Äreval ajal vaja selge sõnumiga kunsti

REET VARBLANE

Näitus „Mees ja naine” Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 1. IX.

Ülehomme, 31. augustil kell 12 heisatakse Pärnu uue kunsti muuseumis sel suvel viimast korda Ukraina sini-kuldne lipp. Sellele järgnevad hoogne ukraina muusika kontsert ja oksjon. Külas on ukraina folkansambli Svjata Vatra looja Ruslan Trotšõnskõi koos oma tütarde Kirke ning Rutega, oksjonihaamer on Mark Soosaare käes. Muuseumi suvine suurnäitus „Mees ja naine” on ikka lõppenud oksjoniga, seekord on lõpuüritus pühendatud Ukrainale, kuigi näitusel on ka väljas teiste maade kunstnike töid, mida saab oksjonil samuti osta. Tuntum autoreist on tšehhi fotokunstnik Jan Saudek.
Antropoloogilise lähenemisega suvenäitusest on kujunenud Pärnu uue kunsti muuseumi märk. Muuseum ise on seda pakkunud välja aktinäitusena (küll mitte järjekindlalt), mis piirab teema „kehalisuse”  ja „seksuaalsuse” mõistega ja selle rõhuastetustega nagu „erootilisus”, „pornograafia” või ka alasti keha rakendamine metafoori või sümboli tähenduses. Tänavuse väljapaneku alapealkiri on „Ootus” ning sellegi kaudu osutatakse Ukrainale, just praegu seal toimuvale. Rõhuasetus on Maidani sündmustel, ühe rahva enesemääramis- ja vabadusihal, Ida-Ukrainas toimuvat pole küll otseselt puudutatud, kuid kontekstis mängib see kaasa.
2006. aastal olid „Mehe ja naise” külalised Valgevene kunstnikud, kuid selles, kuidas kuraator Mark Soosaar nad välja pakkus ja kuidas praegu ukraina omi esitleb, on märgatav vahe: valgevenelaste (eelkõige Ruslan Vaskevitši) puhul oli kõne all nende sürreaalne elutunnetus, ukrainlaste juures aga ukraina rahvast tabanud traagiline saatus, pöördumatu soov elada oma kodumaal vaba ning sõltumatu rahvana.
Mark Soosaar ei ole mitte ainult imetlusväärselt energiline ja organiseerimisvõimeline, vaid ka reageerib äärmiselt kiiresti. Ukraina toetus ei päädinud vaid austusavaldusega „Mehe ja naise” näitusel, vaid ta suutis korraldada eesti kunsti vastunäituse Kiievi kesklinnas väga esinduslikus paigas – vaimsete aarete muuseumis, äratada sealse riigitelevisiooni huvi (kui ETVs näidati „Mehe ja naise” avamist kahe minuti jooksul, siis Ukraina televisioon pühendas Eesti näitusele kuus minutit) jne. Eesti kunstnike valik oli esinduslik ja laiahaardeline Jüri Arrakust Kirke Kangroni, sekka Anu Rauda, Jaan Toomikut, Peeter Lauritsat, Jaan Elkenit jne.  Kuid nii „Pühade” – nii oli Eesti näitus pealkirjastatud – kui ka „Mehe ja naise” ukraina valiku puhul hakkab silma üks kummaline külg. Mark Soosaar tundub lähtuvat oma eelistuses ülimetafoorsest varjatuse-peidetuse tasandist, krüptilisest sõnumist, justkui unustades, et elame ammu vabas maailmas ning kunstiski saab propagandaplakatiks muutumata ning emotsionaalsust kaotamata oma sõnumi otse välja öelda. Seda laadi kunsti leidub Eestis ja ka Ukrainas.
Ukraina näitusevaliku tegi Soosaar koos Kiievi kunstikeskuse ArtProjekt juhataja Tamara Karpenkoga ning on omamoodi teretulnud, et selle keskpunktis on 1960ndail sündinud põlvkond. Tunneme üsna hästi mõne Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku nagu Boriss Mihhailovi loomingut, mõnel korral on meil eksponeeritud ka noorte sotsiaalse närviga aktivistide nagu Nikita Kadan ja teiste
R. E. P. grupi teoseid, Ukraina nüüdiskunsti laiem pilt on aga tundmata. Kahjuks tundub, et ainuke viis, kuidas kogu ukraina väljapanekust rääkida, on modernistlik vormi-värvi analüüs, mis ei ava aga ei „traagilist saatust” ega ka „vabaduse ja sõltumatuse” iha. Kuid tehes oma valiku ja lähtudes vaid mõnedest töödest, näiteks Marina Škarupa ja Igor Konovalovi maalidest, Igor Gaidai ning Tajana Davõdenko fotodest, saab joonistada välja üsna täpse ülevus-, kõhedus- ja kananahatundest laetud atmosfääri. Škarupa ja Konovalovi maalid moodustavad mõtteliselt ühe, Davõdenko Maidanil tabatud, normaalset elu ihkavad intiimsed hetked ja Gaidai sügavalt inimlikud intiimsed portreed („Oli kord armastus”) teise telje.
Škarupa alustas vägivalla, lahingu- ehk püssimeeste temaatikat juba enne Maidani sündmusi, nii-öelda esinduspoliitilist kunsti pole tema puhul küll põhjust kahtlustada. Tema „Sisse-välja” seeria ega ka maali „Siin olid Kolja ja Anton” atmosfääri loomisel ei mängi keskset rolli vägivaldne tegelane või tegevus, vaid ruum, pikkade koridoride ja ei kuhugi viivate ustega kõle betoonehitis, selle maaliseeria filmikaadrilik esitus (vaataja pilk liigub anonüümses hoones nagu arvutimängus) ja valgus. Just valguse abil ( see on otsekui haaratud mõistetamatusse lahingusse iseendaga: ühtlaselt ja pehmelt valgusega kaetud esiplaanile vastandub ülevalgustatud, pimestav valgus silmapiiril – abil on kunstnik konstrueerinud reaalsuse ning sellest tuleneva sõnumi. Mõne aasta taguse „Kaotatud illusioonide” seeriaga võrreldes on uutes maalides valguse antagonism kasvanud, funktsioneerides otsekui sootsiumi mõõdik. Konovalovi poolpaljad suplevad mehed teoses „Kultur-ism” toimivad viimaste sündmuste (ja ka meedia loodud imago) kontekstis mitte ainult enesega rahulolevate macho-meeste, vaid ka palgasõdurite võrdkujuna.
Sini-kuldse päeva, aga ka tänavuse „Mehe ja naise” näituse lõpetab Ukraina filmiprogramm, mis pressiteate järgi tuleb üsna pikk. Loodetavasti täidab see kahe mõttelise telje vahele jääva tühimiku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming