Ajaloo läbistav valgus

Andri Ksenofontov

 Abstraktne ekspressionist Vano Allsalu on tuntud piltide poolest, milles võib ära tunda värvi sisse kastetud pintsli lööke lõuendil. Väljendades puhtaid olemusi ja puhastatud kogemusi, jääb kunstnik ise varju. Nüüd tõmbas kunstnik endalt katte ning esines alasti, kui laotas vaataja ette oma mälestusesemed lapsepõlvest. Jutustada nõukogude lapsepõlvest on mõnes Eesti seltskonnas sama julge tegu kui tunnistada  piiblifundamentalistidele oma põlvnemist ahvist. On üks oluline erinevus nõukogude ja praeguse suhtumise vahel päritolusse: siis nuhiti välja, kes mida suguvõsas teinud on vanavanavanemateni välja, nüüd otsitakse sugupuu okstelt sinna istuma sattunud saksu nagu rosinaid saiast. Vano Allsalu oli oma aja laps, nagu töö nr 12 galerii keldris tõendab: „Ise välja mõeldud ja trükitud formular vanaemale täitmiseks, ilmselt inspireeritud tollasest bürokraatiast  (olin seda tehes 7-aastane).     

ТЯИТЕ ЛЕХТ       

ТОТА МУТТ ВАНУС 65 ААСТАНЕ 

ЕЛУКОХТ. ТЯНАВ Туру МАЯА 13 КОРТЕР 33   

ЛИНН Тарту     

НИМИ Рина ПЕРЕКОННАНИМИ Армилде       

ЫПЕТУС       

КЕЛЛЕ НИМИ СЕЛЛЕ КОХТА ТУЛЕБ ТЯИТА 

тагаси саата рости теел”   

Suur Vend jälgis kodanikke röntgensilmaga, mis leidis isegi sellistes mängudokumentides komistuskive. Vanaema perekonnanimi on  moonutatud ja eesnimega kohad vahetanud. Apsaka tegi ka mänguametnik eesti keele mänguriigikeeleks tõlkimisel, mille käigus kirillitsa п sõna „рости” alguses kaduma läks. Segadus läheb sellest suuremaks, et mängudokumendist on saanud Hobusepea galeriis eksponeeritud pärisajaloodokument. Ent moondus ka Suure Venna silm ise pärdiku ja apteekri silmadeks Vene saatkonna hoone katusel teisel pool Hobusepea tänavat.   

See oleks ideaalne, kui ajaloovalgus kõik nähtavale tooks, sõltumata sellest, kas nähtav meeldib või mitte. Paraku valitseb ajaloos  veider optika, mis pöörab kivisid ja tõstab asju ümber, kaotab neid ja sigitab tagantjärele juurde. Vahel tahtlikult, vahel tahtmata. „Kes ma olen? Miks ma olen? Kuidas kõik oli? Tean seda vaid aimamisi, nagu läbi udu … mis vahel tiheneb ja vahel hajub,” loeb Hans Kaldoja ühekõne-kuuldemängu „Süütuse aeg” Vano Allsalu sulest. „Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, mis minust üha kaugeneb, on selles hetki ja tundmusi ja puudutusi ja meelteelamusi,  mis ei saa olla kuidagi tähtsad, ent ometi on need minus nagu ehituskivid, mis ei tee sugugi alati sirgeid müüre, ent kannavad seda, mis on pealpool.” Vano Allsalu näitus on põime ajaloost ja kunstist. Asjad, mida võib liigitada ajalooks, on varustatud numbri ja kommentaariga. Kui kommentaar mainib ainult eseme loojat ja nimetust või puuduvad number ja kommentaar üldse, siis see on kunst – ehk võimeline rääkima enda eest. Töö nr 7 

„Fotokoopia EW-aegsest politseikaardist, mida isa kasutas orienteerumiseks paadisõitudel Emajõel ja Tartumaal matkamiseks” on ajalugu. Nummerdamata „Eesti NSV füüsiline õppekaart keskkoolile” on osa installatsioonist. Selle ette toolile on laotud kaldu tahutud otsaga silikaattellised, valmistatud füüsilisel kaardil leitavatest maavaradest liivast ja lubjast. Need on laotud  justkui lapsepõlve nurgakivideks autori elu müüridele, mis pole sirged ja mille viimase kivi paikapanekuga valmib püramiid tema viimasele kambrile. Kes minevikku ei mäleta, see sureb. Kui ülemise korruse tööd pakuvad autori ja ta sugulaste eluloost laia ülevaate kaartide, mälustrateegiate ja riiulis seisnud raamatute näol, siis alumine korrus on isiklikum ja alateadvuslikum. Näituse võtmetöö keldrikorrusel on nr 8 „Pirniessents (tootja: Flora, 1960ndate  lõpp v. 70ndate algus) – minu mälestusvoo vallandaja”. Hans Kaldoja hääl selgitab: „Kui ma olin väike, peitus isa lauasahtlis – koos tööriistade, joonlaua, taskulambipatareide ja naeltekruvidega – üks tilluke pudel pirniessentsiga. Kui nüüdsel ajal eelistame naturaalset kunstlikule, siis neljakümne aasta eest oli ühe tavalise kodu lõhnabukett niivõrd maalähedane, et selle ilmselgelt kunstlikku päritolu ja üldsegi mitte õilsa kemikaali lõhn mõjus lapsele ebamaisena.  Justkui oleks avanenud aken mingisse teise, värvikamasse maailma. Tavaliselt hingasin pirnilõhna mitu korda järjest väga sügavalt sisse, kuni pea hakkas veidi ringi käima … Ning kui pudelile uuesti korgi peale keerasin, tuli tagasi masinaõli ja tavoti lõhn isa sahtlist.” Töö nr 15 on „Mind erutanud pilt ühest omaaegsest kunstfotoalbumist” ning selle lähedal nr 17 „Käejõu mõõtevahend. Keskkooli lõpus pigistasin sellest välja tublisti üle 70 kilogrammi”.  Kuidas koolipoiss oma käe nii tugevaks treenis? „Klassikaaslastega kolhoosis kartuleid võtmas (80ndate esimene pool)”, selgitab nr 16, mis end 15. ja 17. vahele kiilub. Ajalugu on aistingute summa. 

Vano Allsalu näitusele kõlasid kaasa Franyó Aatothi näitus Ungari Instituudis ning Monika Žaltauskaitė-Grašienė, Severija InčirauskaitėKriaunevičienė ja Monika Järje tööd Hopi galeriis. Franyó Aatoth, õieti István Ferenc Tóth, maalib oma figuure ja stseene lõõmaval  punasel taustal. Need sütevalgust kiirgavad pinnad ei ole seotud punaplaguga, vaid ungari toitudes armastatud punase pipraga, mis suuõõnes hõõgub. Győző Vásárhelyi, kes nimetas end ümber Victor Vasarelyks, aitas 24aastasel István Ferenc Tóthil 1978. aastal Pariisi tulla. Üks sõber andis mõtte perekonnanime ette topelt-a lisada, et kunstikataloogides esimesele kohale sattuda. Ent sotsialistlik minevik paistab ka läbi prantsusepäraselt ja tähestikuliselt moonutatud oleviku nagu „SDV ujuja läbipaistvas seelikus”. Keda nõukogude ajal erootika huvitas, sellel tasus Saksa Demokraatliku Vabariigi pildiajakirjadest aktifotosid otsida. Rääkides alkoholismist ütleb Franyó Aatoth, et „väikesi patte kaotada ei saa, sest just need teevad inimesed nendeks, kes nad on, muidu me peaksime hävitama kogu inimkonna”. Monika Järg ja Monika Žaltauskaitė-Grašienė mäletavad ja hoiavad pitsiliste linikutega  kaetud mööblit vanades kodudes. Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė kasutab lambikogu „Päevalilled” loomisel nõukogudeaegset materjali. TA on need kokku monteerinud pesumasinatest Riga, radiaatoritorudest, tsinkplekkpesupaakidest ja muust rauakolast. Ta puurib plekkpindadesse ruutpesiti auguvõrke ja tikib sinna puuvillase värvilise lõngaga ristpistes päevalilli. Välja on kukkunud imekaunid lambivarjud. Maailma aja- ja ruumiterviku  võtab katoliiklikult ilustaval moel kokku tema seinalamp „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Elekter voolab sisse kinnitusvarda alumisse otsa krutitud vaskkraanist, kust vanade majade koridorides vett võeti. Külgvalgus heidab tuppa tikitud päevalillede kujutise läbi plekkpange külgede. Alla suunatud valgusvihk paistab tagasihoidlikku alumiiniumist pesukaussi, mille põhjas lebavad leedu köögis armastatud kartulid. Kartulitikand mõjub  hõõgniidi paistel nii realistlikult, et tahaks selle järele käe sirutada ning kooritud kartuli tärklilist pinda vee all silitada. Ka kõige nõudlikum käsi leiab ajaloost midagi head.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming