Akademistide kevadnäitus

Kadri Veermäe

Johannes Säre näitus „Spacechanges” („Ruumimuutused”) EKK Mis kuni 14. IV, Anneli Porri kuraatoriprojekt „Romeo ja Julia” 1. Mai galeriis 16. III – 7. IV. Johannes Säre „Ruumimuutused” ja 1. Mai galerii „Romeo ja Julia” näitust iseloomustab mõlemat tugev EKA fotoosakonna hõng, kuid neil on algimpulsi kõrval teisigi sarnaseid omadusi. Nimelt on mõlemad sunnitud kohanduma keskkondade ja ideedega, mis algselt on olnud edasiviivad, kuid materialiseerudes võtnud omalaadse kuju. Säre on endale võtnud suhteliselt kaelamurdva ülesande hõlmata terve EKKMi hoone. Varem on ta piirdunud Hobusepea galerii pinnaga, täitnud selle üksi (2011. aasta isikunäitus „Risoom”) või mitmekesi (2010. aastal JIMi „Better Felt Than Said ehk Besser Gefühlt als Gesagt ehk Parim soojalt” ning 2012. aastal näitus „Väike maja perifeerias” koos Kristiina Hanseniga). Seekord on ruumi Hobusepeast vähemalt kolm korda rohkem, tegijaid aga vaid üks. Näitust külastades selgub, et kogu hoone tema käes siiski pole, sest keskmine korrus jääbki külastajale suletuks, pealegi polnud eelmise nädala lõpul veel eluvaimu sisse võtnud lössis valget kuupi meenutav ruum. Säre on siiski hõivamas endale Eesti vaatajate seisukohalt üht värskeimat nišši, lähenedes vaatajale individuaalse taju kaudu, keskendudes mitte niivõrd intellektuaalsele, kuivõrd kehalisele kogemusele. Seda ideed kannavad ka väljapaneku tugevamad tööd. Nii saab EKKMi esimesel korrusel end tellingutest üles pressides tõepoolest unenäolise tunde osaliseks: klaustrofoobilist pingutust autasustab valge selg ja võimalus endaga tõttvaatamise asemel kogeda seda, mida ise oma kehas olles abivahendita kunagi ei näe. Kolmandal korrusel töötavat õhukahurit võib aga tavaliselt soleerimas näha nendes You Tube’i klippides, kus USA lapsed teadussaadetes selle sugulasi ehitavad, kuid selle näituse puhul polegi niivõrd tähtis mitte masina, vaid inimese käitumine. Miski tabamatu impulss sunnib enamiku vaatajaid suitsurõngaid käega katsuma, kuigi tegelikult võib sama hästi katsuda õhku, sest materjal on sama. EKKMi „ruumiliste iseärasustega dialoogi pidades1 ei suuda Säre aga õhukahuri kõrvalruumis kallet fenomeniks pidamata jätta ja kuigi sellega juba tüütuseni tuttava publiku jaoks oleks üllatuslikum ehk hoopis horisontaalne pind, saab külastaja siiski osaleda teoses „Näitusekülastaja kõndimas kallakust alla ja uuesti tagasi üles”. Ka on kolmandal korrusel väljas eelkõige sõnamängule keskenduv kaaluinstallatsioon, mis piirdub väljendiga „kaalul on kaalu ja jääbki eelkõige selleks”.

Säre tugevus on ehitada konstruktsioone ning seda võiks ta ka rohkem teha, kuna suurtest ruumiinstallatsioonidest saadavat intensiivset füüsilist kogemust on Eesti näitused väga kitsid pakkuma. Küll aga tahaks ka kogeda totaalsust, mida pakub näiteks argentiinlasest kunstnik Tomás Saraceno oma seebimulle, ämblikuvõrke ja pilvi meenutavates biosfäärides. Möödunud aastal Berliinis Hamburger Bahnhofis näidatud näitusel „Pilvelinnad” („Cloud Cities”) said külastajad kitsal redelil turnida mitmete meetrite kõrgusele, et siis hiiglasliku täispuhutud läbipaistva kera keskpaigas roomates ringi liikuda. Arhitektihariduse saanud Saracenot kannustab õhus rippuvaid maailmu looma küll ka tema visionäärinägemus jätkusuutlikust linnast, kuid isegi need, keda tema ideed eriti ei eruta, saavad tema teostest üsna vältimatult võimsa kehalise kogemuse.

Teisel viisil, kuid samavõrd vältimatult sidus vaataja teose külge näiteks ka äsja Berliini kaasaegse kunsti instituudi KW lõppenud näitus „Üks ühele” („One on one”), mille pressitekst lubas vaatajal kogeda kunsti otse ja segamata. KW kuraatori Susanne Pfefferi lahkumisväljapanek selle võimaluse tõepoolest ka pakkus, sest mitut korrust täitsid valged kuubikud ja teised hulktahukad, igaühel ees suletud uks, kust kambri sisemusse pääses vaid üks vaataja korraga. Iga ruumi sees avanes isemoodi maailm. Kõige muljetavaldavam oli Kanadas sündinud ja Berliinis tegutseva kunstniku Jeremy Shaw’ videoinstallatsion „Mäluisiksuse sissejuhatus” („Introduction to The Memory Personality”), mis suutis stroboskoobi ja hüpnootilise pildiga kõiki vaatajaid kümme minutit oma teose juures hoida. Asja teine pool oli aga see, et iga järgmine inimene pidi samal ajal ukse taga kümme minutit nihelema, temast järgmine aga juba kakskümmend ja nii edasi. Keegi ei läinud järjekorrast ära ega lahkunud ka enne kümmet minutit ruumist. Seega – alati pakub huvi kas võimalus midagi ise füüsiliselt või eksklusiivselt kogeda. Säre teeks justkui mõlemas suunas samme, kuid takerdub vahel omaenda huumorimeele kütkeisse. Nali on aga reeglina individuaalne, füüsiline kogemus universaalne.

Teatavat takerdumist on näha ka Anneli Porri kureeritud grupinäitusel „Romeo ja Julia”, mis koosneb „kunstnikuobjektitena metaforiseeritud ready-made’idest”2. Väljapaneku sisust on ammendava ülevaate andnud Kadri Rood („Hommage Duchamp’ile”, Sirp 21. II). Enamik osalevaid kunstnikke on kinni jäänud just ready-made’i kõige klassikalisemasse tähendusse, keerutades piltlikult Duchamp’i enda ratast edasi ja jättes sada vahepeale jäänud aastat tähele panemata. Lisaks on paljudel välja pandud teostest ära võetud küll nende algne funktsioon, kuid nad jäävadki oma köndistatud kujule ning ei sisalda jõulist uut ideed. Pigem hindan sellist lähenemist, mille on valinud ka Kumus „Gateway’sil” osalenud Saksa kunstnik Aram Bartholl, kes oma töös „Surnud piisad” („Dead Drops”) müüris seintesse, majadesse ja äärekividesse USB-mälupulgad. Kuna otsad turritasid seintest välja avalikus ruumis, said kõik soovijad arvutiga end selle külge manööverdada ja valimatult üles ning alla laadida materjali. „Romeos ja Julias” on tööd aga iseendasse sulgunud, nad on valmis, lõpetatud ja sekkumatud.

Peale selle on huvitav, et ükski osalenud kunstnikest pole valinud jultunumat lähenemisnurka: tulemus on harmooniliselt akadeemiline, nende samal nivool eksisteerimisele annab lisahoo 1. Mai galerii ruumiline piiratus, võrreldes näiteks Y-galeriiga, kus näitust esimesena näha sai. Sama mõtet ümber sõnastades tuleb välja tuua, et ühtne on väljapanek tõepoolest – eriti miski ei kerki esile. Siiski, näituse üks terviklikumaid teoseid Laura Tootsi pigmentfotode kõrval (ammendavalt on kasutatud fotomeediumi ja skulptuuri erinevust – esemel kujutatud asjadel puuduks füüsilisel kujul igasugune mõju) on Triin Tamme „Ma oskan lugeda inglise keeles” („I can read English”). Kes kirillitsat oskab lugeda, sellele ei avalda pseudonüümkunstniku teos arvatavasti mingit muljet, küll aga töötab see väga hästi nooremate inimeste peal.

Tegu on kunstnikuobjektide väljapanekuga, kuid enamiku esitatud skulptuuride puhul on märgata eelkõige autorite fotograafiaalast haridust: muljet süvendab veelgi kirjastuse Lugemik välja antud näituse kataloog, kus kõik tööd on esitatud fotokujul. Kaotusi nende kahemõõtmelisus kaasa ei töö, pigem röövib x- ja y-teljele z-telje lisandumine neilt just seda poeetilisust, mille järele näituse pressitekst õhkab.

Kui veel ikka jääda sõna ready-made juurde kinni, võiks ära mainida ka Itaalia skulptori teose „Järjekordne neetud valmisobjekt” („Another fucking readymade”) Amsterdamis. Kunstnik tegi De Appelis väljapaneku, olles eelnevalt faksimasinate ja kohvitassideni (teostest rääkimata) tühjaks varastanud lähikonna signalisatsioonita Bloomi galerii, ning esitas leiud enda teosena. Tegemist oli leiuobjektidega sõna otseses tähenduses. Peale selle oli „Romeo ja Julia” puhul üllatav, et internetti kolinud ready-made’i idee (väljenduseks näiteks found footage’i kasutavad kunstnikud) jäi 1. Mai galerii näitusel ikkagi selle klassikaliseks väljenduseks. Nii „Ruumimuutused” kui ka „Romeo ja Julia” näevad osalt välja kui kunstiakadeemia kevadnäitus – ja seda mõõdet on sealt raske eemaldada.


1 Anders Härmi koostatud pressitekst.

2 Anneli Porri saatetekstist näitusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming