Aadama kingitus, Kaselaane kujund

Jass Kaselaane näitus „Tulge tagasi, inimese lapsed” Tallinna Linnagaleriis kuni 29. VIII .        Kogu näituseruumi täitva installatsiooni puhul on alati see oht, et kui su mõte juhtumisi ei kanna, siis kaotad kõik, nagu kogu raha ruletil ühele numbrile pannes. Kunst muidugi pole „kõik või mitte midagi”, kuigi vahel on tunne, et võiks olla. Võiks sinnapoole püüelda. Leigus on ju ka surmapatt, eks ole. Liialt on näitusi, kus pole enesest antud kõik, kus pole süvaveesukeldumist või eneseohverdust, tulestki  tulisemat tuld või jäästki jahedamat jääd, tähendusest tihkemat ja tihedamat tähendust. Ma muidugi mõistan, et elu on hallide toonide hästi tuunitud üleminekujada, aga – kas ei pidanuks kunst olema suurem kui elu? Suurem kui surm? Kui saab olla surmast suuremat. Suuremat seiklust.       

Jass Kaselaan on vallutanud Linnagalerii esmapilgul morbiidse ristitihnikuga, mille keskel domineerib heliinstallatsioon (mis kostub suurtest lehtritest) – Chopini leinamarss, mida tagatoas seinal videos mängib väike poiss. Improviseeritud surnuaia ühes ääres fotol istub kolm vanadaami ja vaatab ristide poole, meie poole. Ristide vahel saab jalutada nagu päris surnuaias. Memmed on, muide, kohal, sest nad on viimased, tõenäoliselt on nende mehed juba läinud, paljud lähedasedki, s.t see on Eesti elu, täpsemini Eesti surm ühel hetkel, väike demograafiline ja sotsiaalne viide selle poole, et mingil hetkel nood naised lihtsalt jäävad üksi, jäävad oma viimaste sõpradega, jäävad kalmistupinkidele. See selleks.       

Säärase näituseruumi võlu peitub selles, kuidas ta sind enesesse neelab, kui neelab. Sest inimene võib ka galeriiukselt tagasi ehmatada – seda nägin ma paaril korral. Kui sa oled aga juba sisenenud, siis on keeruline lahkuda. Ühel hetkel muutub kalmistu tõeliseks, ruum hakkab sind kandma ja siis selgub Kaselaane näituse tugevaim külg: „Tulge tagasi, inimese lapsed” loob mõtlemise ruumi, võimaluse, käivitab näitusest ja kunstist kogunisti lahknevad mõttevood – surma ja nekropoli puudutus paneb käima väga intiimse, väga varjatud masinavärgi. Ja mida paremat saabki kunstilt või ka kirjanduselt tänases tahta? Aeg vajab, et ta ei viitaks vaid iseendale, pigem vastupidi, et ta salgaks end ja tõmbaks viirge ja valguse või pimeduse kiiri elu enese avalduste poole (mis  pikemas perspektiivis ei pruugi muidugi olla midagi erinevat kunstist, ta puhtast, „tähendusetust” olekust).     

Me elame veel „teistmoodi” maailmas. Minu lapsepõlve kuulus kindlalt surnuaedade külastamine, üsna tihedasti, surnuaed oli ja on loomulik aegruum, mis annab iseenda olemasolule hoopis teise vaatenurga. Aga mõelgem end veidi edasi tulevikku: inimesi on maailmas praegu rohkem, kui kunagi elanud. Kuhu nad kõik matta, kes nende kalmude eest hoolitseb? Tuhk tuules, virtuaalsed surnuaiad … See ristide rivi on tegelikult ühe kultuuriruumi teisenemise, võib-olla koguni hääbumise aja  märk.     

Tõesti: Kaselaan on vihjanud ka mõtte seotusele Vabaduse ristiga Vabaduse platsi veeres,  säälsamas Linnagalerii kõrval. Kuigi seda suhet, viidet ei saa pidada primaarseks, näituse esmane kontekst, vihjestik, on ikka midagi muud. Aga tõsi ta on: Ivan Orava kalm meenutab veidike nagu hauasammast või mälestusmärki vabadusele endale kui millelegi olnule, mida nüüd veel vananevad inimesed (vananev, kaduv rahvas) hellalt hooldamas käivad, ikka plaadi- ja juhtmehaaval. See selleks. Kaselaane ruumiinstallatsioon on jõuline,  võiks isegi öelda mehelik, selline veidi tahumatu ja tugev – siin on näha, et oma kahe valge käe ja rammuga on tööd tehtud, et näitus püsti saada. Selles peitub lihtsuse ja selguse võlu ning peaaegu sentimentaalne melanhoolia, (ilus ja mõtlik) kurbus (Chopin!), bluus. Jah, toda morbiidi, mida ma mõistusega aiman inimesi pelgavat, ma ise siin emotsionaalselt ei adu, sest et kadu, surm on ikka too, mis sunnib meid ülejäänule – s.t olemisele, elule – mõtet  (ja seejärel suunda) andma. Nõnda, nagu oleme näiliselt tõusuteel tos majanduskriisis, oleme olnud näiliselt tõusuteel ka demograafilises mõttes: kui ühel hetkel juhtisime suremise mõttes Euroopas igasugu edetabeleid (enesetapud, viinasurmad, liiklusõnnetused, vähk, südameinfarktid, imikute suremus jne), siis nüüd oleme mitmes vallas päris tipust veidi taandunud, ent ikka veel esikümnes.     

Tõsi, soomeugrilased on kogu aeg olnud säärased vintsked väljasurijad (vaadake viimaseid liivlasi!), meiega läheb kaua aega, aga et miskit talvekaamost siin suvesumedaski tunda on, näib olevat Eesti paratamatus. Mitte  et meile surma monopol kuuluks, see on ikka kogu inimkonna taak, Aadama kingitus, kui tahate.     

Kaselaane näitus on puhas märk, puhas lugu, ainult et igaühele isiklik. Üks julgem, lihtsam  ja tabavam kunstitegu, mida ma jupil ajal näinud. Aga riskantne, muidugi: kas inimesed lasevad tol ruumil enese pääl tööle hakata? Aga see pole enam niivõrd Kaselaane kui tänase kunsti ja kunstitarbija küsimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming