JALUTUSKÄIK GALERIIDES: Sõjasõnumid põhjatandrilt: revolutsioon jätkub üliõrnasti

REET VARBLANE

Teemu Mäki näitus „Kuidas olla mees või naine” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 31. VIII. Soome multiinstrumentalisti näitus Kunstihoone galeriis on korraga inimlik-lihtne-puudutav fotoseeria, aga võtab praeguses Eesti kontekstis ka selgelt sõna. Sest sõna on vaja võtta, keegi kurat sulle seda ei anna ...

Mehe-naise rollide, nende positsioonide-mängude-võimuvõitluse vaatlus/analüüs on Eestis tegelik ja valus teema. Jajah, sellele haprale jääle ei tasu astuda, sel ei saa tantsida (!), see meenutab veidike Põhja-Jäämerd, kus igikevad varsti enam armu ei anna. Vana maailm on jäädavalt lagunemas, kataklüsmides heitlemas. Aga see ei lagune mitte nii nagu õilis Vasturevolutsioon kujutleb: see pole jälk sotsialistide-juutide-pedede vandenõu traditsioonilise kogukonna vastu, vaid pigem peaaegu kristlik püüe inimliku hoolivuse poole, olemise poole.
Teemu Mäki on aastaid esinenud poliitilise-sotsiaalse kunstnikuna, see kõik on suhteliselt selge, terviklik, võitlev (mingis mõttes siiski leebe) maailmanägemus. Ütlen ausalt, mu arust Mäki tunnetab seda vastutust, mis kunstnikul päriselt lasub. Võib ju eemalduda metsa või vandlitorni, ma tunnustan ka toda loomulikku loomingulist, intellektuaalset mässu. Aga loomult on tõeline kunstnik ikkagi väljakutse ühis- ja inimkonnale, et too ei lakkaks mõtlemast-olemast.
Alati võib nösserdada turvalist igamehekunsti või kenitlevat kõrgkultuuri (ma tean, see oli meelega halvustav, kuigi ka nii võib, ka nii tõesti võib – kunst on piiridelt tohutult suurem kui minu lootusrikas mõte), võib panustada tehnilisele meisterlikkusele (te polegi luuletajad/kunstnikud, sest te ei saa hakkama korraliku sonetipärja või ropu realistliku maastikujunniga) või õigustada kõike loova impulsiga (jooksin peaga vastu seina / võtsin end paljaks / seksisin kõigiga / lebasin punastes riietes valgel siidil / puhusin mulli sest mul tuli see tunne ja mul on selleks kunstnikuna õigus) aga kunstnik peab eelkõige teadma, mis/miks ta teeb, tundma ära, tunnetama läbi – see on tema suhtlemiskunst maailmaga, tema kohustus. Ja mida saan ma teha, kui keegi nüüd ütleb, et kunstnik ei pea otse midagi?
Teemu Mäki tunneb, et tema peab, ja see on hää. Kuigi ma tean, et see ei tähenda, et see, mis ta teeks, on puhas kuld, kunsti mõõdupuu. Siiski-siiski: Mäki paneb rohkem mängu, rohkem enesest välja. Ta on suurema panuse / suurema riskiga sees, tal on suurem oht jääda ühiskonna hammasrataste vahele, kas või oma lapsi eksponeerides, neid kunstis kasutades, kas või macho-meest lammutades, kas või surelikku-habrast inimkeha näidates, kas või … Jah, tal on suuremad panused mängus, ta istub olulisemas lauas, teistele jääb mängurõõm, tal on riskantsem partii pooleli … sisuliselt jumalikum, suurem. Ja see pole see suur-väike binaarse opositsiooni „Suur”, vaid sisemine kohalolu, teadlikkus. Tähenduslikkus. Olemise-mitteolemise vastanduse mõttes.
Mõnekümnest suuremast-väiksemast (üldiselt ikka suuremast) portreefotost koosnev näitus ei trügi meile pääle, ei dikteeri mõtlemise tempot ega aega ega defineeri selgelt tähendusi/sõnumeid. See aga ei tähenda, et Mäki kontseptualistlikult laamendaks.
Kogu sari on tohutult suurem, kui Kunstihoone galeriisse mahuks, see on valik: vanainimesed eluõhtul, kulunud mehed-naised alasti, väiksed lapsed – kunstniku enda omad – oma varastes poisi/mehe rollides, emad-tütred, vanad sõbrad. Altarikompositsioon, kus püstilt ripuvad alasti keskealine mees ja naine, keskmisel fotol aga väike paljas poiss …
Noh, neid pilte saab vaadata ka täitsa inimliku/sooja silmaga. Autor on talletanud meie koledust / ilu, lihtsust, püüdnud just inimesi, kes on … inimesed. Muidugi, pannes sekka torkeid: „striptiisikunstnik” kõrvuti „kontoritöötajaga”. Noore, plikaohtu (välimusega) ema oma lapsega, ja veidi tõredamad-tüsedamad reakodanikud. Kulunud, hapra keha kõrvutanud kulumata, riskialti, vastsega.
Muide, käisime näitusel koos sõber Asko Künnapiga ja arutasime – kumbki nüüd lõpuni vastutust võtmata – et ilmselgelt on äratuntav soomlase füsiognoomia, et suurem jagu neist inimestest (isegi nt noorte gootirokkarite paar) ei saaks esimeselgi pilgul olla keski muu kui soomlane.
Mu meelest on see imeilus. Ma alati mõtlen, kuidas me, eestlased, nii ära sulasime (noh, mina olen veel siuke äratuntavalt smugrilane vahest, aga näe, teised on juba imeilusad eurooplased). Aga ehk on see vaid habras väärtunne, universumi silmis oleme ikka isepäised ja üksildased kirvenäod kolkaplaneedi Maa suuresti asustamata osast …
Just see loomulikkus-siirus annab mingis mõttes võtme. Mäki ei ole siin nii ülevõllipoliitiline, pigem hell. Seepärast hakkab tööle tagumise ruumi keskel eksponeeritud Lasse Svarströmi neljapildiline fotosari. Svarström on Soome üks tuntum cross-dresser, kes avastas noore mehena oma kire naisteriiete vastu. See tõi talle elus kaasa rohkelt kannatusi/võitlusi. Aga Svarström sai hakkama, muide, heterona, kusjuures, liialt seda rõhutamata: ta on endine poksipoiss. Helsingi tänavaid ta ei karda, käib alatihti avalikus saunas (üks kõvemaid kuumamehi) ja mängib teiste jätkä’dega malet, pärast lihtsalt ajab ilusad naisteriided selga.
See tema loomulikkus. Ja stripparite loomulikkus. Laste loomulikkus. Surma lähedal seisva vanainimese loomulikkus. Ülekaalulise soome mehe loomulikkus. Nende kokkukuulumise loomulikkus, turvalisus, üksteisetoetamine, see on Mäki keerukalt lihtne poliitiline sõnum. Väga hääd-haaravad portreefotod uinutavad me sisima sitapää (ta valvsuse), kes seeläbi justkui vabaneb.
Jaa, Vasturevolutsiooni viletsad apologeedid, te olete juba kaotanud, sest see konservatiivsem/jumalikum pool inimesest vajab toimivat kogukonda, vajab lähedase armastavat pilku, et seda olemist üle elada/taluda. Teemu Mäki tehku oma asja edasi, tema võitlus, tema inimene olemine läheb asja ette. Ma arvan, kardan, et kunagi just seda kaalutaksegi. Ja alatuse-alpuse määr meis saab kaalukeeleks, me päevade summaks. Mäki inimese-näitus (olgu, naise-mehe-näitus) on nagu väike hoiatus, nagu väike meeldetuletav pai. Karuse soomlasepeoga, otse põhjast.
Jürgen Rooste

Armastus ja väike inimene
Stacey Kooseli kuraatorinäitus „Homunkuluse kollektsioon” Hobusepeas kuni 1. IX. Kunstnikud Carla Castiajo, Hekla Dögg Jónsdóttir, Laura Kuusk, Camille Laurelli, Carlos Lazarich, Sten Saarits ja Michael Sell.

Stacey Kooseli kuraatorinäituse „Homunkuluse kollektsioon” teema on „väike inimene”, keda alkeemikud keskajal laboratooriumi katseklaasis kasvatada püüdsid ja kelle loomine, võiks ehk öelda, on XXI sajandi mikrobioloogias tõelisuseks saanud. Paracelsus olevat selle mõtte esimesena välja öelnud – mõtte, mille teostumine tundus veel inimpõlv tagasi võimalik ainult ime läbi. Kuraatoriteksti läbib peamiselt kaks keskset mõtet selles väga avaras teemas: tegemist on väikese inimesega ja seda väiksust võib mõista eri viisil ning (saksa režissööri Otto Riperti käsitluses) selline kunstlikult loodud olevus ei ole võimeline armastama.
Kuraatorinäitusi iseloomustab tihtipeale teoste ebaühtlane tase. Kõik ei evi võrdset väljendusjõudu, mille tulemusel hakkab näitusel ringi liikujale toimima omapärane tegur: üks või paar teost domineerib, allutades teised endale otsekui täht, mille orbiidil tiirlevad planeedid. Selline mõju on tuntav nii visuaalses kui sisulises plaanis. Kui homunkuluse näituse vaatamist alustada n-ö „lõpupoolelt” ehk keldrisaalist, siis toimib alumise korruse raskuspunktina Camille Laurelli „Mäss”. Väikestest ekspressiivsetest, vabalt modelleeritud savikujukestest kompositsioon särnib tänases maailmas ja tõmbab endasse vaataja, kes kujutleb end üheks neist väikestest inimestest, kelle õigused on reaalelus alati ebaselgelt määratletud ja kes neid välja selgitada püüdes mitmesuguseid riske võtavad. Teatud distantsilt (kaamera tagant?) vaadatuna paistavad kõik „inimesed tänavalt” ühesugusena just nagu installatsiooniski, aga jõuliselt žestikuleerides hakkavad nad isikupära omandama, väljendades midagi, püüdes ennast kuuldavaks teha. Lev Tolstoi on „Anna Kareninas” öelnud, et kõik inimesed on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetuses nad erinevad. Seda võiks parafraseerida nõnda, et õnnetuses jõutakse individuaalsuseni, mässajad on aga ju kõik millegagi rahulolematud – kas siin just õnnetusega päris võrdusmärki saab panna, aga ehk mingil määral siiski … Tegelikult käitub, väljendub, žestikuleerib igaüks piirsituatsioonis kuidagi ootamatult, prognoosimatult, omamoodi, ja mässamine on kahtlemata üks piirsituatsioonidest.
Ülemisel korrusel loob enese ümber võimsa mõjuvälja Hekla Dögg Jónsdóttiri „Sinu süda”, justkui kunstlikult loodud süda, mis näitab muusika-aparaatide koostisosakeste (külmkatood) omaette elu. Tekib mõte, et viimaseid on ehk isegi vale läikiva disainitud kestaga varjata – nii intrigeerivalt mõjuvad need siin. Torukestes pulseerivat punast vedelikku täiendab muusika, mida see omapärane objekt endast välja hingab, lummates vaatemänguga, mille tenedust on raske seletada. Ka siis, kui kunstnik ei oleks seda südameks nimetanud ja armastuslaule maininud, lummaks see ikkagi. Mõned kunstiteosed teevad meid relvituks, ilma et me täpselt mõistaksime, kuidas. „Südame” ümber tiirlevad siis mõtteliselt teised teosed selles ruumis, nagu planeedid ümber päikese. Kuna selle põhitoon on elujaatav ja lüüriline, ootame alateadlikult teisteltki  samalaadseid võnkeid. Carlos Lazarichi otsekui ämblikuvõrgust kootud „Keha”  kõlab sellele vastu, juustekardinas on salapära ja graatsiat. Carla Castiajo „Viljakas põld viljakuse heaks” meenutab Kaljo Põllu „Maa-ema”. On sellest esteetilisem, kuid mitte vähem mõjuv ja köitev – meie seotus maaga, energia ammutamine sellest meenuvad otsekohe. Laura Kuuse konstrueeritud mängumaailmad postkaartidel on kahjuks eksponeeritud veidi ebaefektiivselt: oleksin neist äärepealt mööda kõndinud, kui heatahtlik saalivalvur poleks veenma hakanud „Te võite neid võtta!”.  Michael Selli fotod on „Südamega” võrreldes väga erinevas, pigem keelavas võtmes – rulaga sõita ei tohi! eramaale astuda ei tohi! –, seetõttu ei pääse nende sõnum ja väikelinnaõhustiku karge kujund ehk piisavalt mõjule.
Ka Sten Saaritsa video- ja heliinstallatsioonid moodustaksid nagu hoopis omaette maailma, kui galeriiruum seda võimaldaks; nüüd tuleb neil teostel läbi ajada „Mässu” äärealadega ja sellest need väga palju ei võida. Huvitaval kombel oleme viimasel ajal peaaegu harjunud vaatama seda laadi näitusi pigem natuke metsikus miljöös nagu EKKMis, kus ohtlikult mõjuv ümbrus installatsioonidega aktiivselt dialoogi astub ning sellega palju juurde annab. Teostel on seal ka hästi palju ruumi ning liiga suur lähedus, millega need üksteist segama võiksid hakata, ei kujune probleemiks.
Kokkuvõttes olen Stacey Kooselile igatahes väga tänulik selliste huvitavate kunstnike nagu Jónsdóttir, Laurelli jt kohaletoomise ning intrigeeriva kuraatoriprojekti eest, mis ergutab arutlema ühelt poolt paljudel aktuaalsetel, aga teiselt poolt ka igavikulisematel teemadel.
Vappu Thurlow

Äreval ajal vaja selge sõnumiga kunsti
Näitus „Mees ja naine” Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 1. IX.

Ülehomme, 31. augustil kell 12 heisatakse Pärnu uue kunsti muuseumis sel suvel viimast korda Ukraina sini-kuldne lipp. Sellele järgnevad hoogne ukraina muusika kontsert ja oksjon. Külas on ukraina folkansambli Svjata Vatra looja Ruslan Trotšõnskõi koos oma tütarde Kirke ning Rutega, oksjonihaamer on Mark Soosaare käes. Muuseumi suvine suurnäitus „Mees ja naine” on ikka lõppenud oksjoniga, seekord on lõpuüritus pühendatud Ukrainale, kuigi näitusel on ka väljas teiste maade kunstnike töid, mida saab oksjonil samuti osta. Tuntum autoreist on tšehhi fotokunstnik Jan Saudek.
Antropoloogilise lähenemisega suvenäitusest on kujunenud Pärnu uue kunsti muuseumi märk. Muuseum ise on seda pakkunud välja aktinäitusena (küll mitte järjekindlalt), mis piirab teema „kehalisuse”  ja „seksuaalsuse” mõistega ja selle rõhuastetustega nagu „erootilisus”, „pornograafia” või ka alasti keha rakendamine metafoori või sümboli tähenduses. Tänavuse väljapaneku alapealkiri on „Ootus” ning sellegi kaudu osutatakse Ukrainale, just praegu seal toimuvale. Rõhuasetus on Maidani sündmustel, ühe rahva enesemääramis- ja vabadusihal, Ida-Ukrainas toimuvat pole küll otseselt puudutatud, kuid kontekstis mängib see kaasa.
2006. aastal olid „Mehe ja naise” külalised Valgevene kunstnikud, kuid selles, kuidas kuraator Mark Soosaar nad välja pakkus ja kuidas praegu ukraina omi esitleb, on märgatav vahe: valgevenelaste (eelkõige Ruslan Vaskevitši) puhul oli kõne all nende sürreaalne elutunnetus, ukrainlaste juures aga ukraina rahvast tabanud traagiline saatus, pöördumatu soov elada oma kodumaal vaba ning sõltumatu rahvana.
Mark Soosaar ei ole mitte ainult imetlusväärselt energiline ja organiseerimisvõimeline, vaid ka reageerib äärmiselt kiiresti. Ukraina toetus ei päädinud vaid austusavaldusega „Mehe ja naise” näitusel, vaid ta suutis korraldada eesti kunsti vastunäituse Kiievi kesklinnas väga esinduslikus paigas – vaimsete aarete muuseumis, äratada sealse riigitelevisiooni huvi (kui ETVs näidati „Mehe ja naise” avamist kahe minuti jooksul, siis Ukraina televisioon pühendas Eesti näitusele kuus minutit) jne. Eesti kunstnike valik oli esinduslik ja laiahaardeline Jüri Arrakust Kirke Kangroni, sekka Anu Rauda, Jaan Toomikut, Peeter Lauritsat, Jaan Elkenit jne.  Kuid nii „Pühade” – nii oli Eesti näitus pealkirjastatud – kui ka „Mehe ja naise” ukraina valiku puhul hakkab silma üks kummaline külg. Mark Soosaar tundub lähtuvat oma eelistuses ülimetafoorsest varjatuse-peidetuse tasandist, krüptilisest sõnumist, justkui unustades, et elame ammu vabas maailmas ning kunstiski saab propagandaplakatiks muutumata ning emotsionaalsust kaotamata oma sõnumi otse välja öelda. Seda laadi kunsti leidub Eestis ja ka Ukrainas.
Ukraina näitusevaliku tegi Soosaar koos Kiievi kunstikeskuse ArtProjekt juhataja Tamara Karpenkoga ning on omamoodi teretulnud, et selle keskpunktis on 1960ndail sündinud põlvkond. Tunneme üsna hästi mõne Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku nagu Boriss Mihhailovi loomingut, mõnel korral on meil eksponeeritud ka noorte sotsiaalse närviga aktivistide nagu Nikita Kadan ja teiste R. E. P. grupi teoseid, Ukraina nüüdiskunsti laiem pilt on aga tundmata. Kahjuks tundub, et ainuke viis, kuidas kogu ukraina väljapanekust rääkida, on modernistlik vormi-värvi analüüs, mis ei ava aga ei „traagilist saatust” ega ka „vabaduse ja sõltumatuse” iha. Kuid tehes oma valiku ja lähtudes vaid mõnedest töödest, näiteks Marina Škarupa ja Igor Konovalovi maalidest, Igor Gaidai ning Tajana Davõdenko fotodest, saab joonistada välja üsna täpse ülevus-, kõhedus- ja kananahatundest laetud atmosfääri. Škarupa ja Konovalovi maalid moodustavad mõtteliselt ühe, Davõdenko Maidanil tabatud, normaalset elu ihkavad intiimsed hetked ja Gaidai sügavalt inimlikud intiimsed portreed („Oli kord armastus”) teise telje.
Škarupa alustas vägivalla, lahingu- ehk püssimeeste temaatikat juba enne Maidani sündmusi, nii-öelda esinduspoliitilist kunsti pole tema puhul küll põhjust kahtlustada. Tema „Sisse-välja” seeria ega ka maali „Siin olid Kolja ja Anton” atmosfääri loomisel ei mängi keskset rolli vägivaldne tegelane või tegevus, vaid ruum, pikkade koridoride ja ei kuhugi viivate ustega kõle betoonehitis, selle maaliseeria filmikaadrilik esitus (vaataja pilk liigub anonüümses hoones nagu arvutimängus) ja valgus. Just valguse abil ( see on otsekui haaratud mõistetamatusse lahingusse iseendaga: ühtlaselt ja pehmelt valgusega kaetud esiplaanile vastandub ülevalgustatud, pimestav valgus silmapiiril – abil on kunstnik konstrueerinud reaalsuse ning sellest tuleneva sõnumi. Mõne aasta taguse „Kaotatud illusioonide” seeriaga võrreldes on uutes maalides valguse antagonism kasvanud, funktsioneerides otsekui sootsiumi mõõdik. Konovalovi poolpaljad suplevad mehed teoses „Kultur-ism” toimivad viimaste sündmuste (ja ka meedia loodud imago) kontekstis mitte ainult enesega rahulolevate macho-meeste, vaid ka palgasõdurite võrdkujuna.
Sini-kuldse päeva, aga ka tänavuse „Mehe ja naise” näituse lõpetab Ukraina filmiprogramm, mis pressiteate järgi tuleb üsna pikk. Loodetavasti täidab see kahe mõttelise telje vahele jääva tühimiku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming