Ajalugu ja visuaalne kirjaoskus

Ajaloopildid on ajalooteemalise kirjasõnaga võrdväärsed ühiskonna ajalooteadvuse mõjutajad.

TIINA-MALL KREEM

Eha Komissarovil oli õigus, kui ta Kadrioru kunstimuuseumi ja Tallinna ülikooli keskaja keskuse talvel korraldatud välkseminaril „Pilt ja ajaloomälu Eestis täna“ väitis, et Eestis ei ole Poolaga võrreldavat ajaloomaali traditsiooni. Ometi on ka Eestil oma ajaloopildi traditsioon, mida tuleb vaadata koos baltisaksa pärandiga. Traditsioonile pani albumiga „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost“1 (1839, 1842) aluse Friedrich Ludwig von Maydell. Suuremate-väiksemate katkestuste ja muutustega ulatub see meie kaasaega, mõelgem siinkohal kas või Kristina Normani „After War’ile“ (2009), Peeter Lauritsa „Mattise martüüriumile“ (2011) või Liina Siibi „Saaremaa valsile“ (2014). Need pole küll ajaloomaalid lõuendil, vaid nüüdiskunstiteosed. Ei Norman, Laurits ega Siib kujuta klassikalise ajaloomaali põhiteemat, massivägivalda ja -lahinguid, vaid nende tulemust: inimeste kannatusi ja manipulatsiooni ehk konkreetsete minevikusündmuste traumasid, millest tuleks üle saada.

Kirjeldatud teemanihke võttis tabavalt kokku Krista Kodres väitega, et ajaloo pildiline kujutamine areneb koos ajalookirjutusega: nii nagu ajalookirjutuses ei tegeleta enam kuigi palju lahingutega, vaid inimese igapäeva­elu ja traumadega, nii kajastub see ka ajaloopildis.

Valgustusajastu trükitehnika ja pedagoogika (järjekordse edasihüppe) mõjul toimunud pildiplahvatusest peale on väikesed ja odavate vahenditega reprodutseeritavad ajaloopildid suuremõõtmelistest-kallihinnalistest ajaloomaalidest tunduvalt mõjuvõimsamad. Foto- ja eriti filmikunst kubiseb soovist minevikku ajaloona jäädvustada/kujutada ning ühiskonda seeläbi mõjutada.

Euroopalik ühiskond on XIX sajandist, kui ajaloost sai teadus ja ajalooõpetusest süstemaatilise koolihariduse osa, olnud ajaloo vang: kõik suuremad otsused tehakse ajalooteadmiste põhjal. See on omakorda põhjus, miks ajaloopildid on laias maailmas nii palju käsitlemist leidnud ja miks tuleb neid ka Eestis vaadelda mitte üksnes rahvuslikust, vaid ka lokaalsest, regionaalsest ja globaalsest vaatenurgast. Viimasel aastakümnel võimsalt kasvanud huvi tõttu nõukogude aja vastu kiputakse ajaloopilti käsitlema nõukogude ideoloogia viljana ning unustama selle žanri üle kahe tuhande, Eestis peaaegu paarisaja-aastast traditsiooni ja spetsiifikat. Lisaks on Eesti kunstiajaloos ka ajaloopildi moderniseerumise, nn historitsistlikust realismist loobumise protsess veel läbi kirjutamata, kunstilised re-entactment’id mõtestamata.

Ajaloopilt on vaieldamatult tänapäevase visuaalkultuuri osa, kuid kunstiajaloolasteta läbi viidavate mäluajaloo-uuringute puhul jäetakse sageli kõrvale pildispetsiifika. Piltide ja nende motiivide ränne seob ajastuid, motiivid on sageli rahvuseülesed, nagu kinnitavad näiteks saksa ja prantsuse kunsti kohta tehtud uuringud. Eero Epner tõi sisse moraalitemaatika. Meeles tasub pidada, et piltide abil ei konstrueerita mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku. Epner tõi näiteks mitmesugustest osadest kokku monteeritud videod, mida saab kasutada nii sõja kriitikaks kui ka õhutamiseks, või siis suure tiraažiga ajalooteemalised postkaardid, millel pole enamasti tegeliku minevikuga seost.

Ajaloopildi lugu on täis näiteid, mis tõestavad, et mitte kõik Esimese ja Teise maailmasõja ajal loodud ajaloopildid ei ole tellimuskunst, nagu üldiselt arvatakse. Kunstnik võib mõnest ajalooteemast olla ka ise huvitatud. Kunstnikuna on Siibil üsna lihtne veenda oma publikut „realismi“ erilises kohas ajaloopildi žanris: on oluline, et saadaks aru, mida või keda on kujutatud, kuid tuleb ka tähele panna, et kompositsiooniga määratakse kujutatud isikute positsioon ja loo sõnum. Veelgi tähtsam on, kuidas kunstnik on sündmuse praeguse aja tarvis mõtestanud, milline on tema sõnum.

Rael Artel esindas seminaril kuraatoripositsiooni, keskendudes Tartu kunstimuuseumi näitusele „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“. Sisulised paralleelid Poola ja Eesti kunstis on ilmsed. Tarvitseb vaid võrrelda Siibi paljuski ajalehe fotoreportaažile toetuva „Saaremaa valsi“ lugu Arteli esile tõstetud Zbigniew Libera fotoseeriaga „Positiivid“ ehk looga sellest, kuidas 1959. aastal sündinud Libera võttis tollaste fotode negatiivid uuesti ette ja sai nende töötlemise käigus aru, et Auschwitzi vabastamisest oli ainult üks kaader jõudnud kõikidesse ajalooõpikutesse, et just sellest oli saanud ajalooteadvuse kujundamise fakt.

Kõnealune välkseminar oli samm edasi sel teel, mille järgmiseks suuremaks verstapostiks peaks olema 2018. aastal Kumu näitus „Eesti lugu kunstis“.2 Millal siis veel, kui mitte Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raames küsida ja proovida mõista, kuidas on Eesti ajalugu ja eestlaste rahvuslik identiteet kujunenud ning millist rolli on selles mänginud teised rahvused, erinevad kultuuri- ja kunsti­vormid.

1   Teose „Fünfzig Bilder aud der Geschichte der deutschen Ostseeprovinzen Russland“ tõlget koos kommentaaridega vt „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost“.

2   Eesti ajaloopildi uurimine algas 2012. aastal koos
Kadrioru kunstimuuseumi näituse „Kui kunst­nik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil“ ettevalmistamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht