Põnevad mälestused, tüütuvõitu arutlused

TÕNIS TATAR

Ilmar Malin on andnud kunstikirjutusse väärika panuse. Ilmar Malin, Kunsti pärast. Koostanud Jaan Malin ja Kadri Asmer, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2014. 384 lk. Ühel ööl köögi ümber hiilides tutvusin ühe hollandlasega. Ma ei aimanudki, et ka selliseid inimesi võis Komi laagrisse sattuda. Hollandlane oli noor intelligentne mees, sõjavang, kes jutu vahele muudkui kinnitas, et seda, kus ja kuidas me oleme, ei saa ju olemas olla. Nii ei saa olla XX sajandil – see pole võimalik. Ilmar Malin

Olles sattunud lugema eesti 1970. ja 1980. aastate kunstikriitikat, olen mõnigi kord kahetsenud nende tekstide unustuse hõlma vajumist. Iseäranis, kui võrrelda tänapäeval kunstikriitika rubriigi all ilmuva obskuurse diskursusega, on näiteks Evi Pihlaku, Mirjam Peili, Mai Levini, Tamara Luugi, Jaak Kangilaski, Sirje Helme, Ants Juske, Harry Liivranna jt toonased tekstid endiselt huvitavad lugeda. Näib, et toona puudusid praegusele kunstikriitikale pahatihti iseloomulikud ala- ja üleväärsuskompleksid, liialdatult keeruline sõnastus, arrogantne toon, adresseeritus vaid asjassepühendatute siseringile. Okupatsioonivõim sundis rahvast ja selle kultuuriloojaid konsolideeruma. Tundlike ja empaatiliste kriitikute tõlgenduses avanesid käsitletavad kunstinähtused nauditaval viisil. Leian, et paljud need tekstid töötavad samal viisil tänini.
Sellesse säravasse peatükki eesti kunstikirjutuses on andnud väärika panuse ka mõned kirjutavad kunstnikud, kelle hulgast ühena esimestest tõuseb esile Tartu kunstniku Ilmar Malini nimi. Seetõttu on Malini 90. sünniaastapäeval ilmavalgust näinud kunstniku artiklikogumik „Kunsti pärast” teretulnud raamat. Muuseas, käesolevast kogumikust ilmneb, et Malini enda arvamus kunstnike intelligentsuse kohta ei olnud kuigi optimistlik. Nimelt leiab ta, et „viimasega pole kunstnikud kunagi hiilanud” (lk 162). Siinkirjutaja erialased kokkupuuted Malini ajastul tegutsenud kunstnikega nagu Enn Põldroos, Olav Maran, Olev Subbi ja Jüri Arrak sunnivad talle küll vastu vaidlema – ma pole kindel, kas „meie ajal” nii tarku, tasakaalukaid ja sümpaatseid inimesi enam üldse kasvab.
Raamatusse „Kunsti pärast” võetud tekstid jagunevad laias laastus kaheks. Raamat algab kahe pikema mälestuskatkega, millest esimene puudutab kunstniku läbielamisi aastatel 1943–1946 ning teine üht kolmepäevast episoodi aastast 1953. Kahtluseta on tegemist raamatu kõige huvitavama osaga. Malini sõjaaegsed üleelamised on niivõrd kirjud, et mõjuvad kogu tema põlvkonda tabanud vintsutuste läbilõikena. Malin mobiliseeriti pärast gümnaasiumi lõpetamist Wehrmachti, põgenes sealt ja varjas end Läänemaal, pages Soome, osales Talvesõjas, naasis soomepoistega Eestisse, sai haavata, taganes läbi Sileesia Preisimaale, kus end 1945. aasta kevadel venelastele vangi andis. Nii-öelda väikese inimese erakordsed läbielamised sõjas ning Komimaa vangilaagri õudused on kirja pandud asjalikus toonis, erakordse aususe ja igasuguse paatoseta. 1946. aasta sügisel sai Malin juba peaaegu vaba ja peaaegu kodus inimesena selga tööpataljoni vormi: „Minule oli see neljas munder selle sõja ajal. Kandnud olin mitut ja mitmesugust relva. Sihtinud olin ainult ühte olevust – Wolfsgrundi küla all pataljoniülema käsu peale kitse” (lk 95).
Olen lugenud, et läbielatud kannatustel ning psüühilisel pingel on kohati võime muuta inimisiksus selgeks ja tugevaks nagu teemant. Võib-olla sellise alateadliku ootuse foonil valmistas raamatu ülejäänud osa siiski mõningase pettumuse. Kahtlemata oli Malin intellektuaal, kelle mõttekäigud on alati arukad, tähelepanekud kohati huvitavad. Nähtavasti on asi meie pragmaatilises ajas, uksest ja aknast peale tungivatel apokalüpsise-eelsetel meeleoludel, ent pidin korduvalt imestama, kuidas noore mehena läbi tule, vee ja vasktorude tulnud inimene hiljem kõikvõimalike „kunstiküsimuste” üle nii palju sõnu kulutas.
Siinkohal kipun arvama, et koostajate tehtud tekstide valik ei pruugi olla kõige õnnestunum. Eelistatud on üldisi arutlusi sisaldavaid tekste: ilmselt eeldades, et nood esindavad paremini Malini mõttemaailma, sisaldavad enam ajaülest substraati. Tõesti ilmneb, et Malin mõtles elu jooksul äärmiselt palju, iseäranis kunsti üle, analüüsis oma eriala aspekte suure pühendumuse ja põhjalikkusega. Malinil olid üllatavalt avarad teadmised nii oma kaasaegsest (lääne) kunstist kui ka kunstiajaloost. Nähtavasti kehtis see vähem kunstiteooria kohta, sest siin on Malin tahtlikult või olude sunnil valdavalt isemõtleja ning mitte tingimata kõige originaalsem ja huvitavam. Malini kunstikirjutus muutub huvitavaks just siis, kui ta käsitleb oma kolleegide ja kaasaegsete loomingut. Käesolevas raamatus näiteks, kirjeldades Elmar Kitse, Olav Marani, Enn Põldroosi, Jüri Arraku ja Andrus Kasemaa tööd, on Malin teravapilguline, empaatiline ning huvitav. Seevastu mõjuvad Malini omaenda loominguliste printsiipide kirjeldamisele kulutatud rohked leheküljed pigem tüütult. Veelgi enam kehtib see ümarate mõtiskluste kunstnikust kui sellisest kohta, sh tema suhted kriitika või tellijaga, arutlused kunsti piiride või maitse üle, eriti aga kirjutised, mille teemaks on näiteks Tartu kunstielu olukord seisuga 1976.
Kuna tekstid on valdavalt ilmunud Eesti NSV ajakirjanduses, tuleb nende mõningase hambutuse põhjusena arvesse võtta ka tsensuuri. Kõhutunne sunnib siin ametniku punase sulepea asemel olulisemana kahtlustama enesetsensuuri võimalust (probleem, mida tahaks Malini puhul laiendada ka tema kunstile). Kahtlemata oli tegemist inimesega, kellel oli tugev mõistuslik dominant. Kunsti eesmärk on tema sõnul „tuua asjasse selgust, määrata oma koht ja osa kogu olemises”, „leida enese ja muu olemise vahekorda, ning seda olekut enesele ja teistele arusaadavaks, nähtavaks teha”. Võib-olla tuleneb see juttudest, mida olen kuulnud Malini isikliku elu kohta, ent teksti tasandil torkasid silma hoopis seksuaalsed metafoorid. Nii on muuseumiväsimus Malini sõnul „isemoodi mõnu nagu orgasmi ootus – kogu aeg nagu algamas” (lk 152), Madalmaade ja Saksa baroki külluses on Malinile „midagi roppu, samaaegselt steriilset nagu pornoajakirjades” (lk 153). Rääkides viibimisest öises Kohtla-Järve keemiakombinaadis, märgib Malin, et „kõik sellised elamused on oma olemuselt ka kuidagi erootilised” (lk 229). Ent metafooride tasandile see lõim jääbki, oma paljusõnalises teoretiseerimises ja enesetõlgenduses Malin seda teemat ei puuduta. Sürrealismi ja seksuaalsuse seosed ei vaja tõestamist, ometi näib ka malinlik sürrealism mulle mõne tema eesti kolleegiga võrreldes aseksuaalse, mõistusliku, konstrueerituna.
Nõnda näib Malin mulle ka selle raamatu järel õnneliku lahenduseta mõistatuse või päriselt lahtiharutamatu sõlmena. Malin räägib endast (kui kunstnikust) palju, aga ma pole kindel kuivõrd avameelselt. Ühes hilisemas tekstis kirjeldab ta ennast: „Malin rähkles sõjamälestustega ja pidevate hoiatuste-meeldetuletustega, et ta on süüdlane kommunistliku paradiisi ees, mis tingis loomingulise heitlikkuse. Neis tingimustes säilitada julgust ja usku novaatorlusse? Sula-aastate pingelõtvumisele järgnesid psühhoosid, mis nõudsid psühhiaatrilist abi ning mis sublimeerusid sürrealistlikes joonistustes” (lk 273).
Näib, et raamatu esimeses osas kirjeldatud läbielamised, samuti kahjuks Malini kirjeldamata jäänud aastad stalinistliku kunstiinstituudi köndistavas atmosfääris jätsid talle sügavamad jäljed kui ehk mõnele põlvkonnakaaslasele. Kuuldavasti on Jaan Malinil kavatsus välja anda raamat ka oma isa kunstist. Kui see plaan teostub, siis loodan tollest raamatust piltide kõrval tugevat ja avavat analüüsi, mida Malin keerulise isiksusena kindlasti väärib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming