Akadeemiast ja „Akadeemiast”

Kati Ilves

Kui nädalaleht Sirp selle esseega ajalehekioskisse jõuab, on Eesti Kunstiakadeemias sisseastumine juba alanud.* Sisseastumisprotsess koosneb erialaeksamitest ja vestlusest. Viimane pole küll hindeline, aga on kõige suurema kaaluga: just selle alusel vaadatakse, mis inimesega tegu, kas tal on mõtlemis- ja analüüsivõimet. Lõpuks kinnitatakse sõltuvalt erialast  paar kuni kümme õnnelikku riigieelarvelistele kohtadele. Esmase eufooria vaibudes lisandub aga õnnelike vastuvõetute ellu veel üks tegevus – pidev enesemääratlemine. Esialgu ilmselt sugulaste-tuttavate tõstatatud küsimused „mis sinust edasi saab?” või „mis see interdistsiplinaarne kunst / graafiline disain / kunstiteadus üldse on?” maanduvad visalt kuhugi kukla taha ning jäävadki sinna vaikselt end kordama ja kerima. Kuni kulminatsioonini: jah, mis või  kes minust saab? Nii oma kogemustele kui mullu detsembris Märzi galeriiruumis eksponeeritule tuginedes julgen väita, et vastavalt närvisüsteemi arhitektuurile jookseb varem või hiljem suuremal või vähemal määral kõigil EKA tudengitel juhe kokku. Kellel juba esimese, kellel teise aasta lõpuks. Üks minu kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala kursuseõde pidas vastu täpselt kolmanda nädala lõpuni. Mõnel pole siiani bakalaureusetöö esitatud, aga üks  astub juba doktorantuuri. Kõik on personaalne ja muidugi suhteline, aga viimase aasta lõpus tabab peaaegu kõiki tudengeid küsimus, mida teha edasi. Bologna süsteem (3+2 aastat õpet), mis peaks ideaalis tagama ühtlase tasemega baaskõrghariduse ning võimaldama vaba akadeemilise liikumise, on mingil määral tekitanud situatsiooni, kus bakalaureuseõppe lõpus kummitab teadmine oma mitteteadlikkusest.     

Tegu on olukorraga, kus maitse on suhu saadud, erialased baasteadmised ja -oskused omandatud, sisseelamine alles hoogu võtmas, kuid siis – kõik! – kool on läbi, tere tulemast, elu! Haridus on justkui poolik, aga magistrikohti on vähe. Pole siis ime, et stress hüüab tulles ning juhe on koos ja tulevik tundub kui mitte tume, siis kindlasti hägune. Selle tegelikult aastast aastasse korduva  situatsiooni mängisid Madis Luige kureerimisel detsembri lõpul projektiruumis März läbi Nele Aunap, Artur Vincet Kerge, Alver Linnamägi, Jarmo Nagel ning Tõnu Tunnel ja Taavi Kübar. Projekt „Akadeemia” kinnitab eelkirjeldatud situatsiooni olemasolu ja tõsidust, toimunud vestlusringi jooksul kerkis veel mitmeidki (korduma kippuvaid) küsimusi, millele peaksid vastama ehk EKA rektor, haridus- ja kultuuriminister või kõik korraga. Näituse tervikpilt  ise oli täpselt sama segane kui tudengite tulevikuperspektiivid. 

Kõige süsteemsemalt otsisid küsimusele „mis saab?” vastust Tõnu Tunnel ja Taavi Kübar umbes kahetunnises videodokumentatsioonis. Nad olid intervjueerinud mitut väga erinevat siinset tegevfotograafi. Vastused küsimustele „miks foto?”, „kommerts vs. kunst”, „kunstiturg” ja „kunstiharidus” varieeruvad vastajast  lähtuvalt, kuid seda huvitavam on täheldada teatavat kordumist: näiteks arvavad paljud intervjueeritud, et EKA fotoosakond toodab ebaselge positsiooniga noori professionaale. Mõneti tundub Kübara ja Tunneli video ebaühtlane: kuidas seletada fakti, et umbes pool intervjueeritutest on kommertsfotograafid kõige puhtamal kujul? Samas põhjendab sellise selektsiooni pilk galeriiruumist välja. Fotograafe on rohkem kui iial varem. Tehnoloogia  järsk odavnemine ja jätkuvalt nõrk visuaalkultuuriline haritus on tinginud olukorra, mille kohta tudengid vestlusel ütlesid ka ise, et paljud fotograafid toodavad sõna otseses mõttes praaki, kuid tellijal pole lihtsalt silma või huvi asja parandamiseks.       

Tunneli ja Kübara töö oligi näituse kõige uurimuslikum. Vormilt samuti dokumenteeriva, kuid sisult poeetilise teemapuudutuse pakkus Nele Aunapi fotoseeria. Pildistanud  üles 12 äsja kunstihariduse omandanud noort (nende seas ka iseenda) nende argikeskkonnas, on Aunapil õnnestunud teatav meeleseisund väga tõetruult kätte saada. Kuivõrd umbes pool pildistatutest istub arvutiekraani ees, saab rääkida millestki väga omasest nooremale loovgeneratsioonile: alarakendatud professionaalid vaevlevad pidevas infokülluses. Küberpunk-kirjanduses öeldakse sellise elustiili kohta „high tech ja low life” („tipptehnoloogia ja nullelu”).  Väljendi kaaperdamine tundub sobivat, kuivõrd miski ei iseloomusta situatsiooni paremini. Põhjused, mõistagi, on praktilised: lisaks sellele, et arvutiga tehakse tööd, saab võrgus teostada ka erialast uurimistööd, hoida ennast kursis mujal toimuvaga, suhelda. Kusjuures viimaseks kaheks – välisriigi galeriide külastamiseks või kohvitassi juures suhtlemiseks – ei pruugi lihtsalt jaguda ressurssi.       

Näituse juba vormiliselt kõige eristuvam töö oli Alver Linnamäe installatsioon inkubaatoris  kasvava hallitusseenega. See oli ainus töö, mis polnud konkreetselt kellelegi adresseeritud ning elas sõna otseses mõttes oma elu. Kui käsitleda hallitusseent allegooriliselt, eeldades, et situatsioon inkubaatoris viitab mingis mõttes kunstitegevuse protsessuaalsusele, tuleb siiski nentida, et seenele tagab kastis jõudsalt vohamise piisav kogus soojust, niiskust, maltoosat, vett ja agarit.       

„Akadeemia” kogupilt oli natuke segane, konkreetne kese puudus. Mitmetest mõtetest ja teemadest hüpeldi üle, kuigi seosed tööde vahel olid olemas. Samas illustreerib seesugune korrastamatus tudengite argisituatsiooni: mõtteid  on palju, kuidas ja kus neid täpselt rakendama peaks, pole veel selge. Eespool mainitud korduma kippuvad küsimused, mis vestlusringi ajal üles kerkisid, saab jagada põhimõtteliselt kaheks: mida saab ise enda heaks teha (s.o kuidas sõlmes juhe tagasi sirgeks saada, nii et osakesed jälle liikuma hakkaksid) ning mida peaks tegema keegi teine (kool, riik). Kui jätta kõrvale esimene (millele kokkuvõttes ei saagi vastata, sest kõik küsimused vajavad personaalset  lahendust), võiks teisest osast tuua välja kaks. Esiteks: 3+2-aastase õppe juures peaks kool või riik tagama täishariduse omandamise. Raske öelda, kas see tähendaks rohkem magistrikohti eriala sees või välisülikoolidesse liikumise lihtsustamist. Kindel on, et suuremale osale neist, kes on bakalaureuseõppe enam-vähem nominaalajaga ära lõpetanud, oleks magistrantuuri hädasti vaja. Alles pärast minimaalselt viit aastat väljal püsimist ja praktiseerimist saab  hakata rääkima kõrgharidusest ja korralikust väljaõppest. Teine probleem, mis kerkis näituse ülesehitust lahates, puudutab EKA (olematut) maja ja galeriid. „Akadeemia” oli ikkagi ühemõtteliselt tudenginäitus, nii sisult kui teostuselt. Non-profit-galeriipinnad on küll sobivad selliseid projekte majutama, kuid tegelikult vastutab kunstnike kvaliteetse koolituse eest konkreetne riik, linn ja kõrgkool. Korralikult varustatud galerii peaks mainimatagi olema  iga kõrgharidust pakkuva kunstikooli standardvarustuses. 

Seda enam on kummastav, et EKA on suutnud ümber kolida kõik osakonnad, raamatukogu ja bürokraatiasektsiooni, aga nii iseenesestmõistetav osa on puudu. Ja keegi nagu väga ei pahanda ka. Loodetavasti mõtlevad sellele teemale peale (peamiselt) viimase aasta fototudengite ka laiemad massid, sest  praktikas tunduvad töötavat ikkagi kõige lihtsamad võrrandid, näiteks: korralik haridus + normaalsed vahendid = arvestav kunstiloome. Nii lihtne see ongi. 

* Täpsemalt vt www.artun.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming