleemid, vähemalt ise pean neid küsimusi esmatähtsateks. Kui sellest seisukohast vaadata oma kunagiste õpilaste loomingut, siis erilist imetlust äratavad minus Marju Mutsu tööd, ta vaba, huvitav kompositsioon ja valge paberipinna kasutamise oskus.“

Eri aastakümnete õpilaste mälestused Hoidrest-õpetajast varieeruvad, kuid usutavasti oli tema õpetus järjest lakoonilisem, kuna ta nõudis õpilastelt iseseisvat mõtlemist-tegemist. Tema viimaste, 1980. aastatel õppinute hulka kuulunud Loit Jõekalda mäletab, et esimese joonistustunni ajal ootasid üliõpilased omavahel vesteldes õppejõu saabumist. Kuuldes lähenevaid samme, avas Loit Jõekalda viisakalt ukse, kuid Hoidre, näinud tegevusetult istuvaid õpilasi, andis, ise taandudes, valjuhäälse käsu: „Uks kinni ja joonistama!“ Ja tuli tunni lõpupoole vaatama, kuidas töö edeneb. Samuti viimaste õpilaste hulka kuulunud Inga Heamägi meenutab, et tõelise arusaamise litotehnika võlust ja võimalustest avas talle Alo Hoidre, kelle hüüatus „Auh-auh!“ märkis õppejõu rahulolu ning innustust õpilasele samas suunas edasi pürgida.

Väljaspool õppeprotsessi oli Alo Hoidre omapäraks pillata nagu juhuslikke ning otseselt mitte kellelegi suunatud ütlusi-märkusi, mis neid kuulnuile meelde jäid ehk teisisõnu – osutusid siiski olulist sisulist tähendust kandvaiks. Tiit Pääsukesele on jäänud meelde seik, et kui ta oli üliõpilasena esitanud oma maali üldnäitusele (1960. aastate lõpupoole polnud veel õppuritel sellistele näitustele üldse asja ja Pääsuke oli üks esimesi selle reegli murdjaid) ning näituse žüriist naasev Alo Hoidre lausus, küll mitte otseselt Pääsukese poole pöördudes: „Üle küla pilt!“. See pidi olema heakskiit noorkunstniku tegevusele, sest kedagi teist kuuldekauguses polnud. Minul on meeles juhtum 1960. aastast, kus tollal ülerahvastatud graafika eksperimentaalateljees, olles möödunud ja nagu pealiskaudse kõrvalpilgu heitnud ühele parasjagu pressi alt tulnud Peeter Ulase proovitõmmisele, poetas Hoidre ütluse „Goya muheleks“. See sundis kõiki ruumis teise, nagu uue pilguga vaatama ning hindama selle varsti eesti kunsti suurmeistriks tõusva, kuid siis kunstnikuteel alles esimesi samme astuva noore mehe tööd.

Poolsada aastat tagasi pani Ott Kangilaski, üks taidurlikumaid sõnaseadjaid kunstnike seas, kirja Alo Hoidre isikukirjelduse, kus peale välise on tabatud mõndagi olemuslikku, mida edasised aastakümned vaid kinnitasid: „Pikkus umbes 180 sentimeetrit. Tõmmu, soonikas. Sirge rüht. Rasvkude ei esine. Figuurilt sobiv ratsaväelaseks, kuid psüühilised eeldused puuduvad – ei taha kuidagi kannuseid teenida. Käesurumises leiab harva vastast. Kui asi väga tõsiseks läheb, hakkab vasak kulm kahtlaselt kerkima. Ülalpidamine rahulik. Eriti jutukas ei ole, laused lühikesed, rasked. Akadeemikuks eeldusi ei ole – puudub puitumise tendents. Kriitika suhtes vastuvõtlik: kuulab kõik nõuanded ja soovitused leplikult ära ja teeb siis omamoodi edasi. Omab tugevat individuaalmagnetvälja, millega on seletatav sõprade arvukus.“

Pidu kunstnikus eneses. Alo Hoidre graafikaloomingut kajastaval mälestusnäitusel on tähelepanu koondatud kunstniku elu lõpukümnendil sündinud teostele. Nende eriilmelisus on hoomatav nii võrdluses autori varem tehtud estampidega kui ka sünkroonajas meil sündinud graafikaga laiemalt. Sissejuhatuseks on aga esitatud ka mõned näited 1960. aastail loodust, sest sealt algas õieti Alo Hoidre loomingupalge muutumine, mida saab täheldada ka maalis ja raamatuillustratsioonis. 1960. aastate algupoole tööst „Vanavara“ on eksponeeritud neli varianti ühevärvilisest paljuvärviliseni. Selline variantide koosesitlus illustreerib seda, mille fikseerisin juba kolmkümmend aastat tagasi tehtud usutluses kunstnikuga (ja millise kõrvalhüppe ta ise tagasihoidliku peanoogutusega avaldamiskõlbulikuks tunnistas): „Pärast näitust, tavalise kiiduportsjoni kriitikutelt kätte saanud, võtab Alo Hoidre sama töö jälle ette ja teeb selle ümber uueks. Kas siis paremaks või halvemaks, kuidas õnnestub. Tarviduse korral tsiteerib õigustuseks mõnda kuulsust, kes olevat öelnud, et üks õige kunstiteos ei saa iialgi valmis. Kuna ta selle ütlemise kord ühe, kord teise meistri suhu paneb, siis on alust arvata, et autor on Alo Hoidre ise.“1

Oluliseks mõjuriks, mis juhtis Hoidre mitmeplaanilisema ja varjundirikkama tehnikakasutuse poole, oli Veneetsia kunstibiennaali külastamine. Seal nähtu andis talle tõuke kunstikoolis põhjalikult omandatud litotehnika käsitöölike oskuste täielikumaks, loovamaks ärakasutamiseks.

Lito tegemise-trükkimise nüansid oli ta põhjalikult omandanud, kuna õppis kunsttööstuskoolis just litograafia erialal. Pärast kunstikooli lõpetamist 1937. aastal astus ta järgmisel aastal asutatud Riigi Kõrgemasse Kunstikooli. Peatselt järgnenud ajaloolised kollisioonid muutsid küll õppeasutuse nimetust, õppejõudude koosseisu ja õppekavasid, kuid 1941. aasta 28. juunil otsustas selleks määratud mitmepoolne komisjon (koosseisu kuulus ka Eduard Wiiralt) tunnistada kaheksa õpilast kunstikooli lõpetanuteks, kelle hulgas oli Alo Hoidre ainuke graafik, kõik ülejäänud olid maalijad.

Pööret Hoidre graafikaloomingus näitabki tööde paar „Veneetsia katused“ ja „Veneetsia biennaal“ (1964). Esimene on mahemeeleoluline sellele linnale iseloomulike tornikiivrite ja tornikestega katusemaastik, võrreldav samal perioodil loodud Tallinna vaadetega. „Veneetsia biennaal“ on aga palju jõulisem, rõhutatud vastandusega renessanssarhitektuuri ja praeguse skulptuuri vahel, etapiline töö kunstniku loomingus. Tõsi, Anu Allas on just selle töö 2009. aastal liigitanud „anekdootlikkuse piirimaile jõudvate kurioosumite“ hulka kuuluvaks.2 Eesti graafikakultuuri süvauurija Mai Levin on aga põhjendatult sedastanud: „1960. aastate parimaid lehti on „Veneetsia biennaalil“ (1964, litosöövitus) – üks moodsast kunstist saadud elamuste tunnistajaid tolleaegses graafikas.“3

Näituse põhiosa, kunstniku hilislooming, algab triptühhoniga „Maa“ (1983), mille eest Alo Hoidre pälvis Tallinna VI graafikatriennaali eripreemia. See oli ilmselt arvestatav tegur ka talle Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia määramisel 1984. aastal. Selles teoses põimuvad minevik ja olevik ning ehk aimub ka viibe tuleviku suunas, kuid seda alles nagu summutatult. Otsustav mitmevärvilise lito võimaluste oskuslik kasutamine avanes uue suundumusena Alo Hoidre loomingus kolmelehelises sarjas „Eesti kunstimeistrid“ (1986). See kolmik, mille üksiklehed on pühendatud Kristjan Rauale, Eduard Wiiraltile ja Elmar Kitsele, oli 1987. aastal eksponeeritud Jyväskylä rahvusvahelisel graafikatriennaalil „Graphica Creativa“, kus eestlased osalesid üldse esimest korda. Soome graafikatriennaali eripära on see, et iga triennaalinäitus on korraldatud erineval alusel. 1987. aasta näitusele olid kutsutud esinema graafikatöökojad USAst, Jaapanist, Itaaliast, Hispaaniast, Hollandist, kõigilt Skandinaavia maadelt ja ka meie graafikakoda, tolleaegse nimetusega Eesti Kunstifondi Graafika Eksperimentaalateljee. Kuue kunstniku kaheksateistkümne teosega pidime suutma näidata, et eesti kunst on võrreldav muu maailma omaga, ning see läkski korda. Oluline osa selles oli ka Alo Hoidre ja graafikameistri Voldemar Kanni tööl. Selle näituse kontekstis osati eriti hinnata Hoidre nüansseeritud litotehnikat, mitmete tehniliste võtete kooskasutust. Sellest kolmikust on praegu näitusel eksponeeritud Wiiraltile ja Kitsele pühendatud leht, kuid ka Kristjan Raud ei tähendanud Hoidrele minevikku, vaid enesekohast mälestust: Hoidre jõudis Kristjan Rauaga koos esineda kuuel näitusel. Samasse ritta kunstnikele pühendatud kolmikuga kuulub ka „Raua needmine“. Kui emotsionaalsemalt väljenduda, siis on see nagu Alo Hoidre nõiatrummisoolona esitatud ülistus „Kalevalale“ ja Veljo Tormisele. Objektiivsemalt vaadates on sellesse teosesse kätketud meeldetuletus, millele on vihjanud Loone Ots 2010. aastal esitatud ettekandes „Mentor ja inspiratsioon – põhjavaimu haare Kaljo Põllu, Alo Hoidre ja Rein Sepa näitel“. Ettekandja pidas küll peamise seosena Hoidre puhul silmas „Vanema Edda“ illustreerimist, kuid ka kunstniku vabalooming sisaldab sellesuunalisi teoseid.

Alo Hoidre. Eesti kunstimeistrid II. (Eduard Wiiralt). Värviline lito, 1986.

Alo Hoidre. Eesti kunstimeistrid II. (Eduard Wiiralt). Värviline lito, 1986.

Jüri Hain

Hilislooming, muusad ja vabadus. Kunstimeistrite sarjale seisab lähedal „Muusa“ (1987), üks värvikamaid litosid (s.t mitte koloreeritud, vaid paljuvärvilises litotrükis teostatud), mis on teostuslikult sedavõrd töömahukas, et kogu tiraaž piirdub kümne tõmmisega. Seega on tegemist suhteliselt harva nähtava tööga, eriti seetõttu, et mõnigi neist tõmmistest leidis pärast valmimist tee Eestist väljapoole. Otsustavat pööret kunstniku loomingus – saavutada esmakordselt litos koloreerimise abil paljuvärvilisus – tutvustatakse sel näitusel alustõmmiste ja käsitsi koloreeritud lõpptulemuste koos eksponeerimisega. Kahes suuruses, kuid samanimelise töö „Tallinna madonna“ (1988) aluslito ja koloreeritud variantide võrdlus annab aimu nii koloreerimise üldisest emotsionaalsest mõjust kui ka litos sirgjooneliselt esitatud detailide esiletoomisest-rõhutamisest või suhtelist varjujätmisest koloreeringu abil.

Kunstniku elu viimast aastakümmet varjutasid terviserikkest põhjustatud vaevused. Sellele vaatamata säilitas ta nii füüsilise kui ka vaimse sirgeselgsuse ning pühendus täielikult loomistööle. Seejuures pööras ta järjest vähem tähelepanu sellistele asjadele nagu graafiliste lehtede signeerimine ühes teostustehnika, tiraaži, tõmmise numbri ning edasi- või ümbertegemise korral eri seisundite märkimine. Sagenes ka sama pealkirja kasutamine mitmete teoste puhul. Ta ruttas loomeprotsessis edasi ja mitte ainult uute teoste loomise poole, vaid ka vastvalminute ümbertöötamine, koloreerimine ning tõmmiste ülejoonistaminegi neile uue ilme andmiseks said kunstniku loomeprotsessis järjest laiema ulatuse. Kujutamisaineks sai aga järjest sagenevalt pidu ja pillerkaar – näituselgi on „Peona“ pealkirjastatud töid mitu. Seejuures on ta nagu tagasi pöördunud lätete juurde. Pole raske märgata, et mõneski teoses vilksatavad Eduard Wiiraltilt inkorporeeritud detailid. Siin on kohane meenutada kunstniku enda mälestuskatket õpiaastatest: „Meid võlusid esmajoones Wiiralti joonistuslik kindlus, tema täielik teostusvabadus. Kuid ka ta stiil ja maailmanägemine imponeerisid väga. Muidugi viis see vaimustus paljusid välise matkimiseni: meie joonistustes hakkasid naismodellide näod sarnanema Wiiralti madonnadega, mehed aga ta neegritega. Mõned õpilased hakkasid oma kompositsioonides kujutama neegrikohvikuid jms.“4 Lisada tuleb, et nende „mõnede õpilaste“ seas seisis kindlalt ka Alo Hoidre ise. Tema sõjaeelne looming on suuremas osas küll hävinud, kuid EKMi varade hulka kuulub tema 1939. aastal valminud lito „Restoranis“, kus võib näha neegreid, restorani ja alasti tantsijannasidki. Pool sajandit hiljem on kõik hoogsam, vahetum, loodud suurelt ja suurejooneliselt. 1991. aasta kevadnäituse graafikaosast ülevaadet andes on Mirjam Peil rõhutanud asjakohaselt, et esmajoones on tegemist noorte näitusega, mistõttu mõjub enamik vanema põlvkonna esindajaid selles keskkonnas „nagu endassesulgunud eremiidid“. Kuid ta leiab erandi: „Ja Alo Hoidre „Tuntud daamid“ otse kui hüvastijätt Suure Naiseliku Pahega. Kes kõik seal on: Katariina, Kleopatra, hertsoginna Alba, Mata Hari, Marilyn Monroe ja kodumaised Valge Daam ja Dunkri Lonni.“5 See 1989. aastal valminud teos ilmestab ka praegust näitust.

Alo Hoidre polnud elu lõpuaastail pidudel aktiivne osaleja. Kuid halvenevale tervisele vaatamata või koguni selle kiuste avanes pidu kunstnikus eneses ja seda vabalt, hoogsalt, meile väärtuslikku kunstipärandit jättes. Praegune näitus tuletab meelde, et oleks aeg teha selle huvitava ja väärt kunstniku retrospektiivnäitus, mille kaudu avada kogu tema panus meie kunstikultuuri. Ühtlasi näeme järjekordselt, et rahvusraamatukogu pole ainult raamatuhoidla, vaid paljupalgeline kultuurivaramu, kus peituvaist kunstiväärtustest on koostatud Alo Hoidre mälestusnäitus.

1 Jüri Hain, Üks õige kunstiteos ei saa iialgi valmis. (Usutlus Alo Hoidrega). – Sirp ja Vasar 30. I 1976 = Jüri Hain.

2 Anu Allas, Ettevaated ja väljavaated. Kuuekümnendate kunst. – Kunst.ee 2009, nr 3-4, lk 35.

3 Mai Levin, Alo Hoidre mälestusnäitus. – Kultuurileht 15. IX 1995.

4 Jüri Hain.

5 Mirjam Peil, Oli kevadnäitus. – Sirp 10. V 1991.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar