Pallase lapselaste psühhoanalüüs

SIRAM

Tartlaste näitus on huvitav eelkõige neile, kes tunnevad Tartu tausta, kunstikoolkonna hiilgust ja viletsust. Näitus „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014” Tallinna Kunstihoones kuni 4. IX. Kuraator Peeter Talvistu ja kujundaja Peeter Krosmann.

Tallinna Kunstihoone praeguse näituse eesmärk on anda ülevaade Tartu kunsti olukorrast praegu koos mõningate ekskurssidega paratamatusse ajaloolisse minevikku.
Tartul on kultuuri- ja kunstiajalugu olemas, erinevalt nii mõnestki teisest Eesti paigast. Praegu on meie euroopaliku kultuuri kiht veel sedavõrd õhuke, et need mõnikümmend aastat, mis Tartu on Tallinnast ees, rääkimata teistest linnadest, moodustab sellest päris suure protsendi.
Ajalooline pärand ongi Tartu hiilguse ja viletsuse põhjus. Mujal Eestis saavad kunstnikud valida, millisest kunstipositsioonist lähtuda, sest pärand ja traditsioonid puuduvad. Tartus peab kõigepealt suhestuma sellega, mis seal enne on olnud, alles siis saab edasi liikuda.
Inimestega on samamoodi. Tänavalaps on vaba, ta võib valida, kas hakkab pätiks või saab ajalehepoisist miljonäriks, tal puuduvad positiivsed eeskujud, kes teda toetaksid või piiraksid, tal pole midagi kaotada. Traditsioonidega dünastiast pärit laps peab alustuseks traditsioonid kas omaks võtma või siis hakkama neile aktiivselt vastanduma. Ta ei pääse nendega suhestumisest ning kui ta otsustab vastanduda, siis pole enamasti ka pärandust loota.
Selles mõttes pole Tartu kunstile minevikus ja kohas kinniolemist mõistlik ette heita. Tegu on psühholoogilise paratamatusega, mis kestab ilmselt seni, kuni on elus põlvkond, kellel on Pallasega isiklik suhe. Jõuline minevik, esivanemate taak tuleb teadvustada, muidu surutakse see alateadvusse, kus see hakkab ootamatuid trikke tegema.
Muidugi tuleks ükskord see psühhoanalüüsi etapp lõppenuks kuulutada ja minevikust lahti lasta, et luua võimalus millegi uue sünniks. Vaikselt see juba tegelikult toimubki: kui lugeda näitusega kaasnevat trükist, kus osalevad kunstnikud avavad oma suhte Tartuga, siis näiteks Pallase lapselaps Imat (sündinud 1964) ütleb, et on täiesti rahul Tartu maalija staatusega ega kipugi mujale, Anna-Stina (1982) ei pea aga vajalikuks end geograafiliselt määratleda ja Anna (samuti 1982) peab linna kaudu defineerimist lihtsalt üheks paljudest rollimängudest.
Näitus on kokku pandud täiesti ebatartulikult: vanameistrite maalid ei ole aukohal ja noorte katsetused nurga taga. Stiilid ja ajastud on liigendatud teemade kaupa, avangardismiklassik Ülo Sooster, kolorist Kaja Kärner, hüperrealist Ilmar Kruusamäe ja tänavakunstnik Kairo on võrdsetena kõrvuti (auto)portreede osakonnas peasaali sissepääsu ümbruses. Nemad ei ole mõistagi ainsad.
Peeter Allik kujutab end koos iroonilise motiiviga heaoluühiskonna teemadel. Ka väga väike maal võib kõnekas olla: Meelis Loki „Kui mind kord duširuumis must kolmnurk ründas” näitab nii autori maalimisoskust, teatavat nartsissistlikku geisensiiblust kui ka mõttekäiku figuratiivse ja abstraktse kunsti suhte kohta. Diana Tamane autoportree, kus autor on kujutanud ennast kaelast saati vees punase klounininaga, tekitab uudishimu näha rohkem fotosid seeriast „Minu perekonna album”. Kohal on ka Tartu popkunsti võtmeteos aastast 1979, Miljard Kilgi „Let’s Go!”, kus näeme tollaseid kuumi kunstipoisse Andrus Kasemaad, Enn Tegovat, Mati Vaitmaad ja autorit ennast.
Mitu nooremat kunstnikku on käsitlenud autoportrees ja ka teistes teostes Tartust äraminemist. Eva Labotkin kujutab „Autoportrees maastikuga” unist bussireisi Tartust ära. Minna Hints teeb vaevalist paigaljooksu Tartu sildi all ega saa kuidagi edasi. Marja-Liisa Plats eksponeerib bussiaegade tablood. Selle seltskonna Tartu-painaja on küll psühholoogiliselt arusaamatu: kui arvestada nende noorust ja tehnika arengut (juba on leiutatud lennukid, rongid, autod, internet), ei tohiks Tartust minemasaamine olla ületamatu probleem.
Pärast portreid tuleb tükk tühja maad ja seejärel Jass Kaselaane skulptuur-installatsioon „Luigelaul” kisavate sigadega. Lisaks seakatku konteksti sattunud aktuaalsusele on peamine monumentaalne sotsiaalne metafoor, mis ületab igasuguse Tartu vaimu ja annab tunnistust vabast kunstnikuhingest, kes on võtnud Tartu traditsioonist parima, kuid pole sellesse kinni jäänud.
Tagaseinas on esmapilgul veidrana mõjuvad Teise maailmasõja aegseid õudusi kujutavad Elmar Kitse, Lepo Mikko ja Johannes Saali maalid. Siin ongi peidus Tartu komplekside põhialus. Koos Kivisillaga ei lennanud õhku üksnes pool linna, vaid ka Tartu vaieldamatu kultuurimetropoli staatus, järgnenud okupatsioon vajutas selle katkestuse kultuuri pedaali lõplikult põhja. Parnassilt minematõukamine oli ebaõiglane, vägivaldne ja ootamatu –
siin ehk ongi senini kestva enda Tallinnale vastandamise juured.
Omaette järelehüüe on ka Tanel Randeli projekt, kus ta teeb ettepaneku anda Raadi lennuväljale ja Sõpruse puiesteele Džohhar Dudajevi nimi. Too oli küll Raadi sõjaväelennuvälja nõukogudeaegne viimane komandör, aga hiljem ka Tšetšeenia president ning niiviisi vastandlikul positsioonil. See oli sageli omane neile, kel tuli tegutseda nõukogude ajal, aga ka pärast seda.
Tallinnaga vastandumise kõige selgem näide on Art Allmäe töö, millega on dokumenteeritud kirjavahetus Tallinna Kunstihoone tollase kuraatori Anders Härmiga. Protsess ise on humoorikas, sest grafiti „Art is so gay”, mille eemaldamist Vabaduse platsilt kunstnik taotles, ei ole tegelikult kuidagi seotud ei konkreetse kunstniku ega ka Tallinna Kunstihoonega. Vastastikune ärapanemine sai sellegipoolest teoks ja ilmselgelt nautisid seda mõlemad osapooled.
Samalaadne nn ärapanemine kajastub tegelikult ka näituse pealkirjas: välja ei sõideta rohelusse, vaid rohelisse. Mida muud saab see tähendada, kui vihjet Tallinna kahtlase väärtusega linnavõimule, kelle parteivärviks on just roheline.
Nüüdiskunsti lipulaevaks on Tartus semiootikast lähtuv tekstikeskne kunst nagu Kiwa maal teadlikult tühjaks jäetud leheküljega ning Toomas Thetloffi minimalistlik pilt „Raamitud”, kus näeme peene joonena kulgemas Eesti satelliidifotost välja lõigatud raami, eestlase identiteedi alateadlikku piiri ja stardipakku korraga.
Omaette Tartu nähtus on tänavakunst. Kui MinaJaLydia, Kairo ja Maari Soekov muudavad oma stencil’itega linnaruumi, siis Rauno Thomas Moss näitab ajaloolist mentaliteedimuutust, disainides Louis Höflingeri helged ja korrapärased Tartu tunnusehitiste vaated (1860) depressiivseks ja kaootiliseks ekspressiooniks. Ka Kadri Nikopensius dekonstrueerib Tartu linnaruumi agulimotiive,  küll teatava koloristliku ja temaatilise ahistuse abil, kuid siiski tagasi korra poole.
Lõpuks saab astuda lifti ja kuulata sinna kinni jäänud inimeste vestlust Soome võõrtööliseks läinute raskest elust. Jevgeni Zolotko installatsioon on niivõrd realistlik, et kui seinal poleks kunstilise detailina mõjuvat merevaadet, võiks arvata, et see on päris.
Tartlaste näitust on huvitav vaadata kindlasti kõigil neil, kellel on aimu eesti kunsti ajaloost ja praegusest ajast ja kes on teadlikud Tartu vaimust ning Tartu kunstikoolkonna hiilgusest ja viletsusest. On üsna raske asetada end kellegi, näiteks süütu välisturisti positsioonile – tema ju seda kõike ei tea. Usun siiski, et ka neil on huvitav. Teoste temaatiline liigendus loob ootamatuid kooslusi ning annab töödele võimaluse üksteisele tähendusi lisavat konteksti luua, pealegi on seal päris palju lihtsalt niisama häid töid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming