Ajastu vabastavad kriksadullid

Ei maksa luua pettekujutlust, et nüüd on 1960. aasta rühmitisega seoses kõik oluline öeldud ja nende pärand ammendatud.

ENN LILLEMETS

Kunstiühingu Pallas näitus „Karlova kriksadull. 1957–1966. Ülo ja tüdrukud” Tartu Kunstimajas kuni 20. IX. Kunstnikud Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Helju Sarnet Zauram, Ülo Sooster ja Lüüdia Vallimäe-Mark.

Lüüdia Vallimäe-Mark. Silm rohelises. 1958(?), õli. Erakogu.

Lüüdia Vallimäe-Mark. Silm rohelises. 1958(?), õli. Erakogu.

Silja Paris

Suhteliselt väike valiknäitus pallaslaste Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri, Helju Sarnet Zaurami, Ülo Soosteri ja Lüüdia Vallimäe-Margi abstraktsest ja sürreaalsest loomingust sai oma lõpliku kuju tänu suurele Kumu väljapanekule. 4. XII 2014 kuni 29. III 2015 oli Tallinnas eksponeeritud Liisa Kaljula koostatud näitus „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“, mille teoste lõviosa pärines Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi kogudest ja deposiidist. Kõik Tartu näituse teosed on valitud kunstiühingu Pallas ning Tartu ja Tallinna erakogudest. Ükski nüüd välja pandud kuuekümne kahest teosest Tallinnas väljas ei olnud, mõnd aga pole kunagi varem näidatud.

Piiratud ruum nõudis valiku tihendamist ja andis mõtte valgustada välja just Ülo ja tüdrukud. Liiati jäi suurelt näituselt kripeldama, et sääl oli vaeslapse osas Lüüdia Vallimäe-Mark, kes katsetas nagu ta kaaslasedki abstrakti ja sürriga, aga seda tahku polnud näidatud. Ometi oli temalgi oma salasilm („Silm rohelises“, 1958?). Küllalt mahukas ja hää oli Kumus Valve Janovi valik, ometi segas äratundmine, et tegelikult on ta palju küllasem ja üllatavam. Eriti on mind kõik aeg seganud asjaolu, et piisavalt põhjalikult pole esitatud Valve Janovi Paul Kleest ärgitust saanud suundumust, millele on omas ajas raske meil kedagi teist kõrvale panna. Lõpuks oli ahvatlev lisada sellesse kooslusse Helju Sarnet Zaurami varane tinglik looming, mis on enamikule täiesti tundmatu.

Välja said pandud mõned õnnestunumad ja keskendatumad näited kunstnike huvidest, suundumustest, laadidest ja sarjadest, elusamad hetked ja meeleolud, kusjuures Ülo Soosteri puhul on kohane lisada, et kõik eksponeeritud teosed on oma sõbra loomingu hulgast valinud Valve Janov. Tegemist on vaba kunstiga, mida loodi vabaduseta ajal, puhtalt iseenda ja lähemate kaaslaste rõõmuks ilma väljavaateta seda kuskil eksponeerida. Ilmselt ei olnud siis veel ka suurt hirmu sees, et äkki ma olen teise moodi. Siduv kirg oli üle kõige. „Karlova kriksadull“ esitab köitva fragmendi meie põrandaalusest avangardist, mille olemasolus on mõnikord kaheldud.

Valve Janov (1921–2003), Silvia Jõgever (1924–2005), Kaja Kärner (1920–1998) ja Lüüdia Vallimäe-Mark (1925–2004) kuulusid meie esimese Teise maailmasõja järgse kunstirühmitise, 1960. aasta rühmitise tuumikusse. Karlova linnaosa Tartus, ennekõike Valve Janovi kodu, oli nende peamisi kohtumispaiku. Karlovas elasid samuti Silvia Jõgever ja Kaja Kärner. Sinna jõudis aeg-ajalt ka vangilaagrist vabanenud ja 1957. aastast Moskvasse elama jäänud Ülo Sooster (1924–1970), et õpingukaaslased ja sõbrad üles äratada ja nende vaimu liigutada. Pääle mainitute kuulusid 1960. aasta rühmitisse samuti vangilaagrid läbi teinud Lembit Saarts (1924) ja Heldur Viires (1927), kes pole praegusel näitusel esindatud, küll aga olid suurel näitusel Tallinnas. Ei hakka siinjuures taas üle kordama, miks ma eelistan järjekindlalt mõistet „1960. aasta rühmitis“ (ja mitte „Tartu sõpruskond“), sest olen seda mõne korra juba teinud, 1992. aastast peale. Igal juhul võimaldab see määratlus selgemat ja kainemat kunstiloolist üldistust. 1960. aastal Silvia Jõgeveri poolt Ülo Soosteri õhutusel korraldatud tsenseerimata näitus Tartu VIII keskkoolis, mis päädis tagakiusamisega, jäi rühmitise ainsaks ühiseks avalikuks ülesastumiseks.

„Lääne mandunud kunsti haarmed“ aga ulatusid Tartust ka Haapsallu, mitte üksnes Moskvasse või Tallinna. Seda kinnitavad Valve Janovi, Silvia Jõgeveri ja Lüüdia Vallimäe-Margi tolle ajajärgu käigud Haapsallu ja kirjavahetus ning näitab Helju Sarnet Zaurami (1922) looming. Viimane töötas sääl kunstiõpetajana ja seab siiamaani kokku hämmastavaid sürreaalseid kollaaže.

Vaid mõned kirjalõiked annavad meile kätte ajastu värvid ja toonid ning valgustavad välja kahepalgelise kunstielu, kriksadullidest kõnelemata.

Valve Janov kirjutab Helju Sarnet Zauramile Tartust Haapsallu (12. XII 1959): „Isiklikult olen maalinud peaaegu mittemidagi, aga väikseid olen teind ühe keskmise hunniku igas moes tuššiga, küünlaga, kvaššiga, akvarelliga ja nii edasi. Igal õhtul üks vähemalt, vahest 5-6 õhtujooksul, suuremateks ei ole mul võimu esialgu, [—] Temaatiline näitus olevat olnud otsast lõpuni üks sõnniku laotus nagu mind on valgustatud mu sõprade ja sõbrannade poolt.“

Valve Janov Helju Sarnet Zauramile Tartust Haapsallu (3. XI 1960): „Kõigepealt olin terve septembrikuu otsast lõpuni Moskvas. Mõmm [Valve Janovi loomaarstist abikaasa – E. L.] oli ametitoimetustel seal ja sai kõik rahad välja makstud, nii et oli vähem kulukas see asi. Mina pidin algul olema 2 nädalat ju, siis eestlaste maale tagasi tulema, aga oli nii hea olla ja palju vaadata, et ei raatsind ära tulla ka enne kuud. Nägin palju ilusaid kunstpilte ja olin Üloga palju koos. Ülo enda pildid on ka jumalikud. Ja üldiselt Ülo propakanda, mis ta minu juures tegi teatud piltide tegemiseks, on mulle jubedat mõju avaldand, nii et kui tulin Moskvast, siis tegin aina kunstpilte hommikust poole ööni, see ei ole liialdusega öeldud, vaid tõsi. Ja teen neid ikka, kuni tänase päevani ja ei midagi muud. // Täna saab täpselt nädal, kui ei ole üldse linnas käind, ka riideid ei pane hommikul selga, vaid ainuld öösärgile slaproki otsa ja hakkan kohe maalima, näis mis sellest kõigist saab. Ühesõnaga ütelda muule asjale aega ei raiska. // See Silvi näituse tegemise asi omas koolis oli üks ilus asi ja tema oli kõige ilusam näitus, mis mina olen siiani näind. // Aga näe siin jälle ei kannatand mõned mehed välja ja läksid kaebama ja mitte lihtlabast kaebust, vaid et täitsa elu põõna panna, see on täitsa romaan, seda ei saa mõningate sõnadega kirjutada. See asi aeti tohutu suureks, aga neil kaebajail ei läind seda asja korda nii ajada, kui nad olid kavatsend, julmalt ja alatult. // Ja üldse inimeselapse alatusel ei ole piire. Küll sai palju asju selgeks selle kandaliga. Ja olgu ära mainitud, et abstraktsiooniga ei old seal midagi tegemist nagu Tallinnas kõlakad käisid. Ja oli ainult õnnelik juhus, et Sinu pilti sinna ei sattund, Silvil igatahes plaan oli, aga ei tea mis teda takistas nii et jäi panemata.“

Valve Janov Helju Sarnet Zauramile Moskvast Haapsallu (1. XI 1961): „[—] mina ikka ajan kunstpildi raamatuid taga, mida ma ka ei ole saant peale kahe, Oskar Kokoschka ja Henry Moore (inglise skulptuur), teeb väga ilusaid kujusid. // Teatrisse ei ole vahepeal saand, pühade aeg on olemas üks vene jääballet, millele on piletid olemas. Üleliiduline näitus on äravaadat (oli õudne elamus), üle nii suure näituse ainult 2 kunstpilti, mis olid leedukate omad ja mittemidagi rohkem. Kõige jubedam kõigist oli Valgevene ja Ukraina. Eesti osa oli väga väike, Lätil oli poole rohkem ja ka Leedul oli enam. Eestist olid ainult Tallinna mehed peamiselt nagu Pihelga, Alas, Mildeberg, Linnat, Einmann jne., oli kurb ja hall see asi. Kõik Moskvalinna museid on läbi käidud zooloogia muuseumiga lõpetades, kus nägin palju kalu, palju igasugu merede karploomi ja nende karpe, mis on täitsa kunstiteosed, ning palju muud. Nüüd juba Ülo ja Eldur (anna andeks, Heldur sai valesti kirjutet) tegid raamatukogus mul tee lahti, nüüd olen seal old päevade viisi, viimati nägin ühe terve raamatu Miró’d ja teise terve paksu ja suure raam. täis värvilisi pilte Paul Klee’d, noh meeletu. // Täna lähme jälle Mõmmiga, on terve rida raam. tänaseks tellitud. Tänaseks on üks pransa kunstižurnaal terve 1960. a. käik, mille pealkiri on „L’Oeil” ja mis on otsast otsani Prantsuse ja Itaalia kaasaegset kunsti täis. // Nüüd Sul vist on tekkinud küsimus, et miks Heldur Moskvas on? Tema on sellepärast, et Ülol on palju tööd nüüd korraga tekkind, mitu raamatud korraga ära teha ja Heldur tuli temale abiks ja on siin selle aasta lõpuni arvatavasti. Nemad on nüüd väga tihedasti oma tööga seotud ja ei saa minuga nii väga tegeleda, sest ühe terve raam. nad peavad nädalaga ära tegema. Aga neil vast peale seda on jälle lahedam. [—] Olen ka juba mõne väikse pildi teind, sest kui näed nii meeletuid raamatuid hakkab aju kohe metsikult liikuma ja käsi sügelema. Minu aknast on vaade neljandalt korruselt alla paljudele uutele ja pooleli olevatele majadele, kus on juures palju võluvaid kranasid, mida ma ei saa portreteerimata jätta ja selletõttu on mul jälle kranadega pilte. Mu kiri läheb väga pikale, Sa vist oled juba täitsa krambis.“

„Karlova kriksadulli“ väikseformaadilised maalid, kollaažid, monotüüpiad ja joonistused ning eri materjalide ühtesulatamised sisaldavad nii põnevat tehnilist katsetamist kui ka puhast rõõmu kujundi- ja värvimängust. Aga siit ei puudu samuti tõsisem ja intiimsem enesessesüüvimine, ööhetked ja -mõtted. Näitusekujunduses leidub oma altarisammas (Valve Janovi „Oma rist“, 1950ndate lõpp või 1960ndate algus; Helju Sarnet Zaurami „Ahastus“, 1959). Pildilised kujutised, millele ei saanud või ei tahetud selget nime anda, ristiti kunstnike poolt kriksadullideks. Naljaviluks ja edasiste küsimuste ennetamiseks. Salarõõmud aitasid leevendada absurdset ja silmakirjalikku avalikku elu, säälhulgas kunstielu. Hoidsid vaimu üleval.

Ometi ei maksa luua endale pettekujutlust, et nüüd on 1960. aasta rühmitisega seoses kõik oluline öeldud ja nende pärand ammendatud. Niivõrd rikkalik on see peatükk me kunstiloos ja üllatav mitmel pool laiali aines. Kõik asjaosalised vääriksid suure näituse mahtu ja süvenejaid-tegijaid ei ole liiga palju. Nii et aeg-ajalt, kui satud mõnd käsitlust lugema, on ikka „segadus sada kraadi“, nagu armastas väljenduda Valve Janov, ja kunstilugu justkui tagurpidi pööratud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming