Kunst kuulub kõigile

Reet Varblane

Kumu haridusprogrammid ja vaegnägijast vastuvõtja Tartu kunstimuuseumi kunagine legendaarne peavarahoidja Tuui Koort tavatses öelda, et skulptuuri vormi ja materjali saab tunnetada, skulptuuri on võimalik mõista seda katsudes ja kombates. Muuseumi noored töötajad ning vahel harva ka mõni eriline vaatajate grupp (kunstiloo tudengid) said seda veel 1970ndate lõpul ka järele proovida, kui Tuui Koort oli pensionipäevil muuseumisse appi tulnud. Tema teadis, mida rääkis, iseäranis, kui see puudutas kolmemõõtmelist kunsti, skulptuuri, sest ta oli skulptor Jaan Koorti tütar.

Eesti kunstimuuseumis on kahel korral töötatud välja eriline haridusprogramm vaegnägijatest täiskasvanutele ja lastele. Mõlemal korral on seda rakendatud skulptuuri puhul: esimest korda möödunud aastal skulptuuriklassiku Jaan Koorti näitusel, teist korda kuu aega tagasi avatud eesti modernistliku skulptuuri väljapanekul. Mõlemal juhul on idee algataja ning programmi väljamõtleja Jane Meresmaa. Ellu on seda viidud tihedas koostöös kuraator Juta Kivimäega. „Olen tänulik Jutale, kes on alati olnud haridust soosiv kuraator. Ta kuulub kindlasti inimeste hulka, kelle arvates on muuseum haridust edendav institutsioon, seda mitte ainult materiaalset kindlustatud, vaid sotsiaalselt või ühiskondlikult nõrgemal positsioonil inimeste hulgas,” ütleb Meresmaa.

Ta on nende esimese, Koorti näitusele loodud haridusprogrammi „Käekõne” tulemustega igati rahul: Kumusse tuli nägemispuudega laste (peamiselt kooliõpilased) ja ka täiskasvanute gruppe, nad said skulptuuriklassiku töödest elamuse ja, mis kõige olulisem, nägemispuudega inimestega (ka päris pimedatega) suhtlemise kogemust on Meresmaa rakendanud ka teistes muuseumi haridusprogrammides, eelkõige eelseisvas modernistliku skulptuuri programmis „Ettekujutus”.

„Käekõne” eesmärk oli teha vaegnägijatele tajutavaks Jaan Koorti looming. Vaatamata sellele, et Koorti kunst hõlmab ligi kolme aastakümmet, on mõjutatud XX sajandi alguse moodsa kunsti iseseisvumise ehk siis mitte midagi kujutava abstraktse vormikeele loomise soovist, saab meie klassiku loomingust kõnelda siiski realistlikus võtmes. Tema elegantse, tundliku, väljendusliku vormiga figuurid, büstid ja pead tuletavad meelde, avavad ning tõlgendavad reaalset isikut. Sama käib ka loomafiguuride kohta. Jaan Koort on üks neist meie XX sajandi suurtest kujuritest, kes tundis huvi mitmesuguste materjalide vastu: tema loomingus on rahvusromantilist puu- ja graniitportreed, liivakivist ja marmorist töid, ta tõi eesti skulptuuri ka raskesti käsitletava basaldi ja graniidi, kunstniku elulõpu kirg oli keraamika. Tema huvi kasvas üle materjali valdamiseks. „Koorti vormilahendused ning materjalitöötlus lähenevad täiuslikkusele,” on iseloomustanud teda väljapaneku kuraator Juta Kivimäe.

Skulptuuri materjal ja selle omadused pehmus, elastsus, soojus, libedus, poorsus jne – olid „Käekõne” lähtepunkt. Vaegnägemisega laste jaoks lisandus veel ka lõhn: nad nuusutasid skulptuuri, et seda paremini tajuda.

Meresmaa on kirjutanud „Ettekujutuse” programmi tutvustuses, et kasutab seal kirjeldustõlke meetodit, mille läbikatsetamisel on abiks olnud Eesti Pimedate Liit. Tegelikult alustas ta kirjeldustõlkega juba „Käekõnes”, kus ta enne kompamiselamust kirjeldas külastajatele (mitte rohkem kui kümme inimest grupis) põhjalikult kuju. Kui lapsed rahuldusid skulptuuri kirjeldusega, siis täiskasvanud tahtsid saada ka konteksti- ja ajastuteavet.

Ja veel üks väga huvitav tõik, mis tuli ka Meresmaale esimesel korral üllatusena ning millele juhtisid tähelepanu nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kõigepealt taheti teada, missugune näeb välja näitusesaal ise. Kas ruum on suur või väike? Kas kuju, millest on juttu, täidab terve ruumi või võtab enda alla tillukese osa sellest? Kas ruum on valge või pime? Ruumitaju on käsitlenud paljud nüüdiskunstnikud. Kaire Nurk osutab sellessamas Sirbi numbris „Arheoloogiafestivali” arvustades kuraator Maria Arusoo Tallinna Kunstihoone ruumitajumise projektile. Juuni algul kogesin Dublini kunstiakadeemia lõputööde näitusel uue meedia bakalaureuse lõpetajate väljapanekus üllatavalt võimsat ruumielamust. Pimedas ruumis, kuhu vaataja suunati, ei olnud iseenesest mitte midagi uut, kuid selle proportsioonid oli nii üllatavad, et ühel hetkel oli tõesti lõksujäämise tunne.

Sõnalisele kirjeldusele ning materjalitunnetamisele järgnes nii-öelda kuju tuvastamine: keda või mida kunstnik on kujutanud? Jaan Koorti ikoonilise „Metskitse” puhul alustasid lapsed jalgadest ja jõudsid siis keha ja pea juurde. Kui vaegnägelikud lapsed olid Meresmaa sõnul hästi põhjalikud ning tahtsid kogu kuju üle kombata, et olla ikka kindlad, millise loomaga on tegemist, siis tavalised lapsed, kellel olid silmad kinni seotud, kippusid väga kiiresti arvama, kellega on tegemist. Ka siis, kui nad polnud kindlad ja eksisid. Kas selles väljendub meie ajastu pealiskaudsus, nagu seda võib näha pahatihti lugemist õppivate laste juures, kes tähtedest „p, ä, e, v, a, l, e, h ja t” loevad kokku näiteks „sirp”? Ilmselt läheb ka hinnangute kergekäeline andmine, epiteetide loopimine samasse kategooriasse. Vaegnägijaist lapsed ei kasutanud sõnu „ilus” või „inetu”, ka mitte „noor” või „vana”, pigem jäädi neutraalsete, kirjeldavate epiteetide juurde, nagu „sirge nina”, „pikk kael” jne.

Modernistliku skulptuuri näitus hõlmab küll lühemat aega, 1950ndate keskelt 1980ndateni, kuid paljusid kunstnikke, lähenemisviise ja materjale. Traditsiooniliste, Koorti näituselt juba tuttavate materjalide kõrval tuleb puutuda kokku ka skulptuurile täiesti kohatute materjalidega nagu tekstiil (kui mõelda Anu Põdra peale). Meresmaa ja Kivimäe on valinud välja skulptorid ja teosed, kirjeldus ja sellest lähtuv kompamine ning sellest tulenev tervikutunnetus on alles väljatöötamisel. Seegi programm pole ainult vaegnägijatele, vaid kõikidele, lastest vanaemade-vanaisadeni, kes tahavad kogeda kunsti, näitust ja muuseumi veidi teisiti.

„Käekõne” programmi lõpus meisterdasid lapsed ise Jaan Koorti abikaasa portree järgi endale reljeefi profiilis naisekujutisega, kasutades kartongi, vatti jt materjale. Mõned aastad tagasi tegid meie skulptorid koostöös pimedate liiduga spetsiaalse näituse vaegnägijatele. Nad mitte ainult ei tõlgendanud seni tehtud skulptuuri ega püüdnud seda vaegnägijale omaseks teha, vaid mõtlesid juba installatsioonide tegemisel nende peale, kes on kaotanud maailma vastuvõtmisel ühe tähtsama meele – nägemise. Näitus läks publikule korda, seda sihtgrupi, aga ka laiema vaatajaskonna mõttes. Loodetavasti ei olnud see ühe(kahe)kordne žest, vaid kuulub empaatilise ja hooliva elutunnetuse juurde. Seda enam, et paljude suurte kunstnike loomingus on töid, mis on mõeldud neile, kes on mõnest elutähtsast meelest või organist ilma jäänud.

21. VIII avatakse Kumu graafikaateljees ja hariduskeskuse ruumides rahvusvahelise intellektipuudega inimeste kunstinäitus „Näost näkku” („Face to face”). Tegu on rahvusvahelise projekti „Kunst kõigile” osaga ja sellega püütakse leida teid, kuidas psüühikahäirega inimestele anda kunstiharidust ning nende kunst ja kultuur jõuaksid avalikule turule. Projekt viiakse läbi seitsmes riigis (Prantsusmaa, Austria, Belgia, Holland, Taani, Itaalia ja Eesti), vaadata on viieteistkümne kunstniku autoportreed. Näitused on olnud juba Pariisis, Roomas, Willemstadis, Salzburgis ja Leipzigis. See ei ole esimene kord, kui intellektipuudega kunstnike töid on Eestis näidatud nii-öelda päris galeriides: Sigrid Saarepi suurprojekt „Solvates meduu-si” hõlmas nii näitust, konverentsi kui ka raamatut, Mark Soosaar on Pärnu uue kunsti muuseumis aastaid tutvustanud intellektipuudega kunstnike loomingut, kui tuua vaid mõned näited.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming