Kunst, arhitektuur, vabamüürlus

EPI TOHVRI

Pistohlkorsid ja Rutikvere mõis. Näitus „Kunst, arhitektuur, vabamüürlus. Rutikvere mõisa Pistohlkorsid” Tartu Linnamuuseumis kuni 30. VIII. Kuraatorid Epi Tohvri ja Anne Untera, kujundaja Krista Lepland. Tartu Linnamuuseumis on vaadata näitus, mille peategelased isa ja poeg Otto Friedrich von Pistohlkors II ja IV Rutikvere mõisast. Oma esivanemate ajaloo kohta on huvitava ülevaate kirjutanud ajaloolane ja Tartu ülikooli audoktor Gert von Pistohlkors,1 kes ise oli näituse avamisel kohal. Anne Untera on pannud välja peamiselt Eesti Kunstimuuseumi kogus leiduvad joonistused mõlema Pistohlkorsi loomingust, mida varem pole veel kunstipublikule eksponeeritud. Otto Friedrich II (1754–1831) huvitus loodusest kui eksperimentaator, tema meistriteosteks on rokokoo ajastu aiakunstist inspireeritud esemed, folly’d ehk veidrad arhitektuurielemendid looduses ja Rutikvere mõisa fassaadi ning interjööride kavandid. Otto Friedrich IV (1789–1843) seevastu oli pigem looduse vaatleja ja romantik: kiirelt tabatud visandid kõnelevad sentimentalismi ja pastoraalse kunsti keeles inimese kokkukuuluvusest loodusega. Endise sõjaväelasena olid tema  kiindumuseks hobused, keda ta oskas suure meisterlikkusega kujutada.

Väärika ajalooga baltisaksa kunsti tutvustamisele on teine näituse kuraator Epi Tohvri juurde lisanud ajaloolise vabamüürluse vaatepunkti, mis andis oma ideelised allikad ka tollasele kunstiloomele. Viimastel aastakümnetel on vabamüürluse teematika ületanud akadeemiliste uurimuste lävepaku ning saanud üheks oluliseks osaks valgustusajastu diskursuses. XVIII sajandil kattus vabamüürlus suuresti valgustussajandi põhiideega „levitada teadmiste valgust kogu inimkonnale”. Vabamüürlikud loožid kujunesid mõjukateks kommunikatsioonikanaliteks uute ideede levimisel Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Loožide üks eesmärk oli asutada ja toetada avalikult tegutsevaid tütarorganisatsioone, nagu teaduslikud ühingud, lugemisringid, sotsieteedid, klubid, mille liikmeskonna moodustasid vabamüürlased ja ka teised kodanikud.2
Võib tõdeda, et enamik Tartu ülikooli kuratooriumi esindajatest olid  vabamüürlased. 24. VI 1800. aastal jõuti kuratooriumi nõupidamisel üksmeelsele otsusele, et Tartu ülikooli peahoone ehitamiseks tuleb pöörduda Peterburi kunstiakadeemia professori, arhitekti ja vabamüürlase Giacomo Quarenghi poole. Kontakti loomise võttis enda peale maalikunstniku kalduvustega asekuraator ja Tallinna Isise looži kuuluv vabamüürlane Johann Friedrich Emanuel von Ungern-Sternberg, kes muuseas oli Otto Friedrich von Pistohlkorsi emapoolsest suguvõsast. Nõnda oleks Johann Wilhelm Krause projekteeritud peahoone asemel kerkinud ülikoolihoone hoopis Giacomo Quarenghilt. Samuti tegi kuratoorium ülesandeks asekuraator von Ungern-Sternbergile kujundada taasavatavale Tartu ülikoolile insiigniad: ülikooli suur ja väike pitsat ning teaduskondade pitsatid. Tartu ülikooli väikese pitsati kujunduses on kesksel kohal esindatud vabamüürlik sümboolika, mis tähendab tollaste Eesti- ja Liivimaa aadlikest vabamüürlaste toetust teaduse edendamisele.3
Arhitektuuris andis vabamüürlus uue ideoloogia Andrea Palladio pärandi taasesitlemiseks. Vabamüürluse ja neopalladionistliku arhitektuuri vaimset silda aitas luua Briti moraalifilosoof krahv Shaftesbury teoses „Inimeste, kommete, arvamuste ja aegade iseloomustus”4 ilmunud idee kõlblusmeelest, milles ta juhtis tähelepanu üksikisiku moraalsele täiustumisele. Krahv Shaftesbury sõnutsi käitub tark mees moraalselt ning temast saab „oma elu arhitekt, kes ehitab enda hinge puhast ja valgustatud templikest”. Krahv Shaftesbury ei lahuta head ilusast ega moraalsust esteetilisest naudingust, tema arvates lähtuvad kõlblus ja ilumeel samast algest. Vabamüürluse kolmandal, meistri astmel jõutakse rituaalis oma sisima pühamuni, mis tähistab hinge kvaliteeti ja moraalset puhtust. Seda pühamut visandati kunstiloomes kui mäe tipul paiknevat ümartemplikest, nagu oli see kujutatud ka krahv Shaftesbury teose tiitellehel. Edasi kandus see kujund inglise stiilis vabakujunduslikku parki, kus maastikuvaate ühe visuaalse elemendina rajati kaunis rotund.
Miks olid valgustusajastu vabamüürlastest aadlimehed võimekad kunstides? Vabamüürluse teine aste ehk vennasmüürlase õpetus sisaldas seitsme vaba kunsti harrastamist, mille hulka oli arvatud ka teadmised ning oskused geomeetria ja arhitektuuri alal. Loožides õpiti Vignola õpiku järgi viie sambaorderi proportsioneerimist, põhjalikult loeti keiser Augustuse aegse arhitekti Vitruviuse kümmet raamatut arhitektuurist ning Andrea Palladio nelja raamatut arhitektuurist, kus sai lähemalt tutvuda kuldlõike alusel teostatud villade põhiplaanidega. Õpetus loožis nägi ette neopalladionistliku hoone fassaadi, ristlõike ja põhiplaani kavandamist, aedade ja parkide kujundamist. Eespool välja toodud arhitektuuriõpetuse etapid kajastuvad ka Otto Friedrich von Pistohlkors II kunstiloomingus ning näitusel on välja pandud Rutikvere mõisa pargi kavandi koopia, peahoone palladionistlik kompositsioon ning interjöörikavandid, milles leidub vihjeid vabamüürliku looži kujunduselementidele.
Otto Friedrich von Pistohlkors II kuulus Peterburis Rootsi riituse alusel tegutsenud St George in Orient nimelisse looži ja oli seal tõusnud kõrgele VII astmele. Ka poeg astus Peterburis isa jälgedes vabamüürlaseks ning nende kirjavahetus pakub ilmeka pildi vabamüürlike loožide keerulisest olukorrast Vene impeeriumis XIX sajandi teisel kümnendil, mil tsaar Aleksander I hakkas vabamüürluses ning teistes salaorganisatsioonides tajuma ohtu oma võimule, 1822. aastal keelustas tsaar vabamüürluse lõplikult.
Näitust ilmestavad veel Tallinna vabamüürlastele kuulunud ajaloolised regaalid – põlled, särbid, märgisümboolika Eesti Ajaloomuuseumi kogust. Mõtteliselt raamistavad need esemed kenasti vabamüürlastest Pistohlkorside sõpruskonda, kellest enamik kuulus Tallinnas tegutsenud loožidesse Isis ja Zu den drei Streithämmern. Tallinna ajalooliste vabamüürlike loožide uurija Henning von Wistinghausen on välja toonud, et kubermangulinnas Tallinnas rajatud loožid olid kõik Peterburi poolt asutatud ja moodustasid Vene vabamüürluse orgaanilise osa.5
Lõpetuseks võiks suvise mõisate külastuse raames tähele panna ka mõisakujunduses ning parkides leiduvaid väikevorme, mis sisaldavad vihjeid kunagiste omanike vaimsetele harrastustele. Olgu vaid põgusalt mainitud, et näiteks nii Saue mõisa von Fersenid kui ka Tõstamaa mõisa von Helmersenid, Vana-Antsla von Löwensternid ja Vana-Vigala von Uexküllid kuulusid XIX sajandi alguses vabamüürlaste hulka. Eriti sümbolirohke on aga endisel Liivi­maal von Viettinghoffi perekonnale kuulunud Alūksne mõisa park.

1 Gert von Pistohlkors, Woldemar I Conrad von Pistohlkors (1755–1801), praeguse Tartu Linnamuuseumi ehitaja ja tema perekondlik taust XVII–XXI sajandini. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, 2005, nr 11,
lk 85–93.
2 Indrek Jürjo, Lugemisseltsid Balti provintsides valgustusajastul. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost XVIII–XIX sajandil. Eesti Ajalooarhiiv: Tartu, 2011, lk 144–179.
3 Epi Tohvri. Valgustusideede mõju Tartu arhitektuurikultuurile XIX sajandi alguses. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis 18. Tartu Ülikooli kirjastus, 2009, lk 88–98.
4 Anthony Ashley Cooper, third earl of Shaftesbury. Characteristicks of Men, Manners, Opinions, Times, 1711.
5 Henning von Wistinghausen. Tallinna vabamüürlas­loožidest. – Akadeemia, 1997, nr 11, lk 2303–2320.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming