Ainult ühtsuses peitub jõud

Reet Varblane

Saksamaal elava poolatari Anna Krenzi irooniline poola naise kujutis ei erine nõukogude naise kuvandist. Pressifoto Kuuldused feminismi, sealhulgas ka feministliku kunstimõtlemise ja kunsti enda surmast või aktuaalsuse kadumisest on pehmelt öeldes ennatlikud. Läänemaailma ametlikes ringkondades peetakse küll ranget arvet poliitilise korrektsuse üle, kuid reaalse eluga pole sellel ei Lääne-Euroopas ega ka Ameerika Ühendriikides siiski, vaatamata sellele, et feministlik mõtlemine ja praktika on kestnud enam kui neli aastakümmet, suurt midagi tegemist. Otse vastupidi, maailma avardumise, migratsiooni kasvu, kultuuride segunemise tulemusena tundub maailm pöörduvat (taas) järjest enam konservatiivsesse hierarhilisse elukorraldusse, kus vanadel stereotüüpidel on oma kindel roll kanda. Ja seetõttu on  feminismi kui kriitilist mõtlemis(analüüsi)viisi ja aktivismi vaja rohkem kui mõni aeg tagasi. Seda enam, et paljud 1970ndate tõesti misjonärlikud ettevõtmised on mugandunud uueks rahategemisvahendiks ja kummaliseks turismitrendiks. Kuidas siis teisiti mõista Internetis reklaamitavat vabatahtlikku Aafrika abistamisprogrammi, mille kohta käiv teave kõneleb vaid rahast: kohe makstes on võimalik osaleda kümne või ka saja Inglise naela võrra odavamalt.

Kuigi suured feministliku kunsti retronäitused on viimastel aastatel edukad olnud nii Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui Hiinas, on selge, et feministlik kunst ei ole kivistunud võtete kogum, vaid aja-, koha- ning olukorratundlik visuaalne reageering.  Ehk ka iseenda pidev dekonstruktsioon ja ümbertõlgendamine. Seda on tõestanud „Prologue’i” ürituste sari, mis loodetavasti võimalikult paljusid Eesti feministlikult mõtlevaid kunstnikke kaasa haarates toimub järgmisel sügisel ka Tallinnas, sellest kõneleb ka praegu Berliinis  Kreuzbergi Bethania kunstikeskuses eksponeeritud „HACK.Fem.EAST”.

Kuigi, kui täpne olla, siis näitus on vaid ürituste sarja üks osa, sest huviorbiidis ei ole mitte niivõrd emotsionaalselt mõjuva visuaalse terviku tekitamine, kuivõrd toimiva võrgustiku loomine. Ehk teisi sõnu senise võrgustiku põhjal uue laiahaardelisema ning tulevikus veelgi paindlikumalt toimiva võrgustiku loomine. Kuigi „HACK.Fem.EAST’i” eesotsas on kaks itaallannat Tatiana Bazzichelli ja Gaia Novati, on nad keskendunud Ida-Euroopa ehk Ida-Euroopa taustaga feministlikult meelestatud meediakunstnikele, kellest tubli enamiku moodustavad naised. Itaallannade Ida-Euroopa huvi viib mõtted vanema õe eeskoste-positsioonile, mille abil on hõlbus ka ise loorbereid lõigata. Kuigi, ei näitusel ega veel vähem sellega kaasnenud üritustel (konverents, performance’id, raadiosaated, ajalehed, veebisait) eeskoste maiku tunda küll ei olnud. Enamik kutsutuist on juba pikka aega omavahel seotud olnud ehk „HACK.Fem.EAST’i” leksikat järgides võrgustikku haaratud ning võrgustik toimib olenemata sellest, kas selliseid üritusi korraldatakse või ei.

Berliin on tõeline sulatuspott, kus pole enam tähtis, kas seal tegutsev kunstnik, kirjanik, muusik, filmitegija on Ida-, Põhja-, Lõuna- või Lääne-Euroopast või hoopis Aafrikast, Aasiast või Ameerikast. Berliin kui selline on nullinud juba eos lääne kuraatorite võimaliku üleoleva positsiooni. Ja selle olid mõlemad itaallannad väga hästi ka teadvustanud: kordagi ei kasutanud nad kuraatori nimetust, nad olid võrdsed kolleegid, võrgutöötajad, networkers. Nagu Gaby Bila-Günther (Rumeenia/Saksamaa) koostöös Darina Alsteri (Tšehhi), Paula Jonssonova (Tšehhi), Albana Kozeli (Albaania), Elsa Martini (Albaania), Joana Morpurgo (Rumeenia), Eva Parcheri (Sloveenia), Kateřina Rudčenková (Tšehhi), Lucia Udvardyová (Tšehhi) ja Petra Vargovaga (Tšehhi); Dunja Kukovec (Sloveenia) ja Katja Kobolt (Sloveenia) koostöös Helena Božiči (Sloveenia), Anetta Mona Chisa (Rumeenia/ Tšehhi), Kitchi (Sloveenia), Lala Raščići (Ungari), Tina Smrekari (Sloveenia), Son:DA (Sloveenia), Starke (Bulgaaria), Lucia Tkacova  (Slovakkia),  Kanak Attaki (Saksamaa) ja FAQ Network’iga (Balkan); Andrea Carnu (Rumeenia) ja Joanne Richardson (Rumeenia/Saksamaa) koostöös DMedia (Rumeenia), Ladyfest (Rumeenia), Indymediaga (Rumeenia); Alla Georgjeva (Ukraina/Bulgaaria), Marina Gržinić (Sloveenia), Ana Hoffner (Serbia/Saksamaa), Janez Janša (Sloveenia), Anna Krenz (Poola/Saksamaa), Erika Katalina Pasztor (Ungari), Polonca Lovšin (Sloveenia), Nada Prlja (Moldaavia/Inglismaa), Boryana Rossa (Bulgaaria), Selena Savić (Serbia/Holland),  Zvonka Simčič (Sloveenia), Mare Tralla (Eesti/Inglismaa), Miss Information ja Ihre Telekommunisten (NET). Kokku 15 projekti. Kuigi, jah, enamikus Balkani maadelt ja nendegi töödest kumab ikka veel läbi Ida-Euroopa naine kui midagi eriskummalist ja vähem väärtuslikku. Aga nad on olemas!

Ja selle taustal on tõesti hea meel rääkida Mare Tralla „Kaitstud” projektist (väiksemas ning muudetud versioonis, kui oli paar kuud tagasi Tallinnas Kunstihoone galeriis) kui millestki, mis ei rõhuta idaeurooplast ning eelkõige siinse naise igavesti eripärast seisundit ning selle läbi ka teistsugust, veidi kummalist olemust, vaid osutab millelegi, mis on üldisem ja pole nii üheselt mõistetav ega hea/halva vastanduse skaalal hinnatav. Mare Tralla installatsioon ei kõnele mitte niivõrd kodanikuvastasest jälgimisühiskonnast, kuivõrd sellest, kas turvakaamerate süsteem on üldse võimeline kodanikku kaitsma. Ning see ei ole pelgalt idaeuroopa naise, vaid Londonis elava-töötava aktiivse naise kogemus, mida ta on kontrollinud nii Grazis, Tallinnas, Londonis kui Berliinis. Ka Marina Gržinići lavastuslik monoloog naise koha ning selle (enese)peegelduse teemal ei ole kantud ainult Ljubljana (või Zagrebi või Sarajevo) kogemusest, vaid postkoloniaalsest maailmast laiemalt. Kunstniku, kes on väga tugev teoreetik, ettekandest jäi kõlama üks väga oluline mõte: postkoloniaalset maailma tuleb vaadata kui protsessi, mitte kui teatud paikkonnale kellegi poolt kinnistatud olukorda. Ning sellest protsessist tuleb lasta rääkida juba neil, kes selles ise osalevad. Nii et ka maailma kui „globaalse küla” kontseptsioon ning iseäranis selle toimiva võrgustikuga katmise idee on ikka veel (ja rohkem kui varem) päevakorral. Loodetavasti ei hõlma järgmine „HACK.Fem.EAST” mitte ainult kogu Euroopat, vaid ulatab Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse, sest ka sealsed naised-kunstnikud ei ole veidralt põnevad eksootilised olendid, vaid laia ja sügava kogemusega mõtlevad inimesed-kodanikud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming