AASTANÄITUS 2007 – Elamise kunst, suremise ilu

Mait V?as

 

Ilmar Kruusamäe. Hea Eha. Õli, lõuend. 2007. Fragment.

 

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Elamise kunst” Tallinna Kunstihoones kuni 22. IV. Kuraator Katrin Pere, kujundajad Terje Kallast ja Urmas Luure.

 

Kunstnike liidu ja Kunstihoone sümbioos, mis annab tulemuseks aastanäituse, paneb iga kirjutaja delikaatsesse olukorda. Õhk on institutsionalismist nii paks, et teeb relvituks igaühe, kes kritiseerida julgeb. Kuid paar märkust siiski.

Esiteks, kas Eestis on ametlikku kunsti? Mingi piirini kindlasti, mispuhul tuleb arvestada nii teeneid kunstielus kui ka sotsiaalset tellimust teatud liiki kunsti järele. Suur osa näitusel eksponeeritud tööde autoritest pole kuulunud Eesti kunstieliiti mitte aastaid, vaid aastakümneid. Seda hoolimata faktist, et näitusel oli žürii, kõik võisid töid esitada jne. “Ametlik” ei pea tingimata tähendama, et täpselt nii on ka kusagil kirjasõnas salvestatud. Sama naiivne oleks arvata, et kui põhiseadus sätestab, et riik ja kirik ei ole seotud, et puudub  riigikirik, siis täpselt nii ka on. Tasub ainult 24. veebruaril televiisor lahti keerata, ja illusioon haihtub kusagile toomkiriku orelivilede vahele.

Veel tõstatab näitus kaks olulist küsimust vormist ja sisust, mis üksteist ühtlasi tingivad. Esimene: vorm ehk näituse formaat. Kas pole mitte anakronism kaasaegse kunstielu taustal teha parimate XIX sajandi prantsuse traditsioonide kohane salonginäitust? Näituse pressiteade rõhutas, et enamik valitud töid valmis just selleks näituseks. Jääb mulje, nagu väljaspool seda näitust ei sünnikski aasta jooksul eesti kunstis mitte midagi, kui just selleks näituseks peab töid looma. Jällegi võiks tõmmata paralleeli klassikaliste salonginäitustega, mil kunstnikud elasid salongist salongini.

Teine teema seostub näituse sisu, konkreetsete kunstiteostega. Huvitaval kombel on siinne tõesti ülevaatenäitus, kuid ülevaade mitte ühest aastast, vaid eesti kunsti ajaloost laiemalt. On 1920. aastate linnavaade (Olev Subbi), on ready-made (Jaak Soans), on ontlikku graafikat (Silvi Liiva, Vive Tolli, Naima Neidre), on jõulist abstraktsionismi (Vano Allsalu), on elavaid klassikuid (Jüri Arrak, Enn Põldroos) ja postmodernistlikku iroonitsemist (Sandra Jõgeva, Viive Väljaotsa). Isegi kanalisatsioonikaevust laulda jõurav Jüri Ojaver sobitub hästi üldisesse jutustusse, kui üheksakümnendate häiriv video- ja installatsioonikunst.

See kõik on kena (ilma irooniata, tõesti suurim lugupidamine eesti kunsti suurnimede vastu). Või nagu Ants Juske märgib: “Tagasi on tulnud vana head estetismi, mis oli nõukogude ajalgi kevad- ja sügisnäitustel alati esimeses saalis väljas” (Eesti Päevaleht 22. III). Kuid mis on sellel kõigel pistmist aastaga 2007, nüüd ja praegu? Mõned tööd võiksid olla eksponeeritud aastal 1997 või isegi mõnes varasemas seitsmes. Üldisemalt on tegemist lihtsalt järjekordse tõendiga vanast heast kultuurilisest konservatismist, mis üha parema elujärje saabumisega, ühiskondliku stabiliseerumise (loe: valupunktide tasalülitamisega) jälle lokkama on hakanud. Näituse võiks sisse pakkida, ja järgmisel aastal sama edukalt jooksutada. Sest publikule tõepoolest meeldib: rahulolu märke võis kuulda saalis liikuvate inimeste suust, või külalisteraamatut sirvides (à la “üle pika aja jälle üks hea näitus”). Kuid vastavalt publiku soovile, üks asi küll: Ojaveri laulmise võiks vaigistada või vähemalt kõrvaklappidesse suunata, kuna see segab näituse vaatamist.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming