Ahvenamaa, Tuglas ja teised

J?Hain

Väikses Ahvenamaa-killus peegeldub eesti tänapäevase kultuuri alusmüüri ülevus, traagika ja naiivsus.  

Aleksander Tassa Fr. Tuglase novelli

“Suveöö armastus” illustratsiooni kavand.

 1913. Süsi, kriit, paber. Repro

 

Näitus “Ahvenamaa fenomen” Adamson-Ericu muuseumis kuni 28. V. Önningby muuseumis Ahvenamaal 9. VI – 20. VIII. Näituse kuraator Kersti Koll. Konverents Eesti Teaduste Akadeemia saalis 11. V, Önningby muuseumis 9. VI. Jüri Ojaveri tehtud mälestusmärk avatakse Önningbys 9. VI.

 

Kolme eesti kultuuriloos silmapaistval kohal omavat meest sidusid mitmed ühised ideaalid, mis sajandi algul väljendusid seotuses Noor-Eesti liikumisega, jäävaks osutunud pühendumisega loometööle ja idealiseerimiseni küündiva armastusega Ahvenamaa suvede vastu. Pagulasaastatel sõbrunenud mehed pidid varjuma võõraste nimede taha, kasutades soome kunstnikest sõprade vastutulekul nende passe. See võimaldas Friedebert Tuglasel olla Fredrik Gabriel Ålander, Aleksander Tassal Yrjö Paananen ja Konrad Mäel Tyko Konstantin Sallinen (neist kaks esimest kandsid seda valenime läbi aastate, Tuglas küll lühemalt ka Vilhelm Grünthali oma; Mägi elas Prantsusmaal enda pärisnime all, kasutades kirjas nimepilti Maeggui). Praegune näitus Adamson-Ericu muuseumis avab peale muu veel ka nende nimedega seotud endelisuse. Tuglase varjunimi osutab ju otseselt Ahvenamaa rootsikeelsele ning sellisena rahvusvaheliselt üldtuntud nimetusele Åland ning juba sellega oli nagu määratud temale Ahvenamaa legendi peapõlistaja osa eesti kultuuripildis. Seni varjujäänum asjaolu on see, et meie kujutava kunsti ajaloos sai see kolmik kohad vastavalt nende soome teisikuile nende kultuuriruumis – Sallinen-Mägi kõrgumas üle teiste.

Kui Friedebert Tuglas 1907. aastal esmakordselt Ahvenamaale Jomala kihelkonna Önningby küla Nedra Knapansi tallu jõudis, leidis ta sealt aasta varem toimunud eesti kunsti õpitunni jäljed. Kuigi õpihimulisi oli olnud kolm (Mägi, Tassa ja Nikolai Triik), sai Tuglas neist mahajäetu põhjal esile tõsta just esimest, kellest peale maastikuetüüdide seintel olid seal säilinud savivoolingud pööningul ning karikatuurid ja luuletuste käsikirjad kummutisahtlites. Siis oli siin õieti lõppenud skulptor Mäe loomingutee (enne Soome tulekut oli ta õppinud puuvooli Peterburis Stieglitzi kunstikoolis) ja tärganud maalikunstnik.

Ahvenamaa suvede kroonik Tuglas viibis seal ise neljal korral (1907, 1909, 1910, 1913), seega rohkem kui teised: Mägi, Triik ja Anton Starkopf olid seal korra (esimesed 1906, viimane 1913), Tassa kaks korda (1906, 1913). Tuglas oli seal ka teistest pikemalt, esimesel korral tervelt kolm kuud. Sel esmakordsel Ahvenamaal suvitamise ajal kirjutas Tuglas novelli “Midia”, palad “Notturno” ja “Palavikud”, kuid tegi ka kolm tušijoonistust pealkirja all “Muinasjutt”.

Raamatuisse ei jõudnud aga ainult Tuglase kirjatööd, vaid ka kunstnike Ahvenamaal valminud looming, millest tärkas eesti moodsa illustratsioonikunsti kaunis võrse.

 

Mägi ja Tuglas

 

Mida Tuglas ei teadnud (või ei pidanud vajalikuks kirjasõnas jäädvustada), oli Mägi eriline suhe Helsingi Esplanaadil tubakakauplust pidanud Anni Vesantoga, kes müüs seal juba 1906. aasta talvest kunstniku õlimaale ja akvarelle. Pole kahtlust, et nende kunstitööde seas pidi olema suvel Ahvenamaal valminud etüüde, mis ühtlasi tõestab kunstniku Tuglase poolt rõhutatud suurt viljakust.

Samal suvel Ahvenamaal tegi Mägi muu hulgas veel rea väikesemõõdulisi stiliseeritud joonistusi taimedest. Neist osa leidis kasutust kaks aastat hiljem, 1908. aastal ilmunud Tuglase (siis veel küll Mihkelsoni nime all) ilmunud novellikogu “Kahekesi” illustratsioonidena. Mäe monografist Evi Pihlak on koguni väitnud: “See oli Mäe esimene terviklikult kujundatud raamat, mis trükki jõudis.” Väide ei ole siiski päris täpne, sest kaanejoonise novellikogule valmistas Karl August Hindrey.

Neid tüüpiliselt juugendlikke loodusestilisatsioone luues ei olnud Mägi veel Tuglasega isiklikult tuttav, kuid neil oli olnud kaudsemaid kokkupuuteid, ja seda just kunsti pinnal. Nii olid nad kunstnikena koos esinenud Juhan Lilienbachi poolt Peterburis välja antud poliitilise pilkelehe Tiiu Tasane 1906. aasta kolmandas numbris, mille kaanejoonistus oli Tuglaselt, lehekülg edasi aga Mäe vinjett “Maakoht Soomes”. Isiklikult tutvusid nad 1906. aasta sügisel Helsingis.

Kunstniku järgnevas raamatugraafikaalases töös võib näha üksikuid jälgi Ahvenamaa taimemotiivide edasiarendatustest, näiteks Aino Kalda novellivalimiku “Lahkuvate laevade linn” (1913, Tuglase tõlge) kaanekujunduses.

Järje saab Mäe töö Tuglase illustreerijana 1918. aastal, mil ilmub tema piltkaunistustega “Teekond Hispaania”. Alles üle poole sajandi hiljem, kui uurijatele avanes Tuglase pärand, sai selgeks, kuivõrd täpselt vastavad Mäe illustratsioonid Tuglase poolt talle ette antud fotomaterjalile. Ehk teisisõnu – eeldatust vähem oli kunstniku enda fantaasialendu ja loovust. See võis olla põhjuseks, miks Tuglas soovis raamatu teise trüki tarvis uusi illustratsioone, tellides need August Roosilehelt. Viimane tegeles selle tööga läbi paari aasta, põhiosa illustratsioonidest sai valmis, kuid lõpptulemuseni siiski ei jõutudki. Nii säilitasid Mäe illustratsioonid “Teekonnale Hispaania” võistlematu asendi kirjaniku ja kunstniku ühistahte väljendusena selle teose kaunistamisel.

Vahel unustatakse üks Mäe töö, mis Tuglasega seotud, tema loomingulisele loetelule lisamata, põhjuseks ehk kaheldav originaalsus – nimelt portreejoonis Arthur Valdesest. See valmis 1918. aastal ja oli esimene (!) kolmeteistkümne kirjaniku portreest koosnevas sarjas, millesse kuulusid ka Tuglase ja Tassa näopilt. Müstifitseeritud kirjaniku portree ilmus veel 1918. aastal Tuglase kriitilise essee “Arthur Valdes” palgelehena, misjuures sissejuhatuses on kirjas, et “Käesolevasse raamatusse paigutatud maski-joonistuse on valmistanud kunstnik Konrad Mägi Valdese viimase saadaval olnud päevapildi järele (foto Canôes e Gonçalves, Lissabon, 1912).

Valdese müstifikatsiooni andis oma panuse ka Tassa, kelle novellis “Suvitus mägedes” (esmailmunud 1918. aastal Postimehes) on kirjeldatud üht episoodi Valdese elust 1914. aastal ning teise-nimelise Tegelasena esineb Tuglas.

 

Tuglas ja Tassa

 

1909. aastal ilmunud Noor-Eesti kolmandat (ja kõige tähelepanuväärsemat) albumit kaunistavad Tassa päisliistud. Nende arvu on nimetatud erinevalt ning seda põhjusel, et teoses esineb üks ja sama motiiv korduvalt – kaks kuni neli korda. Täpsed arvud on: seitse motiivi, kaheksateist päisliistu. Loodust kajastavate piltkujutuste aine arvatakse pärinevat Norrast, kus Tassa viibis 1908. aasta suvel. Samas nende päisliistude jaapanipärasus, mis on üldtunnustatud fakt, vihjab võimalusele, et neis kajastub ka Ahvenamaa-mulje, sest Tassa on kirjutanud Tuglasele: “Sattuksitte Norrasse, leiaksite säält lüürikat, pääliskaudset, kaugeffektilist ilutulestuse taolist atmosfäri värvisust. Ma leian Ålandist midagi jaapanlist – nendes mustades mäekühmades, punastes neemedes, piiratud halluses ja kogu seda saarteflooris.”

1913. aastal suunduvad Tuglas ja Tassa Pariisist taaskohtuma Ahvenamaa meeldejääva loodusega, ühes veel esmauudistaja Starkopf ja peatuspaigaks saab seekord Rosenbergi talu Lumparlandis. Pole kahtlust, et selle viimase Ahvenamaa suve mõju oli kõige viljastavam Tassale. Siis sündisid mitmed tema kunstiloomingu tippteosed, millele tänane vaatlus saab anda kõrgema hinnangu, kui neile sünkroonkriitikas osaks sai. Mis puutub Tuglasesse, siis tema ilukirjanduslik looming oli mõõnaperioodis, aastail 1909 – 1914 ei valminud tal ühtegi novelli. Ja just sama ajavahemik tähistab Tassa lühikeseks jäänud, kuid eredat esiletõusu kunstnikuna.

Formaalne tipp ehk oligi möödas, selleks tuleks ilmselt pidada Tassa esinemist 1912. aastal prantsuse moodsa kunsti näitusel Moskvas, kõrvuti Denis’, Marquet’, Leger’, Chagalli ja teiste XX sajandi kunstisuurustega. Evi Pihlak kommenteerib seda fakti kohase ettevaatlikkusega, öeldes et “A. Tassa esinemine taolise tasemega näitusel oli kahtlemata juhuslik ja sõltus tema isiklikest tutvustest”. Selles kommentaaris on kindlasti omajagu tõtt, sest igal ajal ning igal pool on kunstielus põimunud juhused ja isiklikud tutvused rohkem, kui see meeldib puhtkunstilisi põhijooni jälgivatele kunstiloolastele. Samas, arvestades aega ja kohta, tuleb tunnustavalt imetleda: missugused pidid olema need tutvused, milline sai olla see juhus! Ja viimastele vaatamata, ju pidi siiski tööde teostus olema korraliku tasemega, alla professionaalseks peetud taset ei oleks niisugusel näitusel esinemine tulnud kõne alla. Kahjuks kõik kolm siis eksponeeritud teost, kaks maastikku (neist üks Soome motiiv) ja portree, ei ole meile tuttavad.

Kui Tassa jõudis koos Mäega 1907. aasta augustis Pariisi, algasid tema sealsed kunstiõpingud, mis jäid üsna katkendlikuks. Tema kolme peamise õpetaja seast tõuseb ilmselt olulisemana esile hollandi päritoluga Kees van Dongen. Vaid viis aastat Tassast vanem kunstnik oli hiilgav kolorist ja tema tolleaegse värvikasutuse heiastusi võib aimata ka Tassa töödes. Ei tohiks unustada ka aega, mil Tassa tuli Pariisi: ta jõudis Montmartre’ile vähem kui kolm aastat pärast Picassot ning aasta enne viimase ja tolliametnik Rousseau kunstiajalukku läinud kohtumist Bateau-Lavoir’s. Miljöö, atmosfäär kujundas Tassat-kunstnikku kindlasti enam kui konkreetsed õpetajad. Ta tahtis saada eurooplaseks ja osutuski selleks!

Tassa tolleaegsed arutlused kunsti üle paistavad silma ajastuomaste mõttekäikudega, millest näide 1909. aastal Pariisist Johannes Aavikule läkitatud kirjast: “Värvid peavad, kui hääledki, painduvad palju ütlejad olema. Küll mõtteid illustreerivate ainete kadumisega maalimise tööd intimildamaks, seega arusaajate hulk väikseks, aga selle juures peenemaks läheb. Võib olla, et sarnases töös üks ütleb kõrgeid mägesid nägema, teine aga jälle, et see ääretu meri on – ning mõlemil õigus peab olema, sest suurust nemad ära tunnud on (mõistagi kui töö “Suurust” kujutama peab).”

Sel 1913. aasta suvel maalis Tassa teose “Ahvenamaa maastik kividega”, praeguse näituse ühe keskse töö, millega värvikasutuse ja motiivinägemise tasemelt võrreldava maali oleks sel ajahetkel suutnud luua ehk vaid pool tosinat eesti kunstnikku. Siit oleks saanud tõusta arvestatav panus eesti maalikultuuri edendamisse, kuid Tassa eemaldub siitpeale kunstist ning asub vallutama kirjanduslikke kõrgusi. Saades endale selles vallas kõige mõistvamaks kriitikuks Tuglase. Tema maalilooming ununeb peatselt, jäävamaks tähiseks osutub aga raamatukunstialane luigelaul – Tuglase novellikogu “Õhtu taevas” päisliistudena kujundatud illustratsioonid. Selle töö teostamist on seostatud vaid Ahvenamaaga, kuid ilmselt vähemalt mõnede lahenduste kavandamine algas juba 1912. aastal, seega Pariisis. Pole kahtlust, et illustratsioonide õnnestumises oli oma osa ka Tuglasel, kes tagasihoidliku, kuid samas nõudliku mentorina seisis ju kogu tööprotsessi kõrval, selle sõna otseses tähenduses. Tassa päisliistud on loodusemotiivilised, kuid sisaldavad sümboolseid vihjeid konkreetsetele novellidele, mille kaunistamiseks need mõeldud. Seega siis teistsugune lähenemine kui Noor-Eesti albumi illustratiivses saates, vähem formaalne, rohkem kirjandusliku teksti isepärast lähtuv. Ja sellisena jäänud eesti raamatukunsti klassikaliseks tähiseks.

Tuglas on meenutanud, et tutvus Tassaga 1906. aasta sügisel Helsingis, Tassa on aga väitnud, et kohtas Tuglast esmakordselt sügisel 1909 Pariisis. Muudes küsimustes olid nad üsna ühel meelel ning seda läbi aastakümnete. Tassa lahkumise järel 1955. aastal asetas Tuglas tema surimaski oma kabineti seinale, kus juba varem oli koha võtnud Mäe joonistatud Arthur Valdese portree – väikesed märgid suurest sõprusest ja ühistest sihiseadmistest.

Vaadates Adamson-Ericu muuseumis avatud näitust ja lugedes Tuglast, peegeldub selles väikses Ahvenamaa-killus kogu see ülevus, traagika ja naiivsus, millega rajati eesti tänapäevase kultuuri alusmüüri. Meile.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming