Ado Vabbe preemia laureaat on Rauno Thomas Moss

Indrek Grigor

Tartu linna kultuurkapitali välja antava Ado Vabbe preemia, mis antakse eesti kunstnikule, kelle looming on olulisel määral rikastanud  Tartu ja Eesti kunstielu viimasel aastal, kuid ka varasema loometee jooksul, pälvis 2010. aastal maalikunstnik Rauno Thomas Moss. Preemia anti üle 16. detsembril Tartu kunstnike aastanäituse avamisel Tartu Kunstimajas. Moss alustas oma õpinguid Tartu kunstikoolis skulptuuri erialal, kust siirdus üle kunstilise kujundamise ja maali erialale, lõpetades selle 1998. aastal. 2002. aastal kaitses ta bakalaureusekraadi Tartu ülikooli maalikunsti  õppetoolis ja 2008. aastal magistrikraadi semiootika osakonnas. Praegu on Moss semiootika osakonna doktorant ning nii TÜ semiootika kui maalikunsti õppetooli õppejõud.       

Nii personaal- kui grupinäitustega on Moss silma paistnud aastast 2004. 2010. aastal esines ta isikunäitusega „mOSs: meditsiinilised  illustratsioonid inimluudest” Tampere Majas, näitustel „Polyreality” (koos Ly Lestbergiga) Vaala galeriis ja „Paabeli lapsed” (koos Paul Sontagiga) TAM i galeriis. Moss osales Tartu Kunstimaja kuraatoriprojektis „Kuldvasikas” ja Priit Pajose kureeritud näitusel „Inimese anatoomia”, oli üks Artishoki biennaali kümnest kunstnikust, astus rühmituse Duul raames üles rahvusvahelises Luubi galeriis ja Tartu kunstnike aastanäitusel, oli esindatud Eesti  Kunstnike Liidu aastanäitusel ning eksponeerib värsket maalisarja Jaan Elkeni kureeritud Soolalao näitusel „2011! Konverteeri!”. Tähelepanu pälvis ka Maarit Murkaga ühine kuraatoritöö Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitusel „Viimane maal” Tartu Kunstimajas.     

Moss töötab nii akadeemilises vormis kui ka ekspressiivses vabakäelises laadis. Artishoki biennaalil seostati Mossi loomingut ennekõike postmodernismiga, viidates halvustavalt tühisuseni leierdatud ja aktuaalsuse minetanud paradigma kordamisele. Väitsin toona ja kordan ka siinkohal, et Moss, otse vastupidi, on  väga teadlik sellest, et ta töötab kontekstis, kus tsiteerimine kui akt ei ole enam iseeneses tähenduslik. See võimaldab vaadelda Mossi töid omapärase estetismina. Meditsiiniõpikuist, moeajakirjadest või popkultuurist kõige laiemas tähenduses üle võetud motiivide juures saab hea tahtmise korral rääkida nende emotsionaalsest värvingust, ent igasugune tähenduslike lisakihistuste otsimine tähendaks juba eemaldumist kunstniku intentsioonide  ringist. Nii näiteks kannab esmakordselt Artishoki biennaalil ja praegu Tartu kunstnike aastanäitusel eksponeeritud klassitsistlikus stiilis autoportreebüst „Mein Kampf” (kips, 2010) küll aristokraatliku üleoleku sõnumit, kuid skulptuuri otsesed viited natsionaalsotsialistlikule esteetikale ei ole tähenduslikud mitte iseeneses, vaid mõeldud töö emotsionaalse efekti rikastamiseks. Mossi loomingu puhul on tegemist formalismiga kunstivälja  situatsioonis, kus on ammendatud kogu vormiliste transformatsioonide ampluaa, ning ammendatud on ka selle protsessi ajalooline semantika. Fotorealismi taastulekuga tähistatud kontekstis, kus maalikunst on muutunud ennekõike meediakunstiks, paistab Rauno Thomas Moss silma keskendumisega maalikunsti enese väärtustele. 

   

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming