Ainulaadne ja asendamatu Rundum

Aastaga on Rundum end tõestanud usaldusväärse hüppelauana.

SIIM PREIMAN

kunst_rundum_jen_davis_1

Kristina Õllek, Aap Tepper, Mari Volens ja Jen Davies. Ameerika kunstnik Jen Davis esitles Rundumis 21. IX oma raamatut „Üksteist aastat” („Eleven Years”).

Foto: Rundum

6. septembril täpselt aasta aega tagasi alustas Okasroosikese lossis tegevust omaalgatuslik artist-run space Rundum, eestvedajad ja algatajad olid fotokunstnikud Kulla Laas, Mari-Leen Kiipli, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek. Avatseremoonial pidas kõne Roomet Jakapi, kes kuulutas: „Rundum uurib, õpib, algatab, toetab, koondab, liigub ja reageerib!” Seda on nad vestlusringide, loengute, stuudiovisiitide, filmiõhtute ja näitustega juba aasta aega ka teinud.

Platvorm sai algtõuke Maarin Ektermanni loengust, kus jäi kõlama tõsiasi, et kunstnikutööga seotud probleemidest räägitakse küll üha uuesti ja uuesti, kuid sageli midagi ikka ette ei võeta. Rundum kujunes lõplikult välja pärast eestvedajate bakalaureusekraadi omandamist eesmärgiga endale kunstiväljal rakendus leida.

Rundum kehtestas end otsekohe justkui väikese institutsioonina, millel on oma visuaalne identiteet, lava ja sildi kujul oma atribuutika ning programmis kindlad formaadid ja ürituste seeriad. Kõige muu liikuva ja muutuva keskel on tähtis pidepunkt ja püsiv väärtus viis rundumlast ise. Omaalgatuslikus platvormis ei ole hierarhiat ning ülesanded roteeruvad kindla ajavahemiku järel kõikide eestvedajate vahel. Selline paindlikkus annab Rundumile potentsiaali olla kiire reageerimisvõimega ning jõuda kohtadesse ja käsitleda teemasid, mis jäävad traditsiooniliste institutsioonide haarde- ja liikumisulatusest väljapoole.

Eestvedajate endi meelest ei olnud puudu mitte näitusepind, vaid kokkusaamise ja katsetamise koht. See lisab Rundumile väga rõhutatult ruumilise joone, mis on läbiv ka noorte fotokunstnike loomingus. Selle asemel et ruumist lihtsalt rääkida, seda kontseptuaalse kunsti kaudu uurida ja mõtestada, lööb Rundum sellele käed füüsiliselt külge.

Rahvusvahelises plaanis on Rundum oma kiire reaktsiooni tõttu hea välismaise kunsti Eestisse vahendaja. Esimese tegutsemisaasta jooksul on mitmed mujalt pärit kunstnikud eksponeerinud oma loomingut Rundumi egiidi all.

Tihe programm ei ole piiratud vaid kunstiväljaga, sõna on saanud ka esinejad, kes ei mahu traditsioonilises mõttes kunsti alla, kuid hõlmavad visuaalsust laiemalt. Seekaudu ei ole suur osa külastajatest nii-öelda tavapärane kunstipublik, vaid ka teiste valdkondade noored kultuurihuvilised inimesed. Seda, et suure osa publiku vanus langeb kokku rundumlaste endi vanusega, võib põhjendada Rundumi kui platvormi eesmärkide ja teemapüstitustega. Kunstiakadeemias on valikainete abil küll võimalik end kunstnikueluks ette valmistada, kuid osakondade panus oma kasvandike tuleviku kindlustamisse on suures osas puudulik. Kohtumis- ja kontaktide loomise paigana on noor artist-run space praegu Eesti kunstiväljal ainulaadne ja asendamatu, ühendades nii loomingulisi kui ka puhtpraktilisi kvaliteete.

Aastaga on Rundum end tõestanud noorte kunstnike turvalise ja usaldusväärse hüppelauana kunstiväljale. Järgmine aasta saadab Okasroosikesest välja kolinud rundumlased liikuma ning on alust oodata nende ootamatuid väljailmumisi nii kodus kui ka välismaal.

Rundumi sünnipäev on sobiv hetk tagasi vaadata. Viimati kohtusime intervjuu eesmärgil viis kuud tagasi. Mis on vahepeal muutunud?

Kristina Õllek: Tegelikult päris palju. Kui me tookord arvasime, et kui keegi meist peaks välismaale minema, tuleb uus inimene tema asemele, siis nüüd oleme aru saanud, et see enam ei toimi. Meist on saanud ühtne, dünaamiline grupp. Kuigi Kulla Laas on nüüd Vancouveris ja Mari-Leen Kiipli Viinis, osalevad nad siiski Rundumi tegevuses ning hakkavad seal Rundumi üritusi tegema. Praegu on üks mõte, et välismaal olles algatame siinse Showcase’i formaadile lisaks Shoecase’i, mis oleks senise platvormi miniversioon. Samuti on plaanis hakata välismaal tegema intervjuusid artist-run space’idega. Seega on välismaal viibimine Rundumile ka uurimistöö tegemine, eemaldumise asemel distantsilt vaatamine ja tegutsemine. See on kindlasti üks väga suur muutus.

Te olete öelnud, et Rundum on natuke nagu kunstiprojekt, tegutsemine mingis täiesti teises meediumis.

Õllek: Me ei taha kedagi püsivalt juurde võtta, oleme ise Rundumiga väga seotud. Rundumit võib tõesti teatud määral võtta ka kunstiprojektina, sest see on mõjutatud meie kunstipraktikast.

Kas olete kindlad, et uusi liikmeid juurde ei võta?

Mari Volens: Võib-olla ei pea selles osas ka nii resoluutne olema, oleme valinud paindliku ja muutliku formaadi, püüame jääda võimalikult avatuks, aasta pärast võivad taas uued suunad olla.

Õllek: Tulevikule mõeldes oleme arutanud ka seda, et kutsuda mõneks kuuks teisi inimesi, kes koostavad ja vastutavad ühe kuu programmi eest.

Mida tähendab üks kuu teie programmis? Kui vabad käed see inimene saab?

Õllek: Meie annaksime vabad käed. Ta võiks kasutada siiski ka mõnda Rundumi formaati: Showcase’i, vestlusringe jne.

Volens: Või siis ka ise midagi välja pakkuda. Meie poolt on platvorm, mille all asju teha.

 See on huvitav, sest ise ei ole te selle aasta jooksul oma põhiformaatidest välja astunud.

Õllek: See aasta oli meile pigem õppeprotsess, soovisime enne laienemist oma struktuuri igati katsetada.

Kas jätkate ka sel aastal vestlusringidega „Elu pärast ülikooli”?

Õllek: Vestlusring jätkub, aga rohkem külastuse vormis. Soovime kunstnikuga kohtuda tema stuudios või talle olulises ruumis, sest see õhkkond annab ka publikule rohkem. Me ei räägi enam kitsalt elust pärast ülikooli, vaid uurime, kuidas loomeisikutel elu käib.

Volens: See võiks olla pigem stuudio­visiit.

Õllek: Muidugi on oluline, mida mõistetakse stuudiovisiidi all. Meie ei taha lähtuda kuraatoripositsioonist, olla loomingukesksed, vaid laiemalt elukesksed.

Rundum on lähtunud küsimusest „mida teha edasi?”. Kas saate öelda, et olete saanud vastused oma põhilistele tõukejõududele?

Õllek: Ilmselt mitte, sest kõik muutub nii kiiresti. Huvid ja tõukemomendid on laienenud.

Volens: Me ei ole otseselt defineerinud, et nüüd on mingid asjad lahendatud ja saame edasi minna. Samas usun, et päris palju hakkab muutuma. Esimene aasta kulus pigem sisseelamisele. Mul on tunne, et nüüd võime hakata tegema rohkem neid asju, mida tegelikult teha tahame.

Õllek: Me ei ole olnud varem sellises rollis. Oleme kunstnikud, kuid ühtäkki oli meil veel üheksa teist ametit. Tänu aasta aega kestnud praktikale on meil nüüd teatud asju palju lihtsam teha. Oleme mõelnud, et pärast Okasroosikesest väljakolimist saame lõpuks olla sellised, nagu alguses mõtlesime – liikuvad. Septembris ega oktoobris ei ole meil kindlat kohta. Vaatame, mis novembris saab. Eks paistab, kas jääme jälle mõneks ajaks paikseks.

Paiksusega kaasneb ilmselt vähem stressi?

Õllek: See oligi üks põhjus, miks me alguses Okasroosikese ruumi pikemaks jäime, et mitte tegeleda kolimisest tulenevate probleemidega, kuid nüüd oleme valmis ka nendeks. Liikumine nõuab küll rohkem ressursse, aga annab palju parema tunde. Kui ei ole kindlat ruumi, siis tuleb mõelda uute formaatide peale. Ruumipuudusega kaasnev ebakindlus on omamoodi võit, motiveerib kiiremini reageerima. Samal ajal tahaksime jääda kuu aega kestvatesse tsüklitesse, kus kuu alguses tuleme programmiga välja. See aitab meil hoida motivatsiooni ja utsitab tegutsema.

Ma olin eelmise kohtumise ajal võib-olla veidi kärsitu, et millal te liigute ja kuidas ja kuhu, aga tegelikult ei ole aasta üldse pikk aeg.

Volens: Kui me alustasime, tundus aasta päris pikk aeg. Nüüd oskame oma võimekust ja programmi mahtu juba tunduvalt paremini hinnata. Ka mina plaanin jaanuarist mõneks ajaks välismaale minna, mõned kuud detsembri lõpuni tundub päris lühike aeg. Oskame juba paremini hinnata, kui palju üritusi teha jõuab. Plaane on meil üldiselt ikka rohkem. Eks need siis lükkuvadki edasi tulevikku.

Kristina, sa jääd siis Aap Tepperiga kahekesi?

Õllek: Võib-olla üksinda. Aap Tepper mõtleb järgmisel poolaastal Berliini minna, kuid loodetavasti naaseb Kulla Laas selleks ajaks. Sellest ka idee teisi inimesi rohkem kaasata.

Kas nüüdseks on tekkinud distants refleksiooniks?

Õllek: Tuleme kohe välja uue kodulehega, selle koostamine on olnud väga reflektiivne. Kõikide ürituste järjest rittapanemise kaudu saab tegelikult aru, kui palju on toimunud. Osa asju on juba justkui unustusse vajunud.

Volens: Täna sai meil aasta aega tegutsemisest ja nüüd on ehk endal ka õige aeg kokkuvõte teha. Mõtlemegi, kuhu edasi liikuda, mida teisiti teha jne.

Rundum mõjub kui väike institutsioon, mis kehtestas ennast väga kiiresti ja väga selgel kujul. Milline oli eeltöö selle taga?

Volens: Me ise ei mõtle endast otseselt kui institutsioonist. Oleneb muidugi, kuidas institutsiooni defineerida, aga kui sa pead silmas väljakujunenud struktuuri ja hierarhiaga asutust, siis me ise ennast päris nii ei näe.

Õllek: Rundum arenes välja meie ühistest huvidest, mis tekkisid koos õppides ja näitusi korraldades. Me ei ole omavahel otseselt sõbrad, vaid toimime pigem kunstnike-kolleegidena. Usun, et selle tõttu julgeme välja öelda, mis meile meeldib ja mis mitte, meil ei ole tekkinud omavahel pingeid. Koostöötamine on muutunud väga efektiivseks. Töölainele on lihtne ennast lülitada. Meil ei ole vaja seda nii-öelda seltskondlikku aega, mis tekib, kui sa sõbraga tööd teed.

Kas teil oli Rundumit alustades ka mingeid eeskujusid?

(Vestlusega on liitunud ka Aap Tepper)

Aap Tepper: Märzi projektiruum. Struktuuri poolest oli see teistsugune.

Õllek: Ühtegi konkreetset eeskuju siiski polnud, pidime oma süsteemi ise leiutama. Me küll rääkisime erinevatest omaalgatuslikest organisatsioonidest, aga teisi kunstnike algatusi hakkasime lähemalt uurima alles Maarin Ektermanni lugemisgruppide käigus, mida Rundumis korraldasime. Oleme avastanud, et ringiliikumine, mobiilsus on väga populaarseks muutunud. Üle maailma on kunstnike omaalgatusi, mis varem olid paiksed, kuid nüüd on otsustanud mobiilsuse kasuks ja loobunud kindlast ruumist. See on veider, kuidas tekib ajastuvaim.

Te ei ole end piiritlenud ainult kunstiväljaga. Rundumi alt on läbi käinud ka inimesi ja üritusi, mis traditsioonilises mõttes nüüdiskunsti väljale ei mahu. Erialaülesus toob kohale rahvast, kes mõnda teise galeriisse jalga ei tõstaks, aga kes ei pruugi ka enam teie juurde tagasi tulla. Millest selline strateegia?

Volens: Ütlesime juba ka alguses välja, et otsime erinevate väljade ja distsipliinide kokkupuudepindu: mitmesuguste alade, ideede, inimestega kokkupuutumine mõjub rikastavalt kunstiväljale, aga ka vastupidi. Oleme teinud seda ka teistsuguse publiku leidmise eesmärgil.

Õllek: Me ei taha end piirata ainult kujutava kunstiga, vaid kaasata ka teisi loomevaldkondi, näiteks filmi ja kirjandusega seotud inimesi, et tekitada laiemat diskussiooni, aga me ei ole seda veel nii teadlikult praktiseerinud.

Volens: Tegelikult on meil endil Rundumi tegemiste suhtes päris erinevad nägemused. Mina tunnen, et võiks olla võimalikult vaba ja mingitesse formaatidesse mitte liialt kinnistuda.

Räägime selle aasta „Manifestast”. Te osalesite seal paralleelprogrammis.

Õllek: Analüüsisime väga põhjalikult, kas ja miks „Manifestale” minna. See oli suur diskussioon, kohati isegi kon­fliktne. Rääkisime mitmete inimestega, et olukorda laiemalt mõista. See oli meile kindlasti väga oluline õppetund.

Volens: Kõrvalprogrammi kandideerisime Showcase’idega. Rundumiga ei ole me ainult korraldajad, vaid ikka ka kunstnikud. Aga sellele osutab ju ka artist-run space.

Õllek: Kunstnike algatuslike paikade puhul on tavaline, et kunstnikud, kes neid eest veavad, eksponeerivad nende kaudu iseennast. Meie oleme vahepealne variant: tegutseme projektiruumina, millel on hariduslik eesmärk, lisaks seome seda võimalusel oma loominguga. Kuna me ei identifitseeri ennast rühmituse, vaid platvormina, siis otsustasime, et me kandideerime „Manifestale” kunstnikena, keda Rundum esitleb.

Volens: Mina ei tunneta seda skisofreenilise olukorrana. Me ei pea ennast defineerima ainult ühe või teisena.

Tepper: See on Rundumi vormiga mängimine, kuhu sa seda viia ja mida sa sellega teha saad.

Kas teie „Manifesta” projekti saab vaadata poliitilisena?

Õllek: Otsus sinna minna oli juba poliitiline.

Tepper: Usun, et see oli minu varasemate töödega võrreldes palju poliitilisem projekt.

Volens: Seekord ei olnud tegu ühtse väljaastumisega, võtsime seda projekti pigem erineva lähenemise ja poliitilisusega isikunäitustena.

Kas te arvate, et olete edukad? Kas te olete oma senised eesmärgid täitnud?

Õllek: Mind otseselt ei huvita, kas meid peetakse edukateks. Tahame Rundumiga teha seda, millest ise puudust tunneme, ja sellega ühtlasi laiendada siinset kunstivälja.

Volens: Natuke on tunne, et lõpuks hakkame tegema päris asju.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar