Ahvenamaa fenomen

Kersti Koll

Amos Andersoni muuseumi näitusega on astutud soome kunstiajaloos oluline samm. Elin Danielson-Gambogi. Sadamasild, 1901. Pressifoto

Helsingi Amos Andersoni kunstimuuseumis on väljas suurejooneline, kahte korrust hõlmav Ahvenamaal aastail 1886–1914 tegutsenud Önningeby kunstnike koloonia loomingu väljapanek. Sellele lisaks on muuseumi kolmandal korrusel Ahvenamaa tuntud kunstikoguja Anders Wiklöfi erakordselt esindusliku kollektsiooni näitus, kus lisaks Önningebys tegutsenud kunstnikele on arvukalt ka Soome ja Rootsi kunstiajaloo tippautorite nagu Akseli Gallen-Kallela, Ellen Thesleffi, Helene Schjerfbecki, Bruno Liljeforsi, Anders Zorn, Carl Larssoni töid. Näituse ajal lisandus veel  üks Eero Järnefelti teos, mida kõik Soome uudistekanalid kajastasid kui üle aegade Soome üht suurimat oksjoniostu.

Mõlema näituse kuraatori, Önningeby muuseumi direktori Kjell Ekströmi ja Amos Andersoni muuseumi kutsel on näitusel ka aastail 1906–1913 suviti Ahvenamaal viibinud nooreestlastest kunstnike Nikolai Triigi, Aleksander Tassa ja Konrad Mäe tööde valik, mis oli möödunud aastal eksponeeritud Adamson-Ericu muuseumi korraldatud näitusel „Ahvenamaa fenomen” Tallinnas ja Ahvenamaal Önningeby muuseumis.

Önningeby kunstnike koloonia oli XIX sajandi lõpukümnendeil Euroopa kunstielus tüüpiline nähtus: vabaõhumaalist innustunud  kunstnike sõpruskonnad koondusid arhailiselt puutumatu loodusega paikadesse loomeimpulsse otsima. Önningebysse sõitsid  Euroopa kunstikeskustes õppinud  kunstnikud Soomest ja Rootsist tuntud maastikumaalija Victor Westerholmi (1860–1919) algatusel. Turust pärit, Düsseldorfis ja Pariisis tegutsenud Westerholm avastas enda jaoks Ahvenamaa  miljöö juba 1880. aastate alguses. 1886. aastal Lemströmi kanali äärde suvemaja ostnud kunstnik kutsus sinna ka oma sõpru ja kolleege, kes leidsid peatuspaiga naabruses Önningeby külas. Mitmed neist osalesid  ka Läänemere piirkonna  tuntuimas Skageni kunstnike külas Taanis.

Lisaks Westerholmile töötasid Ahvenamaal suviti aga vahel ka saarestiku talvist kargust nautides Elin Danielson-Gambogi, Hanna Rönnberg, Elias Muuka, J. A. G. Acke, Eva Topelius, Ida Gisiko, Edvard Westman, Anna Wengberg, Fredrik ja Nina Ahlstedt,  Dora Wahlroos ja paljud teised – kolme aastakümne jooksul ligemale nelikümmend kunstnikku, kes Ahvenamaa loodusest ja merekesksest erilisest värvinägemusest  lummatuna viljelesid  muljevärsket  impressionistlikku vabaõhumaali.

Önningeby kunstnike koloonia kõige aktiivsem periood oli esimesel kuuel aastal: 1886–1892. Seda  iseloomustas hoogne  seltsielu,  mitmed sõlmunud ja taas lahknenud eraelusuhted, aga eelkõige väga intensiivne loominguline töö, mistõttu Ahvenamaa periood kujunes nende kunstnike loomebiograafiaid vaadeldes pea kõigile ka isiklikult väga oluliseks arenguperioodiks.

Võib öelda, et mitmed Önningebys töötanud kunstnikud kuuluvad nende hulka, kes tõid soome kunstitraditsiooni uue, impressionistliku nägemuse. Mõnigi kord pälvisid saarestiku loomevabas õhustikus sündinud uudse käsitluslaadiga  ja teemavalikuga teosed kunstiarvustajailt mõistmatut kriitikat ning mõnigi kunstnik muutus seetõttu hiljem oma väljaspool Ahvenamaad loodud teostes tunduvalt hillitsetumaks.

Üheks Önningeby kunstikolooniat iseloomustavaks jooneks oli ka suur naiskunstnike osatähtsus. See tuleb ka praeguse näituse üldilmes hästi esile. Ahvenamaa looduse karge monumentaalsuse, mere avarate veteväljade jõulisuse ja suurejoonelisuse kõrval mõjub väga  südamlikult  Elin Danielson-Gambogi, Hanna Rönnbergi, Ida Gisiko, Anna Wengbergi, Dora Wahlroosi, Eva Topeliuse  ja teiste  märksa lüürilisem loodusnägemus ning  hingestatult intiimne inimese ja argielu kujutamine.

 

 

 

Esmakordne ulatuslik ülevaade

Kuigi Önningebysse koondunud kunstnikud moodustasid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ühe Põhjamaade kuulsama ning Soome kunstiajaloos ainukese tõelise kunstnike koloonia, on praegune Amos Andersoni muuseumi näitus, kus on eksponeeritud üle kahesaja teose mitmekümnest erinevast muuseumist ja erakollektsioonidest, esmakordne niivõrd ulatuslik selle soome kunstiajaloo olulise peatüki uurimuslik ülevaade.

On üllatav, et oma kõrgajal pidevalt ka ajakirjanduses kajastamist pälvinud Önningeby kunstnikkonna tegevus oli  1980. aastateni üsnagi unustusse vajunud.

Peaaegu täielikult oli see fenomen kadunud Ahvenamaa elanike kollektiivsest mälust. Mõistagi oli kunstnike koloonia traditsiooni katkestanud I maailmasõda  ja järgnenud muutused ning kohalikud talupojad polnud ka kunstiostjad, et saarestikus töötanud kunstnikke oleks saanud meenutada nende tööd.

Önningeby koloonia tähenduse taasavastamisel on erakordselt tähtis roll 1990. aastatel loodud Önningeby muuseumil, mis oma aktiivse kogumise ja uurimistööga kuulub ka Euroopa kunstnike külasid kajastavate muuseumide võrgustikku Euro-Ars.

Möödunud sajandi alguskümneil võime rääkida ka väikesest eesti kunstnike ja kirjanike kolooniast Ahvenamaal. Konrad Mäele, Nikolai Triigile ja Aleksander Tassale kujunes Ahvenamaa 1906. aasta suvel esimeseks loominguliseks peatuspaigaks teel kunstnike Mekasse Pariisi. Neilt saarestiku elust vaimustunud muljeid kuulnud, veetis Friedebert Tuglas Ahvenamaal neli suve: 1907, 1909, 1910 ja 1913. aastal. Viimasel suvel oli ta seal koos Anton Starkopfi ja oma kirjades Ahvenamaad aina unistavalt meenutanud Aleksander Tassaga.

Tõenäoliselt siirdusid noored eestlased  niivõrd sihiteadlikult Ahvenamaale ja Önningebysse tänu informatsioonile sealse Victor Westerholmi ümber koondunud kunstnikkonna kohta, kelle tegevuse kõrgaeg oli jäänud küll juba  XIX sajandi lõpuaastatesse.

Pole teada, et meie noortel kunstnikel oleks tekkinud isiklikke kontakte Önningeby koloonia kunstnikega. Kaudse, kultuuriloolise  sidemena võiks mainida, et Mägi, Triik ja Tassa elasid 1906. aasta suvel samas Nedra Knapansi talus, kus 1892. aastal elas Önningeby kunstikoloonia üks värvikaim liige, Rootsi kunstnik  Acke koos naise Eva Topeliusega. 1907. aastal samas talus suvitanud Tuglas on oma „Noorusmälestustes” sealset miljööd ja eelmisest aastast jäänud Mäe visandeid, savivoolinguid ja luulekatsetusi värvikalt kirjeldanud. Amos Andersoni muuseumi näituselt leiame seda olustikupilti täiendama Eva Topeliuse võluva akvarelli Nedra Knapansi elutoast.

Kui pea kolmkümmend aastat eksisteerinud Önningeby koloonia oli vahepeal Ahvenamaal peaaegu unustusse vajunud, siis on loomulik, et seal sada aastat tagasi tegutsenud eesti kunstnikud ning Ahvenamaa perioodi tähendus eesti kultuuriloos oli möödunud aastal Önningeby muuseumis toimunud näitusel suureks üllatuseks.

Önningebysse püstitati seal viibinud nooreestlastele Jüri Ojaveri loodud mälestusmärk, mis jäädvustab delikaatse kohatundlikkusega eestlaste osa Ahvenamaa kultuuriloos.

Amos Andersoni muuseumis avab näituse „Önningeby kunstnikud” esinduslik portreede galerii Önningebys töötanud kunstnikest.  Victor Westerholmi ja teiste kõrval  on väljas ka Nikolai Triigi loodud portreed Konrad Mäest, Aleksander Tassast, Friedebert Tuglasest ja ta autoportree.

Ka valik Mäe, Triigi ja Tassa töödest, mis esindavad hoopis teisi kunstilise tõekspidamisi kui neist põlvkond vanemate Önningeby koloonia kunstnike omad,  on Helsingis hästi vastu võetud. Nii kataloogis kui näituse avamisel tõstis Amos Andersoni muuseumi direktor Kai Kartio esile nooreestlaste võluvalt kiiret suhestumist XX sajandi alguse modernismiga.

Amos Andersoni muuseumi näitus toob väga tugevalt esile Ahvenamaa koha Soome ja Skandinaavia kunstiloos. Näitust on paari kuuga külastanud üle 15 000 vaataja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming