Ajaloo visualiseerija

Maris Ilves, Mariann Raisma

Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastaseminar Tartu ülikooli ajaloo muuseumis 8. märtsil keskendus kunstimuuseumide, aga ka laiemalt muuseumide näituste uutele tendentsidele. Kolm tähtsamat teemaringi, millel peatuti, olid kunstiajaloo eksponeerimine, muuseumielamuse pakkumine ning ajaloo visualiseerimine muuseumis. Kuidas eksponeerida kunstiajalugu? Kuigi kunstimuuseumi näituste üks eesmärk on läbi aastakümnete olnud tutvustada uusimaid uurimusi ja teadustöö tulemusi, on lähenemine ning metoodika viimasel kümnendil muutunud. Kadrioru kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel tõi välja kolm kunstiajaloo eksponeerimise põhimõtetes toimunud muutust. Kuna muuseumide ekspositsioonide loomisel on üks suundumus mobiilsus ja pidev muutumine – räägitakse lausa püsiekspositsiooni kadumisest –, eelistatakse ka kunstimuuseumi püsiekspositsiooni puhul lahendusi, mis võimaldavad teatud piires varieeruvust, uuenemist. Teise olulise muudatusena võib välja tuua kronoloogilise printsiibi asendumise temaatilise käsitlusega: fenomeni uurimisel kontekstis saab eksponeerida mitmesuguseid lähenemisi ja ajalooperioode. Samuti on populaarne integreerida omavahel meediume ja materjale: näiteks on loobutud aastakümneid domineerinud maali–skulptuuri–graafika–tarbekunsti hierarhiast. Üldine tendents on ka see, et universaalse kunstiajaloo jutustuse on välja vahetanud lokaalse aspekti rõhutamine ning seose loomine kohapealse elu ja inimestega: näitena tõi Koppel Taani rahvusgalerii uuenenud vana kunsti püsiekspositsiooni, kus Taani kunstnike teosed on eksponeeritud koos Lääne-Euroopa tuntud kunstnike looduga. Taas on üha tähtsamaks saanud muuseumihoone ekspositsiooni toetamisel ning miljöö loomisel. Kunst on kolimas valgete seinte vahelt taas tumedate vahele: nüüdisaegsest modernsest valgusküllasest hoonest ajaloolisse hoonesse, mille kontekst justkui raamib kunstiajaloo narratiivi ning annab eksponeeritavale lisatasandi. See võib ka ebaõnnestuda. Näiteks äsja renoveeritud Riia börsihoones asuv Läti väliskunstimuuseum on ekspositsiooni üles ehitanud XIX sajandi kunsti eksponeerimise põhimõtetel, kuid hoone enda ajalugu seda ei toeta. Autentsusele pretendeeriv ajaloolise miljöö rekonstruktsioon, mida pole tegelikult kunagi olnud, annab külastajale vale impulsi ning suurimaks kaotajaks jääb kunst.

Viimasel aastakümnel on muutunud lähenemine kunstiajaloole: stiili- ja esteetikapõhistelt näitustelt on liigutud interdistsiplinaarsemaks, olulisel kohal on tehniline, sotsiaalne ja ühiskondlik tasand. Sel põhjusel ongi kuraatoril järjest kandvam roll kunstiloo tõlgendamisel. Eha Komissarov (EKM) keskendus kuraatori kui eksponeeritava loo konstrueerija tähtsusele. Eestis tegutsev kuraator käsitleb eeskätt lokaalset materjali: see annab talle ka teatud vabaduse meie kultuurimaastikul arusaadava, toimiva loo jutustamisel. Komissarov kasutas selle suuna puhul rakendusliku ajaloo mõistet. Kuraatori oskuse tõttu konstrueerida ajalugu, valida teatud objekte ning analüüsida nendevahelisi tähenduslikke suhteid saab luua uue, subjektiivse (aja)lookäsitluse. See aga ei tähenda, et kuraator pretendeeriks ajalookirjutaja rollile: seda enam, et kunsti eksponeerimisel ei ole prioriteet üldajaloolisel narratiivil. Selline meetod võib aga oma originaalsuses avada tahke, mida vaataja võib-olla ei oskagi oodata.

Kuidas pakkuda muuseumis elamust?

Eestis on viimase kümne aasta jooksul muutunud nii kuraatori kui kunstniku roll, järjest olulisemaks on tõusnud kujundaja positsioon. On näitusi, mida iseloomustab eelkõige elamuslik kujundus. Kujundusest on saanud uus kunstiteos. Kas elamuskujunduse võidukäik on lühiajaline suundumus või liigubki muuseumide areng selles suunas? Muutused on kaasa toonud olukorra, kus ei saa vaadata sisu ja kujundust eraldi, vaid see moodustab terviku. Järjest enam on vorm tinginud sisu või vastupidi, need on omavahel läbi põiminud, sõltuvad teineteisest ning kujundajast on saanud sageli kaaskuraator. Mariann Raisma (TÜ ajaloo muuseum) rääkis taustast, miks muuseum on liikunud oma arengus järjest atraktiivsema elamuskeskkonna suunas. Sel põhjusel on ka muuseume järjest enam majanduslike kriteeriumide järgi hindama hakatud. Kuna praeguse tarbimisühiskonna teenistuses muuseumi edukus sõltub paljuski külastaja huvist ja soovidest, seisab muuseum filosoofilise küsimuse ees: kui suures osas on külastaja määrata see, mida muuseum pakub? Kui palju on didaktika ja haridus taandunud elamuse ja emotsiooni ees? Millised on selle miinused ja plussid? Elamuskujunduse kõige laiem eesmärk on pakkuda muuseumi kasutajale võimalikult kvaliteetne elamus. Taotlus on kujundada ning mõjutada nii mõtteid, tunnetust kui käitumist. Oluliste väärtustena võiks välja tuua interaktsiooni (emotsioonide rõhutamine, käeline tegevus, interaktiivne teadmiste omandamine), lugudepõhisuse (näitus põhineb lugudel või lool, seal saab jagada isiklikke lugusid, oma kogemust) ning kasutajasõbralikkuse (lähtutud on sihtgruppide huvidest ning vajadustest). Paljud neist märksõnadest on avardanud ka muuseumi olemust, avanud tee suuremale loomingulisusele.

Teemal, kas muuseumis pakub elamuse lugu või selle eksponeerimise laad ning kas saab rääkida elamuskujunduse võidukäigust, arutles Mairo Rääsk (Eesti Maanteemuuseum). Ta on seisukohal, et puhtalt elamuse loomine ei haaku oma pinnapealsuses siiski muuseumi eesmärgiga: elamuse peaks pakkuma huvitav lähenemine eksponaadile, mitte nt uudne infotehnoloogiline lahendus. Rääsk tõi välja kolm muuseumielamust kujundavat komponenti: väljapaneku terviklikkus, usaldusväärne, aktuaalne ning külastajat kõnetav sisu ning viimaseks sisulist külge täiendav ning terviklikkust rõhutav ruum. Nüüdisaegne ekspositsioon peab looma mitmesuguseid võimalusi, olema oma võimaluste piirides pidevalt muutuv keskkond. Muuseumielamuse loomisest konkreetsete näidete põhjal rääkisid ekspositsioonidisainile pühendunud Jukka Halttunen ning Margit Argus. Mõlemad rõhutasid, et tõeliselt huvitava ekspositsiooni retsept on kuraatori põhjalik eeltöö sisulise külje osas ning tihe suhtlus originaalseid eksponeerimise viise pakkuva kujundajaga.

Kuidas visualiseerida ajalugu?

Muuseum on üks tähtsamaid ajaloo visualiseerijaid. Väga kõnekas on, milliseid muuseume luuakse ja arendatakse, sama kõnekas on ka muuseumis eksponeeritavate teemade valik. Kuivõrd teadlik on aga praegusaegne muuseum oma ideoloogilisest sõnumist ning kas ja kuidas eksponeerida võimalikult neutraalselt mitmesugust „tõde”? Kuidas saab muuseum olla hea sõnumikandja, sellest kõneles Inge Laurik-Teder (Eesti Ajaloomuuseum). Nüüdisaegne muuseum ei saa piirduda vaid esemete eksponeerimisega vitriinis, kuna sel viisil ei õpetata külastajale tegelikult suurt midagi: harimine seisneb teema avamises ning meeldejäävate seoste loomises. Selleks rakendatakse muuseumis interaktiivset metoodikat, samuti eksperimentaalseid lahendusi. Näiteks on Eesti ajaloomuuseumis interaktiivne ajakapsel, minevikku rekonstrueeriv ruum, kus külastaja saab end tunda ajaloosündmuste osalisena. Otsesema inimese ja objekti suhte loomiseks kasutatakse näiteks koopiaid ja mudeleid, kuid need peaksid olema alati ajaloolise eseme ja ajaloo teenistuses. Hoolimata piirituna näivatest võimalustest muuseumielamuse loomisel, on ajaloo visualiseerimisel muuseumi kontekstis ka piirangud: seda peab tegema diplomaatiliselt, arvestada tuleb sihtgrupi eelteadmistega ning järgida muuseumi usaldusväärsuse põhimõtet.

Muuseumi kui avaliku usalduse objekti tähtsat rolli rõhutas ka Juhan Kreem (Tallinna Linnaarhiiv): aja lugu, mida külastajatele visualiseeritakse, peab olema adekvaatne. Asi ei räägi iseenda eest, seda peab saatma selgitav tekst. Pildi ja tekstiga seondub aga fakti ja fiktsiooni erinevuse küsimus: ajaloodraama või -film võib küll olla visuaalselt nauditav ja põnev, kuid see materjal (eriti kui seda pakub muuseum) peab olema sama adekvaatne kui kohtutõend. Vaatajal tekib pilti nähes küsimus: kas see oli päriselt ka nii? Ajaloomuuseum peab saama vastata jaatavalt. Muuseum ei saa puhtalt ekspositsioonielamuse suurendamise nimel leiutada oma ajalookäsitlust: muuseumi käsitlusvaldkond peab siiski olema võimalikult objektiivne.

Viimast arvamust toetas ka Pille Runnel (ERM), tuginedes Eesti Rahva Muuseumi külastajate küsitlusel põhinevale uurimusele. Viimasest selgus, et tähtsamad allikad, mille poole pöördutakse ajalugu puudutavate küsimuste korral, on esiteks internet ning teiseks muuseum. Raamatud, arhiiv ning formaalne kooliharidus olnud vastanute seas üsna ebapopulaarsed allikad). Sellest järeldub, et ajaloo esitamise viis muuseumis on ülimalt tähtis. Külastaja soovib muuseumist saada nn objektiivset tõde ning muuseum peab leidma mooduse, kuidas teadmisi esitleda, arvestades muuseumi võimaluste, aga ka inimese meelelahutusvajadusega. Kuidas see välja hakkab nägema, seda saab näha mõne aasta pärast Eesti Rahva Muuseumi uues püsiekspositsioonis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming