Ajalikkuserikas triennaal

Triennaali keskne väljapanek on küll väiksem kui varem, aga pole kuidagi lahjemaks jäänud.

KARIN PAULUS

VII Tallinna rakenduskunsti triennaal „Ajavahe“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 23. VII. Toimkond: Merle Kasonen, Triin Jerlei, Keiu Krikmann, Maarja Niinemägi, Kertu Tuberg, Maret Sarapu ja Kateriin Rikken. Kujundaja Karli Luik, graafiline kujundus Marje ja Martin Eelma, installatsioon Valge Kuup.

Igal teisel laupäeval 20. V, 3. VI, 17. VI, 1. VII ja 15. VII kell 12 giidituur eesti keeles, mida juhib tekstiilikunstnik ja leiutaja Kadi Pajupuu.

Kas siis suurepärase korralduse või lisaürituste erilise rohkuse tõttu, aga mulle tundub, et mitte kunagi pole triennaal nii uhkelt tiibu lehvitanud. Iseenesest on keskne väljapanek väiksem kui varem, ka väiksemal pinnal, kuid ei saa märkida, et tänapäeva rakenduskunsti ülevaade kuidagi lahjaks jääb. Ilmselt on ka kunstnikel järjest enam pealehakkamist ise näitusi korraldada, mitte jääda lootma, et mõni kuraator neid märkab.

Tänavuse triennaali toimkond on suuresti uus. 2002–2014 oli peakorraldaja ehtekunstnik Ketli Tiitsar, uus vedur on samuti ehtekunstnik – Merle Kasonen. Liitunud on kunstiteadlased Triin Jerlei (kelle erihuvi on olnud klaas), Keiu Krikmann (kunstiakadeemia galerist), ehtekunstnikud Maarja Niinemägi ja Kertu Tuberg, klaasikunstnikud Maret Sarapu ja Kateriin Rikken. Üheskoos otsustati, et kuraatorit ei otsita, vaid pakutakse keskne idee välja ise. Demokraatia tulihingelise pooldajana loodan siiski, et järgnevatel aastatel selline praktika siiski ei jätku, sest organisaatorite kõrval on teistelgi häid mõtteid, mida on varasemad triennaalid ka ilmekalt tõestanud.

Kõige üllatuslikum oli teise koha preemia, mis läks Villu Plingile ja Silja Saarepuule, kelle videos „Vaip“ saab näha põllust vaiba kündmise lõputut protsessi.

Kaader videost

Austasud ja kujundus. Teemaks sai valitud „Ajavahe“, millega uuritakse ajalikkust, kiirustamist ning aeglast kulgemist, aja tajumisviisi ja toimet. Kunstnikele üle maailma anti võimalus näitusele kandideerida, kokku esitati 256 tööd, mille seast žürii valis 49 teost 19 riigi kunstnikelt. Otsustajate sekka kuulusid norra kunstikriitik ja toimetaja André Gali, soome ehtekunstnik ja Saimaa rakenduskõrgkooli õppekoordinaator Eija Mustonen, USA klaasikunstnik ja Pitzeri kolledži õppejõud Sarah Gilbert, Eestist filosoof Eik Hermann ning Keiu Krikmann.

Välja anti kolm auhinda. Kolmanda koha (1000 eurot) pälvis Leedu kunstniku Jurgita Erminaitė-Šimkuvienė merevaigust kärbsepüünis „See on vaid aja küsimus“. žürii hinnangul on selle tavaliselt mitte nii väga atraktiivse tarbe­asja olemus hästi tabatud ning see aja kulgemise tõttu millekski väärtuslikuks muudetud. „Kuna merevaigus võib sageli leida ka iidseid putukaid, ühendabki lõksupüüdmise teema erinevad ajad kauniks tervikuks,“ hindas žürii. „Merevaigust kondoom,“ tegi tuttav tabavat nalja, sest vorm meenutab tõesti preservatiivi, kuid ometi on töö sügavalt poeetiline ning merevaik ise on kandnud meieni möödaniku materiaalsust. „Selle kärbsepüünise külge on kleepunud kõik tühjad lubadused ja rumalad lootused. PS. Juhtumisi on nii, et aeg neelab armutult kõik enda suunas visatu,“ kirjutab teose autor.

Vahest ehk kõige üllatuslikum oli teise koha preemia (1500 eurot), mis läks Villu Plingile ja Silja Saarepuule, kelle videos „Vaip“ saab näha põllust vaiba kündmise lõputut protsessi. On kummastav vaadata, kuidas traktoriga põllul sõitvate kunstnike selja taha jääb vagude asemel värviline kangas. „See on veider, muretu, asine ja mitmekihiline teos, mis viib kokku traditsioonilised ja moodsad tehnikad ja meediumid,” arvas žürii. Video pälvis ka näitust võõrustava Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi ostupreemia. Duo Plink ja Saarepuu on samalaadseid nihestatud tegevusi demonstreerinud videotaiseid teinud üsna palju, mulle isiklikult on kõige paremini meelde jäänud veeämbri põhja kuvatud rahvatantsu keerutajad ning kaelkookudega veetassijad. Triennaalil on samavõrra lustlik camp’i piiril kõndiva Felieke van der Leesti „Brahhiosaurus-puu UFO pesa ja tulnukamunadega“, mis spekuleerib mõttega, et ehk olid dinosaurused hoopis tulevikust pärit tulnukad.

Grand prix’ (2500 eurot) pälvis Belgia kunstnik Octave Vandeweghe, kelle lihvitud vääriskivide ja söögiriistade seeria „Kultuursed kombed“ ühendab žürii hinnangul kõrg- ja madaltehnoloogilise lähenemise, sünteetilise ja naturaalse. „Töödes on viiteid funktsionaalsusele, kuid objektid ise on samal ajal ebapraktilised. Samuti on kunstnik toonud seeriasse sisse pinge loodud ja leitud objektide vahel,“ kommenteerisid eksperdid. Octave Vandeweghe kasutab oma töödes tsitriini, fantoomkvartsi, sünteetilist sa­fiiri ja terastraati. Mõneti on tegu ju üdini traditsiooniliste söögiriistadega, sest luksuslikke materjale on nugade-lusikate ja nendega hiljem liitunud kahvlite puhul eliit ikka kasutanud. Ometi pole Vandeweghe teosed lihtsalt imekenad tarvikud, vaid veidi nihkes. Funktsioonist osaliselt vabastatud, et anda ilule ja kontseptsioonile rohkem ruumi, võiks ehk mõelda.

Kindlasti tahan eraldi välja tõsta veebilehe, ühismeedia päiste, kataloogi ehk siis visuaalse identiteedi erakordset õnnestumist, mille taga seisid Marje ja Martin Eelma Tuumik stuudiost. Värviküllane ning värske lähenemine hakkas silma nii veebis kui ka linnapildis. Autorid on eelistanud abstraktset laadi ning ei pakkunud näitusele välja valitud teostega konkureerivaid sümboleid, mistõttu said kõik osalejad end ühtviisi väärtustatuna tunda.

Peanäituse on kujundanud arhitekt Karli Luik, kes on ka muuseumi uuenenud püsiekspositsiooni meisterlik looja. Luik juhib meid musta tunnelisse, mida mööda jõuame valgustatud lagendikeni, nurgatagustesse, kuhu on paigutatud üksteisega kokku sobitatud teosed. Nagu ikka, sobib keskne kujunduskontseptsioon teostega, mille seas on tohutult mastaapseid ja tibatillukesi objekte, üpris erinevalt, mõned asjad tulevad paremini esile, teised kipuvad visuaalselt kaotsi minema. Siiski peaks meid „tsooni“ juhtiv labürint toonitama kunsti erilisust, selles peituvat võimet vahendada teistsuguseid kõiksusi.

Vaimukaid töid jagub küllaga. Avamist saatis ka kahe minirühmitise A5 ja OTSE! naiivne performance „Corpus Container“, kus matuselisteks riietatud ja Ameerika filmile omaselt dramaatiliselt päikseprillide ja vihmavarjudega varustatud tegelased end justkui maha matsid ja sellega ajalukku naelutasid. Maskeraadlike tegelaste seas võis ära tunda metallikunstnikud Nils Hindi ja Rainer Kaasik-Aaslavi. Viimasel oli Hopis satelliitnäitus „Hedonisti hall argipäev“, kus demonstreeriti maski moodi ehteid ning kujundinägemise oskust.

Kui üldiselt on žürii eelistanud üsna reglementeeritud suurusega töid, siis uhkeks erandiks on Kiyoshi Yamamoto „Kui ma kukun, las ma kukun, isegi kui ma purunen ja põlen“, mis on erksate värvilaikudega ligi kümnemeetrine kangas, mis ripub alla muuseumi trepi juures. Huvitaval kombel on selle vägagi efektse linase riide värvid kunstniku soovil valinud seitse meest, kes on osaliselt või täielikult värvipimedad. Näituse teine magnet on kaheldamatult Lin Wangi purskkaev – veini immitsevad portselanist südamed. Meie kultuuriloos seostub see kaheldamatult Jeesuse ohverdusega ning ka vee veiniks muutmisega. „Portselan jäädvustab kahe inimkogemuse sümbolid. Esiteks soovi tätoveerida alatine mälestus kehale, mis lõpuks laguneb. Teiseks liikumatus ja vaikus, mis järgneb elumuutvale sündmusele. Neid ühendab nende vahel voolav vein. Vein loob miljöö, mis toob vaataja tagasi praegusesse hetke,“ on aga autor ise mõtestanud oma teost. Elevust, saalivalvuritele aga peavalu toob Trine Hovdeni „Kuhjumine“, mis näib küll esmapilgul nahkribade hunnikuna, aga on tegelikult ribastatud saviportreed. Samuti lausa kutsuvad end puudutama Ellen Griegi üllatavalt dekoratiivsed oranžikarva köied, mis tekstiilikunstina esitatuna mõjuvad ootamatuna. Meeleolukas on ka Hedvig Winge vedelasse portselanmassi pistetud organzapalakad. „Saviollusesse kastetud õhulised materjalid transformeeruvad tardunud energiaks,“ selgitab ta teose ideed.

Ainsa osalemist pakkuva teosena on valikusse jõudnud „Parv“. Nanna Melland on 2012. aastast peale valmistanud alumiiniumist lennuk-ripatseid, mida soovijad võivad enesele soetada. Teos pakub ilusaid metafoore praeguse aja uuele rahvasterändamisele, globaliseerumisele, kuuluvuse soovile. Johanne Lund Nessi ja Hanne Ǿverlandi „Alltekst“ on raamatufragmentidest koosnev installatsioon, mis meenutab riiulit, ent ka rütme ja dešifreerimist vajavaid koode, selles on midagi Anselm Kieferi kosmogooniliselt vaevarikastest skulptuuridest.

Kaheldamatult üks ilmekamalt aja toimet avav tegija on Joshua Kosker, kelle prosside ja sõrmuste „kivideks“ on kulunud seebid. Neisse teostesse on kaduvus sisse kirjutatud, intiimne sensuaalsus samuti.

Sisukal viisil aja kulgemise arhiveerimisega on tegelenud ka Lin Chang-Rong, kes on teinud hunniku pardikujulisi põletamata telliseid ja jätnud need vedelema ehituplatsile. Pärast oli näha, kuidas mõned tellised said lagunedes taas justkui looduse osaks, teised taas säilisid ning neist võrsus midagi uut. Muide, telliseid on kasutanud ka Eero Kotli, kes on Palmse mõisa vabrikust pärit tellisepoolikud kokku tappinud.

Krista Leesi käsitaftingvaip „Da Vindi kood“ lähtub kohalikest mustritest ning paljusid meie kunstnikke ja arhitekte mõjutanud karismaatilise Tõnis Vindi ideedest, kus seostatakse erinevaid kultuure ning nende märksüsteeme.

Päris põnevad on ka Pille Kaleviste kausikesed, kus on püütud edasi anda murelise pinna, vajumiste ja laikudega sulamist ning jäätumist. Keraamik Thérèse Lebrun on nende nõudega võrreldes püüdnud aga täiuslikkuse avamise poole, kastes portselani küll tõrusid, kõrsi, seemneid ning tehes neist ebamaiseid membraane, kookoneid, kivistisi ehk siis käitudes ise justkui uue maailma loojana.

Mida õppida teistelt? Triennaaliga kaasnenud seminaril „Rakenduskunsti ja disaini vahendusviisid“ esinesid Norra kunstikriitik ja toimetaja André Gali, klaasikunstnik ja skulptuuriõppejõud Sarah Gilbert Ameerika Ühendriikidest, kriitik, toimetaja, kuraator ja õppejõud Liz Farrelly Ühendkuningriigist ning disainile spetsialiseerunud haridusprogrammide kuraator Hanna Kapanen Soome disainimuuseumist ning mina kui kohaliku kriitikapõllu ilmekas rööp­rähkleja.

Ürituste korraldaja ning kommunikeerija Gali edulugu demonstreeriva ettekande puhul tekitas nörritust võrrelda Norra olukorda Eestiga. Kui seal antakse välja kõiksugust tarbekunstialast teoreetilist kirjandust ning ka kriitikale keskendunud väljaandeid, nagu Norwegian Crafts Magazine, siis meie SA Kultuurileht, mis on kultuurivalla suurim tegutseja, on selgelt kirjanduse poole kreenis. Ka praegu, kui käivad läbirääkimised Müürilehe oma katuse alla võtmisest, tahaksin küsida, mille alusel selliseid otsuseid tehakse ning miks ei korraldata avalikke konkursse.

Gilberti teema oli „Materjalide vastupanu: kultiveerides naiivsust kunsti, käsitsitöö ja disaini kokkupuutepunktides“, mis avas tegija, käelistes tegevuses peituva filosoofilise avatuse. Farrelly tutvustas oma Londoni disainimuuseumile keskendatud juhtumiuuringut. Hakkas silma, et Inglismaal panustatakse eneseturustamisele vaat et rohkemgi kui väljapanekute sisukusele. Kuigi see on ka sealsete muuseumide rahastamist ja enesemajandamise suuremat sundust arvestades täiesti arusaadav. Ülimalt professionaalne on publikuga tegelemine Soomes, kus kaheldamatult tuntakse ja armastatakse oma disaini meiega võrreldes palju rohkem. Kapanen tutvustas lähemalt koolidele suunatud disainiprogramme ning eelkõige ettevõtjatele mõeldud klubilis-loengulist tegevust.

Kunstihuvilisi rõõmustavad triennaali puhul meie klaasikunstiga seitseteist Tallinna kohvikut. Aknalaudadele ja seintele on leidnud tee vägagi erineva ilmega taiesed. Idee pärineb Maret Sarapult, kelle enese teosed on väljas Arsenali keskuses Gingeris kuni 23. VII. Palace’i hotelli Galerii baaris demonstreerib oma klaasskulptuure Eeva Käsper, Merle Kannuse argipäeva ja väikeste asjadega võluv näitus „Umbrohi“ on avatud kohvikus Fabrik (Vabriku 6), mõlema näitused on vaadata kuni 3. VI, Merle Lobjaka „Veeteed“ on aga Carmen Cafés avatud kuni 19. VI.

Üsna korraks avanes publikule ka Pika jala väravatorn, et tutvustada seal muljetavaldavat arhitektuuri ning sealsetes ruumides ateljeesid pidavaid metallikunstnikke. Väga veenev oli ka bassirütmis tuksuv Urmas Lüüsi süda, retrolikult 1980ndate moodi diskovalgusega täidetud katusealuses saalis.

Üllatavalt tugevaks osutus ka Kiek in de Köki suurtükitorni ringgaleriis eksponeeritav „Armour”, kus tutvustatakse hoone stilistikaga haakuvalt turvisehteid. Enamik töid olid kontseptsioonilt nutikad ning esteetiliselt silmapaistvad. Näiteks võiks tuua Helen-Kristi Loo enda saba näsiva mao järgi nime saanud pompoosne polüuretaankee või Anna-Maria Saare vereplekiga T-särk „Relvistumine ja rahunemine“ (kus relvadeks ärevus, veresuhkrumuutus, iiveldus), aga ka Nils Hindi agressiivne ja jõuline „X“, rongidepoo juurest leitud ja lõhestatud torujupp. Liina Lõõbase „Õnnesärk“ on kuusekarrana sädelev peen töö, ent tegu pole selle ehte puhul mitte spetsiaalselt valminud detailidega, vaid kee valmis murdunud saelehtedest.

Arhitektuuri- ja disainigaleriis võis aprillis vaadata ka heas mõttes konservatiivset vaibakunstnike rühmitise Vaba Tahe näitust „Ajatelg“, mis teadvustas, et seinavaipade tegemise oskus ja kunstiline kvaliteet pole kuhugi kadunud, mis sest, et gobelääne võrreldes nõukogude ajaga seintel ja lavaeesriietena just ülearu tihti enam ei näe.

Veel tasub tähele panna EKKMi kohvikus Rio de Janeiros ja Tallinnas tegutseva duo Retz ja Sööt loodud kohvikumööbli seeriat „Plasticina/plastiliin”, mille materjalina on kasutatud ajale jalgu jäänud nõukogudeaegset sisustust. Kuni 21. V tutvustatavad Loewenschede torni Asuurkeraamika stuudiolased Urmas Puhkan, Külli Kõiv, Aigi Orav, Kärt Seppel ja Lauri Kilusk triennaaliga haakuvaid uuemaid töid.

Traditsiooni säilitamine. Triennaal teeb rakenduskunsti väljal toimuvast kuldse kokkuvõtte, tutvustab tulevikusuundumusi, hääbuvaid praktikaid, pakub laia avalikkust ja ka ainult kitsa eriala inimesi kõnetavaid teoseid, meisterlikkust ja diletantlikkust. Peanäitusele on koondunud tõepoolest väga paljude nimekate tegijate teosed, nende kõrval on lasknud aus žüriiga tehtud valik esile tõusta ka seni veel vähetuntud talentidel. Mõneti võiks ju küsida, et miks peaks keraamika, klaas, nahakunst, tekstiil, metallehistöö tänapäeval olema midagi sellist, mida peaks ilmtingimata seostama tarvilikkusega ning käsitlema üheskoos, mitte aga näiteks maali ja skulptuuriga seotult. Labase loogikaga võttes võiks tilluke sepis jääda hiiglasliku maali kõrval tähelepanuta, kuid ometi on mõlemad ühtviisi kunsti tegemise avaldusvormid. Rakenduskunstiks nimetatul on traditsioon, mis pakub mitte ainuüksi lõputut väljendusvabadust, vaid ka vastutustundlikku sidet pärisilmaga ja otstarbekust. See on ju lõpmata hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht