Ämbliku jäljed kivimüüril

Sigrid Saarep

Tänavusel 53. Veneetsia biennaalil esindab Suurbritanniat nimekas videokunstnik Steve McQueen (s 1969), kellel on filmiaustajate seas temast veelgi tuntum näitlejast nimekaim (1930–1980). Ühendkuningriigi Walesi, Šoti ja Põhja-Iirimaa saadikuteks olid John Cale, Martin Boyce ja Susan MacWilliam. Steve McQueeni puhul tasub mainimist, et ta on must homoseksuaalne mees. Kuigi ma ei usu eugeenikasse, nagu näiteks mõned radikaalrahvuslikud  poliitikud ja militaarhumanitaarid, on inimese looming tihti avalikult ja läbinähtavalt seotud tegija bioloogiliste ja sotsiaalselt kujunenud iseärasustega ning küllap on sotsiaalsest keskkonnast tingitud omaduste kõrval oma koht ka päritud annetel, instinktidel.

McQueeni filmid „Giardini” (2009) kui ka täispikk mängufilm „Nälg” („Hunger”, 2008), mis võitis mullu sügisel PÖFFi kriitikapreemia,  on vabad valgele euroopalikule kunstile omasest soo- või koloniaalkriitilisest, kohati üledoseerivast ja sotsiaalsusega epateerivast hoiakust. McQueen paistab soovivat, et inimesed paneksid tähele pisiasju, suudaksid märgata märkamatut, tunda lõhnu ja värve, aistida/ haista elu nagu koerad; et nende meeled oleksid pidevas teravdatult aktiivses olekus. Veneetsia biennaali avamiseelsed päevad meenutavad mõneti suurte kaubamajade „hulle”  päevi. Selle võrdluse ilmestamiseks kirjeldan 6. VI hommikust kunstihoolikute spurti inglaste paviljoni suunas. Kuna McQueeni filmi „Giardini” linastusele lubatud publiku arv oli piiratud kuuekümne inimesega, pidid kõik, kes taiest näha soovisid, kõigepealt endale päeva jooksul seansile aja reserveerima. Kleepsud, mille alusel „kinosse” pääses, jagati kõikidel avamiseelsetel pressipäevadel välja ühe-kahe tunniga. 6. VI , viimasel vabal pressipäeval,  oli Giardini värava taha enne aia avamist kella kümneks hommikul tekkinud pikk järjekord.

Täpselt kell kümme avati väravad ning „elagu sport”! East, nahavärvist ja sotsiaalsest staatusest hoolimata lippasid massid, mina teiste eestlaste, jaapanlaste, venelaste,  poolakate jm rahvaste hulgas, ergutushüüete saatel paviljoni suunas, et palju kiidetud filmi oma silmaga näha. Ei pettunud, kaup oli ülimalt kvaliteetne! (Nägin filmi paar kuud tagasi ja küllap on palju vaatamisväärseid detaile mälust kadunud. Ilmavõrgust ei saanud palju abi, kaubamärgistatud, s.t autorikaitsele alluvast materjalist oli võimalik kasutada vaid Briti Nõukogu kodulehel pakutavaid fragmente.) Film „Giardini” oli laotatud kahele suurele  ekraanile, millel paralleelselt jooksid kohati kattuvad kaadrid talvisest ja näiliselt maha jäetud Giardini aiast. Kohas, mida suvel täidavad erilaadsed kunstihuviliste kraaksuvad parved ja paviljonist paviljoni tormavad karjad, on piisavalt elu ka talvel. Unustusse vajunud Giardini aed on kui suur vaikelu, mis läbi objektiiviläätse(de) aeglaselt kihisema hakkab.

Tilkumine, mulksumine, plinkimine, vihma sahin, ämbliku jäljed kivimüüril, aimatav  hääl, mida tekitab vihmaussi roomamine. Enne Esimest maailmasõda, Briti impeeriumi hiigelaegadel püstitatud, nüüd mulaažina mõjuva (kunstniku sõnul inimliku dimensiooni omandanud) rahvuspaviljoni ümber longivad koerad, kes nuhutavad jäätmete kallal. Vana naine, kes ratastel kotti enda järel logistab, pimedas pargis embavad tumedad kogud, hõõguva sigaretiga nägu. Kõikjal suvist hiilgust ja glamuuri asendav argine praht ja kola, mille  hulka paistavad kuuluvat ka ainsad veebruarikuist parki väisavad inimesed. Poole tunni pikkune film kulgeb kui aeglane ja loid ülesvõtt, mis suurt püügipäeva nagu ei tõota, kuid ometi pikkamööda vaataja oma erakordse esteetilisusega – McQueenil on iga veetilk, röövik, tõuk ja tolmuterake eraldi imetlemiseks kaadrisse suumitud – paneb saagi suurust unustama ja veab oma vooluga kaasa. Sama perfektsionistlik kaameratöö, aeglane, detailidesse süüviv liikumine, mis on vaatajale tuttav autori traagilise, kohati õõvastavalt loomutruu vanglaelu kujutamisega mängufilmist „Nälg”. Kaasajal elav inimene saab enamuse informatsioonist liikuvate piltide abil: filmid, telemeedia, 3D liikuvad pildid, mitte miski ei ole enam staatiline.

Tänaste kodanike aju ei oska enam võrdselt tähelepanu jagada paigal seisvale ja liikuvale kujutisele. Selle tõdemuse iseloomustavaks näiteks võib tuua kogu kaasaegse  kunsti, kus suurima (publiku)huvi osaliseks saavad filmid, videoteosed või mitut meediat ühendavad installatsioonid. Näib, et McQueen soovib seda kiirete kujundite invasiooni protsessi, mis on eriti iseloomulik filmitööstusele, peatada, minna tagasi staatilisema pildi poole. Ta jätab aega üksikasjade vastuvõtmiseks ega sunni silmi närviliselt hüplema. Aeglasema liikumise tulemuseks on intensiivsem meeleline kogemus.  Hüpersuurel, väsitaval kunstiturul, mida ju biennaal kahtlemata on, muutub oluliseks vaataja mõjutamine kunstiväliste vahenditega. Olgu selleks siis piiratud arv inimesi seansil, kuumale välisruumile vastukaaluks jahedad siseruumid või meditatiivsete ruumide loomine. 2005. aastal pakkus Pipilotti Rist (s 1962) oma elurõõmsa videoinstallatsiooniga „Homo sapiens sapiens” Chiesa di San Stae kirikus võimaluse mugavatel pehmetel lamamisasemetel  pikutada ja jälgida kiriku võlvidele projitseeritud „jumalikult paganlikku” bakhanaali. Vaatajasõbralikkusele rõhuvaid meetmeid oli üritatud rakendada tänavu ka brittide paviljonis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming